Fotode tehniline tase oli nii züriiliikmete kui korraldajate arvates suhteliselt kõrg. 
Ühe peakorraldaja, eestimaa Looduse Fondi avalike suhete juhi Urmo Lehtveeri arvates jäi 150 osalejal aga vajaka loovusest, uute lähenemisviiside otsingutest. Võisteldi kolmes vanusklassis- üldarvestuss, noortearvestus (osavõtjate vanus kuni 23 aastat) ja lastearvestuses (kuni 13 aastat). Neist kahes esimeses hinnati eraldi viiest pildist koosnevaid fotoseeriaid ja ükskpilte. 

Prestiizikamas üldarvestuses läksid peapreemiad linnupiltidele. Mati Kose sookiurust ja Ivar Ojaste seeriale "Hetked linnumaailmas". Välja kuulutai lisaks paljudele teistele auhinnalistele kohtadele ka parima loomapildi eripreemia ja metsapildi eripreemia, mis läks jagamisele Ingmar muusikuse ja Jürgen Ööveli vahel.  Järgnevalt väike valik parimatest fotodest: 
 
 Margus Pedaste. LOOMARUTT.  Parim seeria noortearevstuses 

Mati Kose. SOOKIUR. Parim üksikpilt üldarvestuses.

Arne Ader. LEND. Parim loomapilt.

Mari Valdus. ILUSAIM VIKERKAAR. I preemia lastearvestuses.

Jürgen Öövel. VAATAN ÜLES, VAATAN ALLA. Parim metsapilt.

Lauri Saks. ELUKAS. I preemia üksikpiltide noortearvestuses

Marko Mägi. REBANE. Zürii tunnustus noortearvestuses.

Katrin Jürgens.  KÕRRED RAUDNA KALDAL. I eripreemia üksikpiltide arvestuses

Ingmar Muusikus.  KÄNNUKAD.  Parim metsapilt

Rein Maran, kuidas suutis zhürii ühe päeva jooksul läbi vaadata nii palju pilte ning kõrvutades loomapilte maastikega, leida see kõige parem?
Kasutasime hajutamise meetodit. Kui töö ei leidnud ühegi liikme poolehoidu, arvati see edasisest konkursist välja. Nii aste-astmelt ahenes hinnatava hulk. Mida ring edasi, seda tulisemateks muutusid omavahelised vaidlused. Kui osalejate ja fotode arv peaks edaspidi suurenema, läheks tarvis juba kahte tööpäeva. Esimesel tehtaks eelvalik ja teisel, juba puhanult, valitaks välja parimad. Kõige probleemsem oli erinevate zhanride kõrvutamine. Põhikriteeriumiks sai foto või seeria emotsionaalne mõju. Samas on iga hea loomapilt ainukordne ja seda on märksa keerulisem teha kui näiteks head maastikufotot. Nii arvestasime ka iga pildi puhul selle unikaalsust ja üritasime leida kompromissi ainulaadsuse ja emotsionaalsuse vahel.

Kui kõrge on teie arvates Eesti loodusfotokonkursside hetketase?
Ettevõtmine on suhteliselt tõsine, seda nii tööde hulga kui kvaliteedi poolest. Teen suure kummarduse ürituse korraldajatele, sest konkursside mõjul on Eesti loodusfotograafia teinud hiiglasliku hüppe paremuse poole. Võistlusmoment stimuleerib inimesi pildistama ja konkurss annab paljudele võimaluse oma töid avaldada. Kiire areng tekitab ka probleeme ja korraldajad püüavad ajaga sammu pidada.

Milline võiks olla sellise võistluse tulevik?
Konkursil osalevad tööd tuleks klassifitseerida mingite tunnuste alusel. Esimese etapina näeksin, et loomafotosid hinnataks ülejäänud piltidest lahus. Hetkel ei näe ma vajadust põhjalikumaks lahterdamiseks nagu toimub suurtel rahvusvahelistel võistlustel. Ent aja möödudes võib see vajadus tekkida. Eraldi võiks vaadelda ka negatiivist tehtud fotosid ja slaide, sest neid on üsna raske võrrelda. Kindlasti pole mõtet tekitada piirangut, et konkursist võib osa võtta vaid slaididega – foto kui reaalsus on olemas ja seda ei saa eirata.
Paremini peaks selgeks tegema fotosarja mõiste. Seriaal eeldab ühtset, kõiki pilte läbivat lugu. Sellel peab olema kindel mõte ja kompositsioon. Paljud autorid, kes osalesid konkursil seriaaliga, jäid ära märkimata, ometi oli mitme seeria hulgas pilte, mis oleks leidnud tunnustust üksikpiltide seas. Kui praegu on arvutiga töödeldud fotode esitamine keelatud, siis tulevikus võiksid need moodustada omaette auhinnaklassi. Vanasti lihvis enamik piltnikke jäädvustatut laboris. Tänapäeva tehnilist arengut arvestades annab fotograafile selle võimaluse arvuti. Kunstilise foto puhul peaksid parema tulemuse nimel olema lubatud kõik vahendid, sest määrav on tulemus.

Kui sageli oleks mõistlik loodusfotokonkursse korraldada?
Need peaksid toimuma igal aastal – see hoiab energia, loometahte ja kire soojas. Praegune tase võimaldab seda ning lubab leida ka üritusele toetajaid.

Millal jõuab Eesti loodusfotograaf maailma tippkonkurssidel paremiku hulka?
Seda on raske ennustada, kuid see võib juhtuda õige pea, aasta-paari pärast. Eesti loodusfotograafia jõuab maailmatasemele, kui suudaksime välja anda oma loodusfoto aastaraamatut.a eelmise aasta konkursi pilte