Viigrilood Hiiumaa laidudelt ehk Kuhu küll need „kivid” kadusid

 Viigrilood

Liikuv jääkuhi

Kord talvel sõitsime Ago Treialtiga mootorsaaniga Kõrgelaidu vaatama, kuidas sealsetel lammastel läheb ja kas neile heina on vaja juurde viia. Merel läks uduseks, kuid õnneks oli meil kompass kaasas. Siiski põrutasime Kõrgelaiust mööda, sest vahemaad sai juba tublisti läbitud, aga Kõrgelaidu ei kuskil, hoopis Kõinastu laid ja Orissaare mast tundusid läbi udu paistvat. Keerasime siis kompassi järgi otsa ümber ja üritasime kurssi Kõrgelaiule sättida. Lund oli jääl vähe ja endi jälgigi polnud jääl õieti näha. Jää peal arvataval Kõrgelaiu kursil paistis midagi kolmnurkset. Mõtlesime, et ju see mingi väike jääkuhi mõnel Hanerahu lähedasel madalikul või kivi kohal on. Võtsime kursi sellele kolmnurgale. Ühel hetkel kolmnurk aga liigutas ning järgmisel hetkel oligi kadunud. Ju ta suuruse järgi viiger oli, kes meie lähenedes oma õhuaugu kaudu jää alla putkas. Aga eemalt paistiski juba Kõrgelaid.

Viigritele otsa koperdades

Hanikatsil Tiigi sääre laagriplatsi koristades ja rannas askeldades märkasin silmanurgast, et rannas vedelevad kivid järsku liigutasid ja vaikselt vette vajusid. Vaatasin kähku sinnapoole ja seal, kümne meetri kaugusel, kus enne „kivid” olid, nägin üksnes ringe veepinnal. Olin kogemata pimesi askeldades rannal peesitavatele viigritele peaaegu otsa koperdanud. Mõtlesin, et äh, juhm inimeseloom, ei mõika enda ümber ringigi vaadata, muudkui tormab ja segab teisi.

Petlik mere madalaseis

Vareslaiul Sadamanukka hommikust une ärapesemist tegema minnes viskasin pilgu vastu juba tõusnud pimestavat päikest ning nentisin, et jaa, meri on kõvasti kukkunud, sest kivid puha väljas, tea, kas jaksangi paati veel niisama merre käristada või pean mõne abinõu välja nuputama. Kui uni silmist pestud sai ja paadi juurde asusin, märkasin üllatusega, et paat täitsa parajalt vees istus, ei osanud teda kuhugi poole sikutada, et veel parem saaks. Vaatasin uuesti merele, kus nüüd vaid mõni kivinukk üle veepinna ulatus, ning taipasin, et et näh, jälle olid viigrid mind haneks tõmmanud.

 Abitu viigripoeg ujus minema

Kord varakevadel saime Kalle Talvilt Sarvelt teate, et seal on alles valges kasukas viigripoeg rannas kadakate vahel ja murelik viigriema veidi eemal meres. Käisime koos mu naise Ritaga eemalt piilumas ja pidasime hülgeuurija Ivar Jüssiga telefonitsi nõu, mida ette võtta. Olime viigripoja pärast mures ja ka murelikku viigriema oli hale vaadata. Tol kevadel oli merejää pisut liiga vara ära sulanud. Murdsime pead ja jälgisime eemalt pikalt olukorda. Lõpuks näis viigriemal villand saavat või märkas ta siiski kadakate vahel meid luuramas, igatahes ujus ta minema. Mõne aja pärast paterdas ka viigripoeg mere äärde ning hakkas meie rõõmuks täitsa korralikult ujuma.

Meie kartus, et ta ei ole veel ujumisvõimeline, osutus asjatuks. Varsti ilmus kusagilt ka viigriema välja ning nii nad mõlemad koos meie silmist kaugusesse kadusid.

Andres Miller