|
Tänu Matthias Johann Eisenile ja onu Remusele on eestlase
jaoks saanud karust tammsaareliku Vanapagana võrdkuju.
See pisut lihtsameelne, pikaldane ja jonnakas, kuid siiski südamlik
ning rahuarmastav hiiglane on Maarjamaal ringi tatsutanud juba
üle kümne tuhande aasta. Tavapärane jahiloom muinasajast
alates, kelle levila ulatus parematel päevadel isegi saartele,
elas üle kriisi selle sajandi algul. 1921. aastal teatas
ajakiri Eesti Mets, et “viimased üks ehk kaks meie
metsades ringi hulkuvat karu saavad lähiajal hävitatud”.
Mesikäpad võeti riikliku kaitse alla 1934. aastal
ja praegu on Eestis umbes viissada karuotti.
Sugulased
Karulaste sugukonda kuuluvad kiskjaliste seltsi suurimad esindajad.
Maismaa suurim kiskja – jääkaru –
võib kaaluda kuni 1000 kilo. Nagu see loomade seas kurvaks
tavaks on saanud, jäävad tõelised gigandid kaugesse
minevikku. Nende seas ka J. H. Rosny-vanema raamatust “Võitlus
tule pärast” tuttav koopakaru. Jääkarudest
veel niipalju, et selle liigi isasloomad hulguvad talv läbi
jääväljadel, taliuinakut teevad ainult karumammad.
Pruunkarude suurimate mõõtmetega rass
elab jahimeeste rehkenduste kohaselt Kamtšatkal. Tagajalgadele
tõusnud suure karu pikkus võib ulatuda kolme meetrini.
Pruunkarule kuulub karulaste vanuserekord – tehistingimustes
on ott elanud 47-aastaseks.
Kõige ürgsem on karulastest ainsana Lõuna-Ameerikas
elutsev prillkaru, kes on oma nime saanud heledatest laikudest
rinnal ja silmade ümber.
Indias elav huulkaru armastab maiustada termiitidega.
Lõhkunud pesa, ajab ta oma huuled torru ja imeb sissepoole
hingates termiidid endale suhu. Selle toimingu juures tekkiv
heli kostub paarisaja meetri kaugusele.
Malai ehk päikesekaru, keda võib
kohata Kagu-Aasias, on karulastest pisim. Täiskasvanud isend
veedab suure osa oma elust puu otsas ning kaalub kõigest
27–65 kilo.
Ainult Ida-Aasias elab kaeluskaru, kelle rinnaesist
kaunistab hele V-kujuline laik.
Lisaks pruunkarule müttab Põhja-Ameerikas ringi
baribal, kes erineb meile tuntud mesikäpast tagasihoidlikumate
mõõtmete, teravama koonu ja pikemate jalgade poolest.
Uuemal ajal arvatakse karulaste sekka ka senised pesukarulased:
panda ja bambuskaru.
Menüü
Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja.
Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened,
seemned ja putukad (suvel põhitoidusena sipelgad). Palukesi
läheb mahukasse kõhtu hulganisti.
Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel
– enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu
koguda. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud
loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse
laagerdama. Loomulikult ei ütle karu ära kaerast ega
meest.
Teine suur erinevus karu ja ülejäänud kiskjate
vahel on see, et kõndides toetub karu kogu tallale (nagu
ka inimene), kuna enamik kiskjaid (näiteks hunt ja rebane)
on varvulkäijad.
Karu käpad ei saa käies kunagi poriseks, sest karvutud
tallaalused on isepuhastuvad.
Taliuinak
Et talvel on raske suure kere jaoks vajalikku kogust toitu
hankida, teevad karud taliuinakut.
Taliuinak erineb talveunest, milles põõnutavad
näiteks nahkhiired ja siilid, magaja kehatemperatuuri ja
ärksuse poolest. Talveune ajal langeb kehatemperatuur sageli
nullilähedaseks, taliuinaku korral on tegemist paarikraadise
kõikumisega. Selle tõttu võib (kuid pole
mõistlik) karu ka keset talve üles äratada.
Talvitumiseks, mis kestab novembrist märtsi-aprillini,
valib karu kõrvalise paiga: tiheda kuusenoorendiku, tuulemurru
paksus laanes, üksiku rabasaare. Eestis pole karukoopaid
selle sõna klassikalises tähenduses leitud. Poolkoobasteks
võib pidada mahalangenud tüve alla kraabitud auke.
Enamasti magab karu aga lihtsalt kokku kraabitud lehtede ja sambla
hunnikul ning midagi koopataolist tekib ainult tänu looma
ümber kuhjunud lumele.
Pulmi peavad karud tavaliselt mais-juunis, sügisel on
pikk latentsusperiood (loote areng teatud staadiumis peatub)
ja üks (keskmiselt kaks) kuni viis poega sünnivad enamasti
jaanuaris. Poegadega emakarud on ka kevadel viimased ärkajad.
Pojad veedavad esimese talve koos emaga, järgmise emakaru
läheduses. Iseseisvaks pereeluks on karud valmis 4.–5.
eluaastal.
Karuaru
Üheksa mehe ramm, ühe mehe mõistus, väidab
karu kohta rahvatarkus. Rammu on sellel loomal omajagu –
kes ei usu, proovigu paariaastast härjavärssi mõnikümmend
meetrit enda järel lohistada. Jonnakus võib aga karule
teinekord elugi maksta. Siberis kasutati karude püüdmiseks
järgmist võtet. Kõrgel puu otsas õõnsuses
paikneva mesilaspere lennuava ette riputati pika nööri
külge seotud raske puupakk, puu alla löödi maasse
teritatud otstega vaiad. Karu, kes võttis vaevaks maiustama
minna, tõukas paku ava eest ära. Ja nii mitu korda
järjest ning iga korraga üha vihasemalt. Viimaks potsatanud
väsinud ott ise puu otsast alla.
Üksi olles tunneb karu ennast metsa täieliku peremehena
ja ei pane parajat ragistamist paljuks. Hädaohtu märganud
loom võib see-eest tihedas, oksarisuses metsas hääletult
kaduda.
***
- Meeltest on karul enim arenenud haistmine. Ameerika indiaanlaste
rahvatarkus väidab: kui männiokas kukub, siis kotkas
näeb, hirv kuuleb ning karu haistab seda.
- Tagajalgadel seismine on eelkõige nuusutamispoos,
mitte ründeasend. Rünnates laskub karu alati neljale
käpale.
- Pruunkaru piim on oma biokeemiliselt koostiselt lähedane
lehmapiimale. Seda teadmist kasutatakse edukalt ära loomaaedades
ning metsast leitud orbude toitmisel.
- Eesti pruunkaru värvus varieerub kollakaspruunist mustjani,
looma vananedes muutub värvus heledamaks. Isegi samas pesakonnas
võivad pojad olla eri värvi.
- Pruunkaru on klassikaline loomaaiaeksponaat. Koos vapiloomaks
saanud ilvesega olid Tallinna loomaaia esimesed asukad karud.
Pikkus: 160–250 cm
Kaal: 150–250 (~ 400) kg
Eluiga: 30–35 (47) aastat
Poegade arv: 1–4 (5)
Vastsündinu kaal: 300–500 g
Imetamine: 4–5 kuud
Joonistas Kristi Jaanus |
