Ramsari leping ja Eesti

Tiit Randla

Eestimaa on rikas soode ja järvede poolest, siin leidub maalilisi merelahtesid ja salapäraseid jõeluhtasid. Tahaksime, et see oleks nii ka edaspidi, seetõttu on Eesti Vabariik ühinenud Ramsari konventsiooniga – rahvusvahelise kokkuleppega tähtsate märgalade kaitseks. Riigikogu ratifitseeris selle 20. oktoobril 1993 ja konventsioon jõustus 29. juulil 1994.

Ramsari konventsiooni alusel kaitstakse järgmisi märgalasid: rannikumerd (sügavusega kuni 6 m), rannikujärvi, rannikualasid (rannad, laiud, ranna- ja soostunud niidud), siseveekogusid (jõed, järved, luha- ja lamminiidud) ja soid, kui seal leidub unikaalset elustikku või kaitsealuseid ökosüsteeme. Seni on meie ainus rahvusvahelise tähtsusega märgala Ramsari nimestikus Matsalu looduskaitseala.

Eestis hõlmavad potentsiaalsed Ramsari konventsiooni tähendusega märgalad kuni neljandiku territooriumist ning seepärast on nende alade kaitse ja kasutus tähtis nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt. Meie märgalade kaitseks on välja töötatud riiklik programm, mida viiakse ellu ametliku keskkonnapoliitika alusel.

Märgalade kaitse on tihedalt seotud Eesti keskkonnastrateegiaga, Eesti veekaitse- ja seireprogrammidega ning teiste programmide ja projektidega: nimetada võib bioloogilise mitmekesisuse säilitamise programmi või taastuvate loodusvarade kriitilise varu suuruse kehtestamise korda (näiteks kalavaru ja turbavaru osas), Wetstonia programmi (ELF). Et Eesti märgalad vajavad oma eripära tõttu eri kaitsekorraldust, on nad jagatud kolmeks: rannikumeri ja rannikualad, siseveekogud (järved) ning sood.

RANNIKUALAD JA RANNIKUMERI

Rannikumeri

Riimveeline Läänemeri on kiiresti eutrofeeruv veekogu, sest vett saastatakse pidevalt ja veevahetus ookeaniga on väga aeglane (vesi uueneb 17 aastaga), mistõttu enamik biogeene ja toitesooli akumuleerub Läänemeres endas.

Lähtudes Ramsari konventsioonist, on rannikumeri kuni 6 m sügavuse- ga mereala, mis hõlmab Lääne-Eesti mandri- ja saarestikuala ning haarab osa Liivi (Riia) lahest ja suurema osa Väinamerest ning Soome lahe lõuna- osa rannikumere. Rannikumere rannavööndisse kuuluvad ka meie väikesaared, laiud, rahud (kokku umbes 1500), suhteliselt pikk on rannikujoon (umbes 3 780 km).

1992. a. uuendati Läänemere kaitse Helsingi konventsiooni. Eesti Riigikogu ratifitseeris selle 1995. a. aprillis. Erilist tähelepanu vajavad rannikuelupaigad, mida vahetult mõjustab meri. Eestis võeti 1995. a. vastu ranna- ja kaldakaitse seadus, mis keelab ehitustegevuse rannikul 100-meetrisel ribal ja saartel 200-meetrisel ribal, v.a. asulad.

Koostöös teiste Läänemere-äärsete maadega on hakatud koostama ohus- tatud rannikuelupaikade ja liikide punast raamatut (vt. EL aprillinumbris. Toim.).

Lääne-Eesti rannikualadel teevad rände ajal vahepeatuse pooled lääne-palearktilised metshaned ja suur osa luiki. Eesti vetesse koguneb pehmetel talvedel ligi kolmandik Läänemerel talvituvatest veelindudest (miljoneid veelinde tosinast liigist!). Jäävaesel kevadel poegivad siin rohkem kui pooled Läänemere hallhülged.

Tähtsamad rannikumerd hõlmavad kaitsealad on Matsalu looduskaitseala, Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala, Lahemaa ja Vilsandi rahvuspark.

Rannikujärved

Väärtustama peame ka oma soolatoitelisi (halotroofseid) rannikujärvi. Nad on hinnalised linnujärvedena ja kalade kudemispaikadena; seal leidub ka ravimuda. Neid alasid ohustab kinnikasvamine ja kraavitamine ning veetaseme langus. Eestis paiknevad rannikujärved valdavalt Saaremaal ja Hiiumaal.

Rannaniidud

Meie suuremad rannaniidud on tekkinud karjatamisel; karjamaadena on neid kasutatud ajast aega. Kui niitusid enam ei kasutata, kasvavad nad peagi roogu, võssa või kadakaisse. Viimasel ajal roostuvad rannaniidud eriti kiiresti, sest meres on palju orgaanilist ainet ja talved jäävaesed.

Rannaniitudel elab palju kaitsealuseid linnuliike, näiteks balti risla ja veetallaja. Ühtlasi on rannaniidud läbirändavate veelindude puhke- ja toitumisala. Ühele kahepaiksele – juttselg-kärnkonnale – on rannaniidud peaaegu ainuke elupaik Eestis.

Rannaniite kaitsevad Matsalu looduskaitseala, Vilsandi rahvuspark ja Käina lahe linnustikukaitseala. Praegune kaitsealade võrk ei taga täielikku rannaniitude kaitset.

Roostikud

Kõrvuti rannaniitudega on roostikud üks enim levinud taimkattetüüp meie rannikualadel. Ulatuslikumaid roostikke võib leida Mandri-Eesti siselahtedes (Matsalu, Haapsalu) ning suurte saarte merelahtedel ja rannikujärvedel. Roostikud on nagu biofiltrid, mis kaitsevad tõhusalt rannikumerd põllumajandusliku ja muu reostuse eest.

Roostike looduskaitseväärtusest kõneldes peame arvestama nende erisugust algupära. Suur osa Eesti roostikke on tekkinud endistele rannaniitudele, kus enam loomi ei karjatatud. Need roostikud on sageli üsna kuivad, madalad ja hõredad ning neil pole looduskaitse seisukohalt erilist väärtust.

Seevastu merelahtede ning rannikujärvede äärde tekkinud roostikud vahelduvad enamasti vabaveealadega, hundinuiastike, kõrkjastike, mõõkrohukogumike jt. kooslustega ning pakuvad varju ja eluaset paljudele haruldastele lindudele. Selliste roostikega on seotud väikehuiga, väikehüübi, rooruiga, hüübi, väikekajaka, mustviire, sarvik- ja hallpõsk-püti, sookure, roo-loorkulli, roo-ritsiklinnu, roohabeka jpt. kaitsealuste ja punase raamatu liikide levik Eestis. Vabaveealadega roostikud on oluline partlaste (ujupardid, tutt- ja punapea-vart jt.) sulgimis- ala.

Tähtsamatest merelahtede roostikest on kaitse all Kasari delta roostik Matsalu looduskaitsealal, Käina lahe äärsed roostikud Käina lahe linnustikukaitsealal, Vihasoo roostik Lahemaa rahvuspargis, Pärnu rannaroostik, reliktlahtede roostikud Virtsu–Laelatu–Puhtu kaitsealal.

SISEVEEKOGUD, LUHANIIDUD

Järved

Eestis on umbes 1200 looduslikku ja tehisjärve. Alates 1951. aastast on hüdrobioloogiliselt uuritud ligi pooli, neist kompleksselt 240 ja korduvalt (1950–1960. ja 1980–1990. aastail) ligikaudu 200.

1980. aastaiks oli 28% uuritud järvedest hüpertroofses seisus (üldfosforit üle 80 mg/m3 ja üldlämmastikku üle 1200 mg/m3); oligotroofseid järvi peaaegu polnud. Alates 90-ndaist aastaist on Eesti järvede troofsustase siiski mõnevõrra langenud. Paraku ei saa loota, et endine hea seisund taastub, sest peaaegu kõigi Eesti järvede põhjasette ülemistesse kihtidesse on hulgaliselt akumuleerunud biogeenseid ühendeid (eriti fosforit), mis võivad pöörduda vette tagasi ning põhjustada järvede eneseeutrofeerumist ehk sisereostust.

Rahanappuse tõttu saab restaureerida (sisereostust likvideerida) vaid mõnda puhke- või kalamajanduslikult tähtsat järve (nt. Verevi või Harku järve). Mujal tuleb piirata välisreostust; järvekaldaile ning valglale ei tohi ehitada hooneid.

Eesti järvede kaitseprintsiibid ja kaitset vajavate järvede nimestikud (täieliku kaitse all 63 järve, osaliselt kaitse all 96) on antud raamatus "Eesti NSV järved ja nende kaitse", kuid sageli pole neid kaitsepõhimõtteid arvestatud. 1993. aastal töötati välja 56 järve kaitsekorraldusprogramm.

Luhaniidud

Luhaniidud on enamasti tekkinud inimtegevuse tõttu. Esimene kasutusviis oli karjatamine, lisandus niitmine. Ulatuslikumalt on luhaniite kasutatud paaril viimasel sajandil. Kohati on luhtade seisundit muudetud. Maksimaalne oli luhaheinamaade pindala XIX sajandi lõpul. 1950. aastal oli luhaheinamaid 97 400 ha, 1975. aastal vaid 7900 ha: siis luhaheinamaid peaaegu enam ei niidetud.

Selle sajandi esimesel poolel asuti luhti kuivendama. See vähendas küll liigniiskust, kuid et luhta enam kevaditi üle ei ujutatud, siis polnud pinnas enam nii viljakas ning luhaniitude kooslused teisenesid oluliselt. Võsa kasvu soodustas ka kõlvikute väetamine, mille tõttu hakkas taimestik vohama ja veekogud kasvasid kinni, arenesid pajustikud.

Luhaelupaikade seisundi hea indikaator on väike-konnakotkas (kokku Eestis 200–300 haudepaari). Otseselt luhtade majandamisest sõltuvad näiteks rohunepp (luhtades 100–150 isaslindu) ja rukkirääk (luhaelupaikades 1000–1700 isaslindu).

Tähtsamad kaitsealad luhaniitude kaitse seisukohalt on Matsalu ja Alam-Pedja looduskaitseala ning Soomaa rahvuspark, kokku 11 100 ha luhaalasid.

SOOD

Eesti rohkem kui miljonit hektarit soid (22% maismaast) on Teise maailmasõja järel (põhiliselt 1950–1990) tugevasti mõjustanud kuivendus. Kolmandik meie soodest on pöördumatult kuivendatud ja seal on katkenud turba looduslik juurdekasv. Enim ohustatud on allikasood, madalsoometsad ja liigirikkad madalsood, millest on looduslikena säilinud vähem kui 10%. Praegu on kaitse all 121 sood ehk 18,8% soodest (196 000 ha). Soode tähendus turbavarude seisukohalt on üldteada. Ent sood on samavõrd olulised ka jõgede valgalade vee loodusliku puhastajana ja puhta vee reservuaaridena, hapniku allikana ja süsihappegaasi ning teiste kasvuhoonegaaside sidujana ning bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse tagajana.

Hinnates soode seisundit, loodame saada meie 539 üle 10 ha suuruse soo ökoloogilise ja geoloogilise iseloomustuse. Meie ülejäänud u. 4 400 alla 10 ha soost ei ole aga mingit ülevaadet. Praegu on pindalaliselt 25% ja varude hulgalt 33% meie soodest planeeritud turba kaevandamiseks. Kõik Eesti kaitsealused sood ning teised sood, mida ei kavatseta majanduslikult kasutusele võtta, vajavad kaitsekorraldust, et määrata kindlaks nende kaitsemeetmed, haldus ja kasutus.

Ramsari rahvusvaheliselt tähtsate märgalade nimekirja sobivaid soid leidub meie praegustel kaitsealadel: Soomaa, Alam-Pedja, Emajõe Suursoo, Nigula, Endla, Muraka, Puhatu.

Millised ülesanded on võetud aastaiks 1997–2002?

Hiljuti tähistas Ramsari konventsioon oma tegevuse 25. aastapäeva. ÜRO nimetas 1996. aasta ülemaailmseks märgalade kaitse aastaks, et teadvustada nende alade üldist tähtsust. Konventsiooni 92 liikmesriigi VI konverentsil, mis peeti eelmise aasta märtsis Austraalias Brisbane'is, kinnitati strateegiline plaan aastateks 1997–2002. Selle alusel tuleb:

• ühitada märgalade kaitse inimkonna vajadustega, eelkõige puhta vee järele, ja käsitleda märgalasid üliolu- liste mageveevaru reservuaaridena (sood, siseveed);
• kaitsta üha rohkem ohustatud veekogusid ja veeökosüsteeme (Eestis eelkõige Läänemerd ja soid);
• välja töötada seadused märgalade kaitseks.

Praegused looduskaitse seadusandlikud aktid (1994. a. vastu võetud kaitstavate loodusobjektide seadus, l990. a. seadus Eesti looduse kaitsest, 1995. a. ranna- ja kaldakaitse seadus, säästva arengu seadus ning osalus Helsingi, Ramsari, Berni ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis ning nimetatud seadustest tulenevad valitsuse ja keskkonnaministri määrused) loovad rahuldava aluse korraldamaks looduskaitset maareformi tingimustes.

Täiendavalt tuleks uuteks rahvusvahelise tähtsusega märgaladeks (nn. Ramsari aladeks) nimetada Vilsandi rahvuspark, Soomaa rahvuspark, Nigula, Endla ja Alam-Pedja looduskaitseala, Hiiumaa laidude kaitseala koos Käina lahega, Puhtu-Laelatu-Nehatu piirkond, Muraka raba ja Emajõe suudmeala soostik (Emajõe Suursoo). Seejärel tuleks Ramsari aladeks vormistada Väike väin, Haapsalu Tagalaht ja Puhatu soo. Teises järjekorras tuleks Ramsari aladena väärtustada Avaste soo, Nätsi-Võlla raba, Agusalu soostik, Mullutu-Suurlaht, Siiksaare laht, Struuga (Vasknarva) luht, Reigi-Kootsaare-Mudaste rannaniit Hiiumaal, Rahuste rannaniidud ja Lõo laht, Häädemeeste rannaniidud, Tõstamaa rannaniidud ja Hari kurk. Need alad tuleb kuulutada Eestis olulisteks märgaladeks ja kui vaja, võtta kaitse alla.

Kolmandas järjekorras peaks Ramsari komisjon ja keskkonnaministeerium kaaluma võimalust teha inventuuri ka teiste piirkondade märgaladel (Kihnu väin, Sirtsi soo, Läänemaa Suursoo, Mahtra soostik jt.).

Eesti märgalade kaitse peab lähtuma Eesti keskkonnastrateegiast ning arvestama ka regionaalseid kontseptsioone, mis hõlmavad näiteks merekaitsealade võrgustikku (MPA, IUCN, 1988), UNESCO programmi MAB (1983), Läänemere tähtsate merekaitsealade süsteemi (BSPA, HELCOM, 1994). Lähiaastail süveneb koostöö Euroopa Liiduga. Tuleb juhinduda kahest tähtsamast direktiivist (linnudirektiiv ja looduslike elupaikade kaitse direktiiv) ning ühitada need meie seadustega.

Euroopas loodav ökovõrgustik (Natura – 2000) hakkab sisuliselt toimima ka meil, kompensatsioonivõrgustiku põhimõtteid on Eestis rakendatud juba 1970. aastaist (nüüd sätes- tatud säästva arengu seadusega, § 9).

Kui anname märgaladele majandusliku hinnangu, täpsustame märg- alade ülesandeid ning uurime keskkonnamõjusid ja ökoloogilisi tingimusi, on võimalik neid alasid lähtuvalt Ramsari konventsioonist tõhusalt kaitsta. Neid probleeme saab süvendatult käsitleda detailsete kaitsekorralduskavade alusel. Kõigepealt tuleks need koostada vähemalt poolte tähtsate märgalade kohta (2002. aastaks!).

Kõigi potentsiaalsete alade kohta ei jõua me praegu sääraseid kavu koostada. Samuti ei saa täielikult taastada rikutud märgalasid. Kuid selle poole peame lähikümnendil pürgima.

Eesti märgalad on hinnaline loodusvara. Selle säästlik ja arukas kasutamine on keskkonnapoliitika oluline osa ning meie arengustrateegia aluseid.