Purjelaevaga Eesti lipu all ümber maailma

Ilmar Kask

LENNUKI PIDULIK VETTELASKMINE SAAREMAAL. PILDIL MEESKONNA KUUS PÕHILIIGET

ESIMENE EESTI ÜMBERMAAILMAREIS. Eesti on koht, kust saab merele minna. Vähemalt tuhat aastat on meie esivanemad Läänemerd sõitnud. Eesti meremehi on kohatud kõigis maailma sadamates. Ent teadupärast pole veel ükski laev purjetanud ümber maailma Eesti lipu all. Kas pole nüüd juba hilja see üritus tõsimeelselt ette võtta? Tänapäeval pole ümber maailma purjetamine enam erakordne sündmus. See on rikaste põnev harrastus, isiku proovilepanek, spordivõistlus, rekordijaht, veidrus. Vana purjelaevade ajastu ei tule kunagi tagasi. Aga siiski. Võib-olla ei ole maailm ja inimesed mõne sajandiga nii väga muutunud?

2. oktoobril asub Pirita sadamast Atlandi poole teele purjejaht Lennuk. Laev on nime saanud Kalevipojast, kuid see Lennuk ei lähe otsima otse maailma lõppu. Kaugpurjetamise selts Thetis saadab Lennuki ümbermaailmasõidule, mille sügavam eesmärk on tõsta Eesti kui mereriigi mainet. Tegemist pole ettevõtmisega riigi kulul. Retke korraldajad on suutnud leida toetajaid, kes hulga peale ürituse kogu 6,5 miljoni kroonise kulu kinni maksavad. Ümbermaailmasõitjad tänavad neid ja kõiki muidu kaasaelajaid.

Toetust ja tuge on tarvis. Teekond tuleb pikk. Läbitakse 37 000 meremiili, külastatakse 25 riiki. Vahepeatus tehakse 36 sadamas. Peatustel püütakse tutvustada Eestit. Selleks on iga paiga eripära arvestades tehtud ettevalmistusi ja loodud sidemeid. Lennuki meeskond on heade purjetamiskogemustega. Põhimeeskond on kuueliikmeline: kapten Mati Saarso, vanemtüürimees Aarne Tuisk, teine tüürimees Tiit Riisalo, kolmas tüürimees Margus Kastehein, madrused Tiit Pruuli ja Kaido Kama. Nende meeste vanus jääb 32 ja 47 aasta vahemikku. Seitsmes liige vahetub (avaetapi Tallinnast Kieli teeb kaasa ajakirjanik Tiit Karuks). Lennuklased saavad retke jooksul igaüks vähemalt kord oma sünnipäeva pidada: teel ollakse arvestuste järgi aasta ja kolm kuud. 2001. aasta alguseks loodetakse olla tagasi.

MILLINE ESMAMULJE JÄÄB MEIST TONGA KUNINGRIIGIS? Mõneski ettejäävas paigas teisel pool maakera on käinud Eestist pärit ümbermaailmasõitjad varemgi. Vahel olid nad seal isegi esimesi eurooplasi. Maakera kuklapoolel Okeaanias tuleb meil tahes-tahtmata tunda end eurooplaste ja eestlastena. Me peame võrdlema ka praegust aega Magalhãesi (XVI sajand), Tasmani (XVII), Cooki (XVIII saj. lõpp) või Krusensterni (XIX saj. algus) ajaga. Tihti ei näidanud eurooplased end Okeaanias just parimast küljest. Selle võrra tundub eestlastel olevat nüüd lihtsam... Kuid mine tea!

Okeaania on määratult suur – siia arvatakse kolmandik tohutu Vaikse ookeani veeväljast koos Polüneesia, Melaneesia ja Mikroneesia saarte ning Uus-Meremaaga. Üks auväärsema ajalooga paiku Okeaanias on Tonga kuningriik (riik on tekkinud hiljemalt XIII, mõnedel oletustel isegi X sajandil). Juba James Cook võeti omal ajal Tongatapul saarlaste poolt lahkelt vastu. Kuningas andis talle tasuks kirveste jmt. eest 50 siga (see oli suur varandus!). Eelmisel sajandil sai Tonga kristlikuks, kuid ei muutunud kunagi Euroopa riigi kolooniaks (aastail 1900–1970 oli siiski Briti protektoraat). Kuigi konstitutsiooni järgi on Tongas kõik kodanikud võrdsed, peetavat kinni vanadest tavadest ja seisustevahest. Tonga kuningas on tõeline valitseja ja kõigi ettejuhtunud reiskirjelduste (Cooki ajast alates) järgi väga tüse mees. Praeguse kuninga Taufa’a-Tupou IV kalandusnõunik on eestlane Leonhard Niit. Lennuki meeskond loodab saada pealinnas Nuku’Alofas kuningliku vastuvõtu osaliseks.

Teistest Okeaania paikadest ja noortest riikidest on meie praegune ettekujutus tõenäoliselt veelgi puudulikum kui mitte olematu. Ja arvatavasti ka vastupidi: Okeaanias ei teata meist peaaegu midagi.

Prantsuse Polüneesia Seltsisaared on meile Eestis tuntud eelkõige Tahiti kaudu. Lennuki (ja Eesti) tulekust Tahitile teavitatakse pealinna Papeete kahte ajalehte La Dépêche de Tahiti ja Tahiti Sun Times.

Fidi riigi (iseseisvus 1970. a.) pealinnas Suvas paikneb regiooni tähtsaim uurimiskeskus The University of South Pasific, kus lennuklased peavad Eestit ja reisi tutvustava loengu. Fidi muuseumile antakse materjale.

Uus-Guinea (maailma suuruselt teine saar) idaosa hõlmav Paapua Uus-Guinea on väga omapärane maa. Seal on looduseuurijail veel palju teha. Sisemaa mägedes elavad inimesed kiviajas ja võib kohata suguharusid, kes pole siiani üldse väljastpoolt inimestega kokku puutunud. Võib öelda, et maailm on paiguti samasugune kui esimeste ümbermaailmareiside ajal ligi 500 aasta eest, samasugune kui 10 000 aastat tagasi... Paapua Uus-Guinea riigi (iseseisvus 1975. a.) pealinnas Port Moresbys nagu enamasti mujalgi teele jäävates sadamates peatuvad meie ümbermaailmasõitjad kohalikus jahtklubis.

Jahtlaevadel on oma kindlakskujunenud mereteed ja sadamapaigad. Lennuki marsruut koostati selliselt, et enamiku teekonnast saab kasutada soodsaid tuuli ja hoovusi.

Lennuki maailmareis toetub aga ka Euroopa meresõitjate vanematele kogemustele.

ENNE OLID VIIKINGID. Kord olid eestlased viikingisõitjad, kelle retked üle Läänemere Rootsi ja Taani randadesse algasid XI sajandil. Norra viikingite retked ulatusid X sajandil isegi üle Atlandi Ameerikasse. Kuid viikingilaevad ei olnud siiski ookeani jaoks kohased. Ja ülepea ei olnud siis õige aeg Ameerika avastamiseks. Euroopas unustati viikingisõidud.

KÕIGEPEALT MAGALHÃES. XVI sajandi teisel poolel tekkisid Atlandi-Euroopa lõunaosas, Portugalis ja Hispaanias, soodsad olud. Alul merel tugevam Portugal sai enda kätte veetee rikkasse Indiasse ümber Aafrika. Portugali meresõitja Magalhães üritas oma kuningale selgitada, et Indiasse võiks proovida jõuda lääne poolt Atlandi kaudu ja ümber Brasiilia, kuid tagajärjetult. Magalhãesi kava võttis vastu hoopis Hispaania. Magalhãesi ekspeditsioon 1519–1522 oli esimene ümbermaailmareis ja andis Hispaaniale võimaluse saada maailmariigiks. Magalhães ise langes enne retke lõppu Filipiinidel kokkupõrkel pärismaalastega ja esimese ümbermaailmasõitja au päris Juan Sebastián Elcano (koos temaga jõudis laeval Victoria tagasi veel 17 ekspeditsiooni algusest lõpuni kaasa teinud meest).

Hispaaniaga hakkas maailmamerel konkureerima Inglismaa.

POOLELDI PIRAADID. Järgmine maakerale ringi pealetegija pärast Magalhãesi ekspeditsiooni oli aastail 1577–1580 inglise meresõitja Drake, keda Hispaania Peruu asekuningas iseloomustas: “... üks piraat Francis Drake, kes avas tee Vaiksesse ookeani kõikidele ketseritele – hugenottidele, kalvinistidele, luterlastele ja teistele röövlitele.” Esimene Hollandi ümbermaailmasõitja Oliver van Nort aastail 1599–1601 oli kaupmees ja kohakaasluse alusel samuti piraat.

REISID TEADUSE PÄRAST. Kõigest hoolimata hakkasid ümbermaailmareisid teenima ka teaduse huve. Kinnitust sai seegi, et maakera on tõepoolest ümmargune. Sellest teadmisest tulenes võimalus teha täpseid astronoomilisi kohamääranguid. Astronoomia tõusis ausse. XVIII sajandi üks kuulsamaid ja traagilisemaid ümbermaailmasõidu üritusi oli prantslase La Pérouse’i ekspeditsioon 1775– 1778. Tema laevade nimed olid Astrolabe (astrolaab on nurgamõõteriist, mida tollal kasutati geograafilise pikkuse ja laiuse astronoomiliseks määramiseks) ja Boussole (bussooli kasutatakse horisontaalnurkade mõõtmisel). Prantsuse Akadeemia valis ekspeditsiooni tarvis välja parimad loodusteadlased. Mõlemad laevad jäid 1788. a. kadunuks. Nende huku jälgi on läbi aegade otsitud.

Kõige silmapaistvamateks peetakse inglase James Cooki kolme ümbermaailmareisi (1768–1771, 1772–1775 ja 1776–1779). Teine reis oli esimene ümber maakera suunaga läänest itta. Ka Cook langes kokkupõrkes pärismaalastega (Havai saartel). Cooki esimese reisi ajendiks oli Londoni Kuninglikus Seltsis peetud ettekanne Veenuse ülemineku kohta päikesekettast 3. juunil 1769. Nähtus oli täpselt ennustatud ja ekspeditsioonil jälgiti seda, nagu ette nähtud, Tahiti saarel (saare asukoht oli täpselt määratud ja seda loeti vaatluse oluliseks eelduseks).

ÜMBERMAAILMASÕITJAD EESTIST. Aastail 1803–1806 juhatas Hagudis sündinud Adam Johann von Krusenstern esimest Venemaalt ja ühtlasi Läänemere idarannikult lähtuvat ümbermaailmareisi. Temaga koos sõitsid laeval Nadeda Fabian Gottlieb von Bellingshausen, Otto von Kotzebue (alustas retke 15-aastase jungana), loodusteadlane Johann Friedrich Eschcholtz jt. Eestis üles kasvanud mehed. Hiljem juhatas Kotzebue uusi ümbermaailmareise 1815–1818 ja 1823–1826 ning avastas muu hulgas peamiselt Okeaanias ligi 400 väikest saart. Bellingshausen oli ümberilma retke juht 1819–1821 ja avastas (või taasavastas) Antarktise. Ferdinand von Wrangell tegi kaasa ümberilmareisi 1817–1819 ja juhtis teist reisi 1825–1827...

1932. aastal üritas jahtlaeval ümber maailma purjetada Ahto Valter koos (aja)kirjanike Rudolf Sirge ja Evald Tammlaanega), kuid oli sunnitud Ameerikas retke pooleli jätma.

ÜMBERMAAILMASÕIJATE LAEVAD. Eelmiste sajandite purjekad olid suured mitmemastilised sõja- või kaubalaevad, mille veeväljasurve ulatus sadade tonnideni (Magalhãesi Victoria 85 t, Cooki Endeavour 370 t, Krusensterni Nadeda 450 t). Suur oli vanasti ka purjelaeva meeskond. Raske on omavahel võrrelda admiral Krusensterni purjelaevu ja jahti, millel seilab meie praegune seitsmik. Moodsad purjejahid suudavad eriti hästi tuule jõudu ära kasutada. Pikamaapurjetamiseks mõeldud jahid valmivad spetsiaalsetes laevatehastes. Lennuki kere tehti Soomes ja see sisustati Saaremaal Nasval asuva Saare Paadi tehases. Jaht on 13,3 m pikk ja 3,8 m lai. Kere on plastikust: polüestervaik, klaaskiud, ülikerge balsapuu. Jahi täiskiiruseks on arvestatud 8 sõlme. Treeningsõidul on saavutatud palju suuremat tippkiirust. Jahile mahub ainult 7-liikmelisele meeskonnale hädavajalik: mageveevaru (neli liitrit inimese kohta ööpäevas), toit (peamiselt konservid, kuubikud ja sublimaadid), kütus, tormivarustus jne.