KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Virmaliste vägi tuleb ilmaruumist

“See, kes liiga kaua virmalisi vaatab, läheb segi.” Eskimode legend

Võib ainult aimata, millist kohutavat hirmu ja õudu võisid tunda meie kauged esivanemad, kui nad jälgisid pimedatel talveöödel muidu nii rahulikus tähistaevas virmaliste lummavat etendust.  Nüüdisajal, mil inimesel pole enam aega vaadata taevasse, sest tuleb põrnitseda tähesõdadest täidetud teleekraani või võidelda tulnukatega arvutiekraanil, on hirm kadunud. Kuid ega me veel sellepärast või öelda, et teame kindlalt, mis need virmalised õieti on. Ei tea seda isegi teadlased. Kummatigi on virmalised astunud uuesti inimese ellu, mõjutades ülemaailmset suhtlemist, ja seepärast on neid üha enam ning enam uurima hakatud. Peaaegu kõigi põhjamaade rahvaste legendides esinevad virmalised kui sillad jumalate ja inimeste, surnute ja elavate vahel. Arvatakse isegi seda, et paljude rahvaste folklooris tegutsevad draakonid on ajendatud just virmalistest. Alles hiljaaegu uskusid paljud ameeriklased, et virmalised pole midagi muud kui päikesekiirte peegeldus polaarjääl. Üldtuntud on ka arvamus, et virmalised tekivad polaarmeredes triivivate jääpankade kokkupõrkel.

Virmalisi juhib Maa
Meie armas Emake Maa on kõige muu kõrval ka üks tohutu suur magnet. Seda  taipasid omal moel juba 2200 aastat tagasi elanud hiinlased, kes ehitasid orienteerumist hõlbustava kompassi. Maa-magneti poolused asuvad üsna lähedal Maa geograafilistele poolustele. Magnetväli aga suunab laetud osakesed, näiteks elektronid ja prootonid piki oma jõujooni.
 Seda magnetvälja omadust kasutatakse laialdaselt meie koduses televiisoritorus, kus katoodilt väljunud elektronid pannakse muutuva magnetvälja mõjul kukkuma just õigesse kohta ekraanil. Sama juhtub ka Maa magenetväljas, kuhu kaugemalt kosmosest aeg-ajalt satuvad laetud elementaarosakesed. Liikudes piki jõujooni edasi, jõuavad laetud osakesed paratamatult Maa pooluste lähedusse, kus nende kiirus võib osutuda piisavaks, et ergastada atmosfääris leiduvate gaaside neutraalseid, laenguta aatomeid. Ergastatud olekusse sattunud aatom aga kiirgab saadud energia üsna kiirelt valguse kujul tagasi. Osa sellest valgusest satub vahel meie silma ja nii me virmalisi näemegi. Tegelikult toimub  selline protsess kogu aeg, ainult et alati ei ole seda palja silmaga  näha. Näha saab seda vaid siis, kui kiirgavate aatomite ja ergastavate osakeste hulk on piisavalt suur. Ja vaid siis nimetame seda loodusnähtust virmalisteks. Norralane Kristian Birkeland oli teadlane, kes ülaltoodud seletuse 1908. aastal esimesena välja pakkus ja ega me arusaamad praeguseks palju muutunud olegi.

Päike otsustab virmaliste heleduse
Kuigi mõnikord tundub, et virmalised on üpris madalal, on see tunne petlik. Tegelikult toimub kaunis vaatemäng siiski tervelt 80 – 300 kilomeetri kõrgusel ionosfääris. Ionosfäär ise on äärmiselt huvitav ja mõistatuslik ala, kus juhtub muudki põnevat. Kuna selles atmosfäärikihis leidub väga palju elektrilise laenguga osakesi, siis voolab seal Maa magnetvälja toimel üsna tugev elektrivool, mis tekitab vahel enda ümber tugeva magnetvälja. Neil magnettormide nime all tuntud aegadel kalduvad kompassinõelad Maal väärasse suunda ja hullutavad meremehi, kes moodsaid navigaatoreid ei kasuta. Virmaliste värvid tulenevad eelkõige atmosfääris leiduvatest gaasidest. Nii kiirgab hapniku aatom tavaliselt rohelist valgust, punane värv on aga iseloomulik lämmastiku aatomitele. Virmaliste heledus, nende aktiivsus, on tihedalt seotud Päikese seisundiga. Kuna suurem osa virmalisi põhjustavatest laetud osakestest on pärit Päikese välimistest kihtidest, siis mida aktiivsem on Päike, seda enam näeb Maa peal virmalisi. 

Mingil salapärasel põhjusel kordub Päikese aktiivsuse maksimum iga 11 aasta järel. Järgmine maksimum on meid ootamas aastal 2000. Kuid juba praegu on märgata esimesi märke Päikese kasvavast aktiivsusest. Ja nüüd on teadlased rohkem kui kunagi varem valmis nii virmaliste kui ka muude “päikesetuulest” põhjustatud nähtuste uurimiseks. Selle aasta alguses, 6. jaanuaril registreeris kosmoselaev Soho, mis asub umbes miljoni kilomeetri kaugusel Maa ja Päikese vahel ning jälgib pidevalt Päikese tegevust, kohutava purske Päikesel. Uurijad arvutasid välja, et purskes väljapaistatud aine liigub Maa poole kiirusega 450 kilomeetrit sekundis ning esimesed märgid sellest peaksid Maa atmosfääri jõudma nelja päevaga. 10. jaanuaril registreeriski Soho temast mööduva päikesetuule ning sama tegi ka Maale hulga lähem satelliit Wind. Kuid Päikeselt tulnud laetud osakeste pilv ei sisenenud sugugi kohe Maa atmosfääri, vaid jäi tükiks ajaks “võitlema” Maa magnetväljaga. Mitmed Maa-lähedased satelliidid registreerisid selle omapärase võitluse. Alles 11. jaanuari varahommikul sisenes pilv lõpuks Maa atmosfääri ning põhjustas erakordselt heledad virmalised Maa mõlema pooluse lähedal. Nendes virmalistes vabanes 1400 gigavati suurune energiahulk, mis ületab USA-s aasta jooksul toodetava elektrienergia peaaegu kahekordselt. Sel päeval segasid raadiohäired mitmete arktiliste lennujaamade tööd. Firma AT&T üks sidesatelliit lakkas töötamast just 11. jaanuaril.

Virmalisi esineb teistelgi planeetidel
Järgmine tugev purse registreeriti 7. aprillil ning kolm päeva hiljem võisid huvilised jälgida järjekordset virmaliste tulevärki. Päikese aktiivsuse üha tõustes sagenevad pursked ja muutuvad võimsamaks. Juba selle talve selgetel õhtutel tuleks igaks juhuks heita pilk põhjataevasse, sest pilt tasub vaatamist. Kuid virmalisi on võimalik näha ka muudel planeetidel. 1994.-95. aastal pildistas Hubble’i taevateleskoop Jupiteri atmosfääris mitmel korral virmalisi. Kuna seal esineb ennekõike vesinikku, tuli virmaliste jälgimiseks kasutada ultraviolettkiirtele tundlikku kaamerat, sest vesinikuaatoimi kiirgus langeb just sellesse silmaga nähtamatusse piirkonda. Jupiteri virmalised erinevad Maa virmalistest veel ka seetõttu, et need pole põhjustatud mitte Päikeselt saabunud päikesetuulest. Laetud osakesi tarnib Jupiteri jaoks tema vulkaaniline kaaslane Io, millel toimuvad vulkaanipursked paiskavad samuti kosmosesse hulga laetud osakesi. On loomulik, et virmalisi uuritakse eelkõige seal, kus neid esineb kõige rohkem. Eriti agarad virmalisteuurijad on soomlased. Sel huvitaval ja areneval alal on üks teerajajatest Oulu kosmosefüüsika rühm. Mitmeid huvitavaid projekte on teoksil ka Sodankylä geofüüsika observatooriumis Lapimaal.  Küllap kasvab ionosfääri uurimine edaspidi veelgi, sest lähituleviku mastaapsed kommunikatsiooniprojektid eeldavad ionosfääris toimuva veelgi paremat tundmist. Meie aga võiksime siiski proovida kasvõi kordki elus neid kummalisi virmalisi ka näha, seda enam, et nüüd on selleks saabumas soodsad ajad.