KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Talvelinnud toovad südamesooja

Tekst Peep Veedla
Joonistused Elts Veedla

Olgugi talve hakul väljas külm ja kõle, on loodusesõbrad ometi ärevalt ootel, sest lisaks päkapikkudele ja jõuluvanale on oodata nende kodukandist teisigi talikülalisi. On mitmeid huvitavaid sulelisi, kelle kohtamiseks Eestimaal on šansse peamiselt talvepoolaastal. Tarvitseb vaid väljas liikudes tähelepanelik olla.

HANGELIND (Plectrophenax nivalis) on avamaastike asukas. Nagu lõokegi. Sellepärast nimetanud vanarahvas teda lumelõokeseks. Tänapäeval tuntakse kuni 1991. aastani eesti keeles lumetsiitsitaja nime kandnud hangelindu vähem, sest ta ei külasta meid igal talvel. Kui aga kohale tuleb, on raske hangelindude parve mitte märgata. Isegi lume taustal hakkavad põhitoonilt valged linnud hästi silma. Sellepärast, et nad on valged. Valge lind mõjub eriliselt, sest me pole harjunud valgeid sirtsusid nägema. Luiki küll, ka üksikuid tuvisid, kuid väikesi laululinde… Vaid sabatihased sobivad võrdluseks, kuid neidki kohtab harva ja mitte avamaastikul. Hangelindude parv teepervel sunnib aga tahtmatult kiirust vähendama, et põhjamaisest eksootikast osa saada. Hangelind on tegelikult ainuke laululind, keda korduvalt ka põhjapoolusel kohatud. Meil talvituvad linnud on pärit tõenäoliselt Põhja-Soomest ja Koola poolsaare põhjaosast, aga ka kaugemalt Arktikast, näiteks Gröönimaalt. Kümne aasta eest kohtusin hangelindude perega nende kodus Hibiinide mäestikus Koola poolsaarel. Olime matkagrupiga täisvarustuses laskumas järsku mäenõlva pidi alla orgu. Paarkümmend kilo turjal ja mitu kilo optikat kaelas, lisaks libedad kivid jalge all – teekond tundus lõputu. Sellest hetkest aga, kui silm tabas äsja lennuvõimestunud poegi toitva hangelinnupaari, muutusid raskused olematuks ning laskevalmis fotosnaiperiga plõksides kepslesin nagu muretu karjapoiss koos linnuperega alla orgu, kus ülejäänud gruppi sain vähemalt pool tundi järele oodata.

URVALINDU (Acanthis flammea) ootame teise tähelepanuväärse talikülalisena. Tema on taiga ja metsatundrate elanik. Urvalinnu välimuses köidavad karmiinpunane laup ja roosakas rinnaesine, mis harmoneeruvad hästi tumedavöödilise selja ja valkja alapoolega. Urvalindude salgaga metsaservas või võsatukas kohtumine kujuneb alati südamlikuks. Ühelt poolt on need põhjamaalased kaunid ja rõõmsameelsed, teiselt poolt inimese suhtes usaldavad. Aga meile see ju meeldib, kui kauged külalised võtavad meid kui “oma poisse”. Meie võtame neid samuti, meenutavad nad ju käitumiselt meile tuttavaid siisikesi. Olgugi urvalind siisikesest pisut suurem, on ta ometi sama osav ning ripub kase- ja lepaurbadest või umbrohuseemnetest toitudes peenematelgi okstel, selg allapoole. Üks väheseid erandeid kogu linnuriigis üldse on urvalind aga oma suvise asukohavahetuse ja teistkordse pesitsemise poolest uues piirkonnas. Nimelt jääb ta hilise kevadrände korral arvukalt pesitsema lõuna pool oma tavalist pesitsusareaali, näiteks Lõuna-Soomes. Kui kuuseseemned, millest urvalinnud pesitsusajal toituvad, esimese pesakonna kasvamise jooksul varisevad, otsivadki linnud teise pesitsemise jaoks soodsamaid tingimusi kaugemalt põhjast. Eestis pole seni urvalindu pesitsemas nähtud, seda suurem on äratundmisrõõm sügisesel taaskohtumisel. Urvalindu on aga tervelt sajakordselt suurem tõenäosus kohata kui hangelindu, sest just nii suureks hindavad ornitoloogid nende kahe liigi talvise arvukuse erinevuse.

MÄGI-KANEPILINNUGA (Acanthis flavirostris) võib olla tegu, kui märkate urvalindude hulgas helekollase nokaga isendit, kel laup polegi punane. Tema on Skandinaavia mägitundrate asukas. Mõned selle liigi esindajad satuvad meie maile küllap igal talvel, nende märkamiseks vajame aga sherlokholmeslikult teravat tähelepanelikkust. 

MÄNNILEEVIKESEGA (Pinicola enucleator) kohtumine eeldab pigem õnne kui teravat pilku. Õnne seetõttu, et igal talvel see peaaegu rästa suurune lind meid ei külastagi. Kui aga tuleb, pakub küllap mõnegi mõnusa meenutusväärilise hetke. Lisaks kaunile välimusele (isalind punaroosa, emalind oliivrohekas) on männileevike inimese suhtes väga usaldav. Rootslastelt on ta seetõttu lausa rumalpea tiitli pälvinud. Ja tõsi see on, et inimest liigselt usaldada pole tark tegu. Kaval inimene kasutanud vanasti männileevikese usaldust kurjasti ning püüdnud linde ridva otsa kinnitatud jõhvsilmusega. Vaevalt mõni teine laululind niisugust võimalust  pakuks. Meie kohalikud leevikesed, keda muidu flegmaatilisteks peame, tunduvad männileevikese kõrval suisa sangviinikutena. Lauljana on aga männileevike leevikesest üle. Meenub imeline veebruaripäev 1990. aastast. Kalendrikevadest oli veel täpselt kuu aega puudu, kuid aasta oli eriline. Olime väikese rühmaga talilinnuloendust tehes jõudnud sel päikeseküllasel päeval näha juba õidepuhkevaid sinililli, esimest liblikat ja mesimummigi, kui kuuseladvas kõlas võõras, kuid kaunis linnulaul. Seninähtu põhjal arvasin esialgu, et nüüd on suvelinnudki lõunamaalt tagasi, kuid meisterliku vilepartii esitajaks osutus hoopis taigast ja metsatundratest pärit männileevike. See teadmine lisas laulule võlu juurdegi. Paraku pole rohkem olnud juhust männileevikese laulu kuulda. 

VESIPAPP. Kui tekib tahtmine talveajal põhjamaiselt karget ja kaunist linnulaulu kuulda, tasub külastada mõnda kärestikulist jõekest, kus asub vesipapi (Cinclus cinclus) talvine elupaik. Vesipapp on eelkirjeldatud põhjamaalastest märksa stabiilsem külaline, esinedes igal talvel paari-kolmesaja isendiga puhtaveelistel jäävabadel jõelõikudel. Ja laulab kusagil veest väljaulatuval kivil, oksal või jääserval. Talve läbi. Vahel kümme minutit järjest. Muidugi ei kosta see laul sadade meetrite taha nagu ööbikul, kuid kuuldekaugusel pole sugugi vähem kaasahaarav. Pealegi on esineja kenasti nähtaval kohal ja riietatud smokingisse nagu laval kohane. Ega siis ainult kirikupapid, kellelt vesipapp nime saanud, ei kanna musta kuube ja valget maniskit. Vesipapi “kuub” on tegelikult hoopis paremast materjalist kui kirikupapil või mistahes lauljal. See võimaldab tal ainsa laululinnuna ujuda ja sukelduda. Sel viisil ta omale toidu hangibki ning
sellepärast talvel ka meile tuleb, et kodumaal külmuvad veekogud kinni.

SIIDISABA. Eks toidupuudus talvisel põhjamaal ole teistegi talikülaliste siiasaabumise põhjuseks, nii ka siidisabal (Bombycilla garrulus). Tema on kindlasti tuntuim talikülaliste hulgas, olgugi urvalinnud märksa arvukamad. Siidisaba köidab eelkõige oma originaalse välimusega, pealegi leiab ta suupärast toitu sageli inimasulatest, ka suurtest linnadest. Seal salkadena ja pidevalt häälitsedes (“viristades”) toimetades hakkab ta silma ka hajameelsemale kodanikule. Samas on ka siidisabad inimese suhtes usaldavad, vahest liigagi. Ilmselt on usaldav sõbralikkus põhjamaalastele iseloomulik joon. Samuti näib olevat põhjamaal kombeks hea välja näha. Eks jõuluvanagi hakka oma puna-valge kostüümiga kohalike meeste hulgas kohe silma, samuti oma sõbralik-muheda olekuga. Ja alati valmistab ta oma tulekuga meile rõõmu. Nagu eelkirjeldatud linnudki.