KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Mälupiltidega pikitud tõsijutt paist paharetist

Esimene pilt: MITMENDAT KORDA SAMALE REHALE – KEVADINE KÕRVAPETE
Aknaklaasid on vastu hommikut uduseks tõmmanud, nii ei saa ma ärgates esimese valuga arugi, mis ilm õues on. Aga planeeritust varasema ärkamise põhjus kostab väljast jälle ja jälle kätte – selge ja kõlava häälega laulab karmiinleevike. Ka see, kes seda veripunase pea ja sama karva rinnaesisega laulumehikest ei tunne, võib tema imelihtsa stroofi peaaegu vaid inimkeelse  üleskirjutuse järgi selgeks saada – ükski teine tiivuline laulja ei ütle lihtsalt vidjö-didjö. Või nagu Fred Jüssi on transkribeerinud – eks sa ise tea. Kiiruga ajan mõne käepärase vati selga, et välja rutata – või veel, see on ju esimene karmiinleevike, keda tänavu kuulen. Alles küllap unesegasuse tõttu ehk tegelikust jahedamanagi tunduvas välisõhus lõplikult virgudes saan enda üle muiata: muidugi on 1.mai karmiinleevikese jaoks meie kandis vara mis vara... Ja kohe tuleb mulle meelde, et täpselt samal moel olen siin Matsalu mõisa juures ennegi alt läinud. Nagu pilkeks laulab "karmiinleevike" korra veel ja samas vastab talle teine kõrvalpuult – ning lisab vilistuse sappa täiesti stiilitu krääksatuse. Kusjuures mõlemad lauljad on karmiinleevikesest tublisti suuremad ja tumedamad  ja vehivad häälitsemisele tiibadega innukalt takti. 

Tõmbasin oma mäluraamatu kuldnoka-lahtrist just selle helipildi esimesena välja selle pärast, et arvata: JUST HÄÄL ONGI KULDNOKA KUULSAKS TEINUD, öelgu targad inimesed pealegi,  et tal polegi oma laulu. Kuldnokk paneb nimelt oma armuaaria kokku kõikvõimalikelt naabreilt laenatud helidest, olgu need naabrid siis kas elus või eluta. Niiviisi võibki hea häälemärkaja leida väärisnokse solisti partituurist teiste tiivuliste loome kõrval ka näiteks jalgvärava või kaevuvinna krääksatusi, sea röhkimist või ehk mõne sõna inimkõnetki. 

Kunagi olen lugenud pajatust  kuldnokast, kes saanud toime koguni traktori käivitushääle imiteerimisega!  Muidugi – erinevate kuldnokkade vokalistivõimed erinevad suuresti: üks ei oska peale paari särina suurt midagi kuuldavale tuua, teine improviseerib kui dz ässitäht. Kusjuures näib, et liigikaaslaste lähedalolek või üldse heliderohke naabrus on selgelt stimuleeriva toimega. Usutavasti lisab kuldnoka laulule väärtust ka asjaolu, et lind tuleb meie seltsi ju muidu õige laulu- ja  värvivaesel ajal, keskeltläbi 20.märtsi paiku. Aga vähemalt sama efektne kui laulupartii ise on ka helkivsulise solisti "lavaline liikumine". Ei ela küll ükski teine Maarjamaal leida tiivuline oma esitusele sedavõrd tormiliselt kaasa kui kuldnokk. Pea seljas, nokk lahti, väristab ja vehib ta naljakalt poolsorgu lastud tiibadega. Ega neid laulupidusid pikalt ole – mai keskpaiku on pojad tulekul ja ei siis ole aega enam muusikale mõelda. Alles suve lõpus, siis , kui aeg hakata reisikompse kokku korjama, tuletatakse kevadised viisid taas meelde – ja vahel võib selline retrokontsert olla vägagi meeleolukas. Päris tihti tuleb ette seda, et välimuselt aetakse kuldnokk segi teise mustsulese ja silmapaistvalt kuldnokase lauluvirtuoosi musträstaga. Tõsi, must on vaid musträstapapa, ta kaasa sulestik ja nokk on pruunid. Ja see must on kuldnoka uhkeldavast rüüst hoopis tuhmim, särava metalse läike ja heledamate täppideta. Hoopis erinev on ka kahe linnu tegutsemismaneer. Maad mööda liigub kuldnokk sammudes, musträstas on aga hüpleja, kes aeg-ajalt peatub ja saba püstakile ajab. Lend on kuldnokal kiire, jõuline  ja vuhisev, musträstal enamasti madal ja lühimaaline. Erinevalt kuldnokast ei pea musträstas kuigivõrd  lugu liigikaaslaste seltsist ja ei moodusta suuri parvesid. Laul on musträstal melanhoolne ja kaunis, ärevushüüd aga üsnagi inetu, lõikav ja närviline helirida. 

Teine pilt: HELESINISE UNISTUSE KARVA LUBIKOORUKE
Olen veel õige noor mees, võibolla kümnene, võibolla kriipsuke sinna või teisele poole. Ma  uitan mõnusas mais mööda oma lemmikradu Viljandi Lossimägede põõsaste ja puude vahel.  Nina vaheldumisi ikka puuvõrade poole õieli või veidi madalamalt lillelõhnu püüdmas või  paiguti ehk suisa maas, sest igalt kõrguselt leiab loodusehuviline hing midagi kosutavat. Ja üks ikka ja alati erutav leid tulebki päris maast – kuidas saab üks õhuke munakoor olla nii-nii  sinine! Pole ma miski asi linnumunatundja, aga kuldnokamuna värvi olen ma vist küll alati  teadnud. Sest ta on tõesti selline, et paneb südame ärevalt põksuma ja mõtlema, et mis seal
poegadest särisevas puuõõnes või pesakastis parajasti toimub. Või üldse –

MILLINE ON KULDNOKA KODU?
Ma usun küll, et kui kooliõpetaja paluks joonistustunnis kuldnokakodusid üles sehkendada, saaks ta väga üksluise tulemi – aiva pesakastid ja pesakastid. Kuidagi harjumuspäratu on mõelda, et tegelikult võib  see laulumees asustada ka märksa mitmekesisemaid eluasemeid, alates muidugi looduslikest puu- või  vahel harva ka järsakuõõntest üle kõikvõimalike muude sulgude – postkastid, katusealused orvad,  müüriavad, korstnajalad, suuremate lindude pesakuhilates leiduvad tühikud ja mis veel kõik kaasa arvatud – kuni haruldase juhuna lausa lageda taeva all puu otsas paikneva pesani välja. Aga eks inimese tehtud maja ole siiski kõige popim – võib-olla lihtsalt seetõttu, et "looduse kuninga"  külje all on kullalinnul lahedaim toiduleidmisvõimalus – ja seepärast tasub ehk potentsiaalsele  pesakastiehitajale siia paar nõuannet puistata. Kast olgu küllalt sügav, kasvõi oma 40 sentimeetrit, sest madalamast võib röövel pojad kergemini välja õngitseda. Lennuava läbimõõduks on paras 5 sentimeetrit. Parem on hoiduda uksealusest "laulupulgast" – mustakuueline solist esineb kasti katusel  või selle lähedal oksal täpselt sama meelsasti, pulk võib olla pigem abimees värsket linnulapseliha  ihkavale kiisule... Ja eelmisel aastal üles pandud pesakast tuleks puhtaks teha kindlasti enne üüriliste  taastulekut – tülitamise suhtes ollakse sedavõrd hellad, et inimese üks ettevaatamatu kasti juurde ronimine võib viia munakurna hülgamiseni. Poegi enamasti siiski nii kergesti maha ei jäeta. Muide, olete te kunagi mõelnud sellele, millal ja miks sai üldse alguse komme kuldnokkadele pesakaste  üles panna? Tuleb välja, et see sündis hiljemalt 18. sajandil sooviga saada linde lihtsamini ... oma toidulaua täienduseks.

Kuldnokarahval pole suurt midagi liigikaaslasist lähinaabrite vastu, niiviisi võib mitme õõnsusega puul elada mitugi suhteliselt sõbralikku paari. Söömaajatäide tuuakse ju niikuinii teisalt, nii et naabrimees su moonakotti ei himusta, miks mitte siis temaga koos ansamblis laulda! Iseasi muidugi, kui see"naabrimees" ehk hoopis korteri või koguni kaasa ülelöömise plaane mõlgutab; sel juhul läheb  muidugi löömaks. Kodu otsib reeglina välja papa-kuldnokk, teeb tasahilju koristustoiminguid ning ootab ära mõrsja tuleku. Väljavalituga ollakse esiotsa suhteliselt üksmeelses tegutsemishoos, olgu siis puhastus- või ehitustöödes.  Paraku tikub kõik see hiljem ikka linnuproua kaela jääma: tema kallist kaasast on saanud andunud  harrastusmuusik. Kui mõnede laululindude puhul on pesade varieeruvus ühe liigi piires suhteliselt väike, siis kuldnokk  laseb arhitektuurigi alal fantaasial vabalt vohada: on teada nii selliseid pesaõõsi, kus munade all kohe üldse mingit vooderdust pole, kui ka selliseid, kus kõikvõimalikku pesamaterjali ehk kümne "normaalse"   pesa jagu. Üsna korratusse kuhja sobib igasugune pehmem kraam, lugeda on olnud näiteks ka  pesunöörilt "laenatud" sukapaarist... Suurt mõnu näib kuldnokapere tundvat sulemadratsist, nii et kui koduõuel juhtumisi kanu peetakse, võib julgesti pool pesamaterjalist olla linnulise päritoluga. 

KERGLASEVÕITU EHK KÜLL, PEREISANA AGA ASJALIK
Kuldnokkadele on üsna palju rõngaid jalga pistetud. Muu hulgas on see aidanud kindlaks teha, et mõnigi paar elab kokku mitmel järjestikku aastal. Abielutruudusest oleks siiski ehk veidi ennatlik kõnelda,  pigem on linnud truud kord välja valitud elupaigale ja nii satutakse eelmisest aastast tuttava kaaslasega  kevadel jälle kokku. Selle juurde tohib ju tõesti ka puhtinimlikult mõelda, et jällenägemine teeb rõõmu. Pereelu sisseseadmisel võib ette tulla probleeme mitte ainult liigikaaslaste, vaid mõnede teistegi  lindudega. Üsna sageli tuleb meelepärasest kastist välja tõsta varblasi, vahel jätkub ettevaatamatust  liiga suure lennuavaga pesakasti tulla ka tihastel – ja nendegi huvide põrkumine kuldnokapaariga toob kaotuse ikka kehalt väiksematele. Üks kuldnokaga elupaika jagav lind on ka õhuvallaelanik piiritaja ehk  piirpääsuke. Tema alustab pesitsemist üldiselt ikka siis, kui kuldnokalapsed juba pesast väljas ja probleeme ei teki, aga konfliktki pole päris välistatud. Suure laululöömise käigus saab teoks ka armuakt ja munade munemiseks läheb aprilli lõpul - mai  alguses. Mida varem lastesaamine algab, seda suuremad on üldiselt ka kurnad, kõige tavalisem on   viie-kuue munaga pesa, aga tark laululinnuraamat kinnitab Eesti kuldnokakurnade varieeruvuse piiriks 1–11.

Kahenaisepidamist kuldnokad üldjuhul ei harrastavat, veel vähem kahemehepidamist. Ja erinevalt Lääne-Euroopas elavaist liigikaaslasist pesitseb üks mõistlik Eesti kuldnokk kevade jooksul vaid ühe  korra.  Haudumistöö on enamasti ikka tulevase ema hool, aega võtab see 11 päeva. Sellest, et pesas on pojad,   annavad kõigepealt märku helesinised munakoored pesa läheduses, mõne päeva pärast aga juba ka üha   kõvenev toidumangumislärm. Nüüd on kõvasti rakkes ka laulumeheameti maha pannud linnuisa,  emmest kõnelemata. Toiduks taritakse pisikestesse nokkadesse sobivat putukaprügi, päevast päeva aiva suuremat. Kuni ühel ilusal päeval saab hakata pakkuma juba kuldnokkade lemmikmaiuspala – prisket vihmaussi.
Kolmanda elunädala lõpus käivad kuldnokalapsed pesaaval "värsket õhku hingamas", veel paar päeva hiljem tikuvad aga vanalindude erutatud lärmi saatel kastist välja lendama. Issi-emme on pesast toidupoe poolegi lennates ikka midagi nokas kandnud ja selle siis kuhugi maha poetanud – eks seda, mis  sirgumise aegu poegadest niisama läbi jookseb –, aga paraku tikub vanemate assenisaatorivõimekus lapsukeste "tootlikkusele" alla jääma. Sestap võivad noored kuldnokad esimesel hetkel üsna räpased välja näha. Väkeste lendudega saavad nad juba toime, võivad vahel aga kakaste tiivakeste tõttu maha potsatada ja rohu sisse konutama jääda. Kui nüüd kass või mõni muu murdja jaole ei saa, suudab  linnuke peagi tuule tiiva alla saada – vanemad kannavad ju turgutustki juurde.  Jaanikuu hakul jäävad tühjaks juba kõik pesad, perekonnad liituvad salkadeks, salgad rühmadeks,  rühmad parvedeks, aga parved, jah, võivad saada röövlijõukudeks – kui asja aiapidajast inimese vaatevinklist näha. 

Kolmas pilt: KODUNE KÕRVAKOSUTUS VÕÕRHÄÄLTEMAAL
Ma olen oma üldse esimesel väljamaareisil New Yorgis. Ja ma olen väsinud tõdemast, et siin on  mulle ainult võõrad linnuliigid: isegi kui olen enda arvates märganud tuttavat laulu, ütleb  linnumäära ikka ja jälle, et arvatavat liiki Ameerikas pole... Nii ei usu ma enam oma kõrvu, kui  Metropolitan Museumi kõrval pargis arvan end kuulvat kuldnokkade vaikseid vilistusi. Ma  otsin häälitsejad üles – no on kuldnokad, tee mis tahad! Ja määraja kinnitabki, et seekord pole   tõesti ei silma- ega kõrvapetet. Ma ei salga, et mul on selle kohtumise üle väga hea meel... 

Algselt on kuldnokk siiski Vana Maailma liik. Aga eks inimene ole võõrsile kodu asutades ikka püüdnud  seda kuidagi endise elupaiga sarnaseks muuta. Just seetõttu on mõnigi liik oma levilat sunniviisiliselt  laiendama pidanud. Mõnel juhul pole sellest asja saanud, mõnel juhul, vastupidi, on uustulnuk leidnud liigagi head sigimisolud ja teinud ehk mõne põliselaniku põlve kibedaks. Ameerika kuldnokk kõnnib ilmselt kuldsel keskteel – püsima on ta küll jäänud, aga mõõdukas hulgas. Niiviisi ongi ta nüüd üks  väheseid mõlemale ookeaniservale ühiseid linnuliike. Kirjandusest on lugeda, et Põhja-Ameerika elanikuks tohib teda lugeda alates 1872. aastast. Kümmekond aastat varem viidi ta Austraaliasse ja  Uus-Meremaale, kriipsuke hiljem Lõuna-Aafrikasse. Aga küllap on hoopis huvitavam teada,

KUS VEEDAVAD MEIE KULDNOKAD KÜLMA AASTAPOOLE
Tõsisem teeleminek tuleb septembri tagupooles. Aga tegelikult läheb liikumiseks hoopis varem, juba  juulis: enamasti just noored linnud kipuvad kodust võõrsile – meil ilmale tulnud Läänemere lõunaserva,  Venemaa ja Soome linnud jälle omakorda meile. Eakamad kuldnokad jäävad tavaliselt pikemalt   kodumaile ja käivad vahel sügisel veel pesapaikugi vaatamas ja seal laulu löömas. Aga oktoobriga on ka  nemad enamikus läinud. Lendaja on kuldnokk väga hea, laululindude võistulennul oleksid tast üle vaid  pääsukesed. Nii teatakse üle tuhandegi kilomeetri ulatuvaist päevateekonnist. Niiviisi jõutakse lõpuks   Madalmaadesse või brittide maale, vahel ka mõnesse teise Kesk- või Lääne-Euroopa riiki.  Mõned kuldnokad jäävad talvekski Eestisse; väga tavaline see pole, aga haruldane ka mitte. Ellujäämise   võimalus sõltub eelkõige muidugi toidulaua kaetusest – ja sel perioodil on laulumees kõike muud kui  pirtsakas. Asjaks läheb kasvõi elu prügimäel, toidujäätmete hunnikust või raiskavas stiilis töötava vorstivabriku tagaõuest kõnelemata. Ka võtab lind nokkida puusse jäänud külmunud õunu ega põlga ka   seda, mida inimene lindude söögimajja seadnud. Muidugi on selline elu karm ja kaugeltki mitte kõik  talvetrotsijad ei näe kevadet.

Aga kuldnokana elada pole üldse mingi meelakkumine. Rõngastusandmeist on välja rehkendatud, et  keskmine eluiga naljalt üle aasta või pooleteise ei küüni, eelkõige viib seda alla muidugi poegade kõrge hukusuhe. Vaid harva jõuab turjale koguneda üle kolme eluaasta, rekordnumbriks pakub kirjandus aga  koguni 20 aastat.  Ja muidugi toob rohkesti ohtusid kaasa just rännuaeg, kes seda teab, millal võib tulla torm või järsk õhusoojalangus. Kuigi sõbralik ei pruugi olla ka kodumaine kevad: tuled soojaharjal sünnimaale, siis aga  läheb taas külmaks ja lumiseks ja toidunapiks. Sedagi juhtuvat, et päikesepäeval sulailmalombis  sulistamas käinud linnud külma õhku tõustes jääkuue selga saavad, lennuvõime kaotavad ning külmale  saagiks langevad. Eluslooduski püüab kuldnokarahva seast matti võtta: midagi pole laululinnuliha vastu ei kullil ega kakul,  neljal jalal kõndijaist tikuvad oravad või väheldasemad kärplased pesa kallale, kass võib lindu nabida  õuemurult, tuhkur või mink saab nopitud ehk ka mõne kuivemasse serva jäänud isendi roostikus   ööbivast kuldnokaparvest.  Aga ükski neist kuldnokahimustajaist ei saa toime ligilähedaseltki sama suure tapatööga kui see va end  looduse kuningaks tituleerinu. 

Neljas pilt: AGA VANASTI OLI TAEVAS SINISEM JA ...
Ei, ma ei ütle, et "pääsukesed suuremad". Aga kuldnokki oli jah rohkem. Sealsamas enne  mainitud Viljandi Lossimägedes, tundub, laulis neid igas puus. Ja umbes sama mälestus on  60-ndate – 70-ndate Tartu Toomemäest või Tähtverest või Raadist. Kui kuldnokki on palju, siis on nad usinamad laulma, kui vähe, siis ei viitsi need üksikudki mingit tõsisemat kontserti ette  võtta. Nii olengi ehk vaid Matsalu mõisa juures ka viimaseil aastail ehtsat kuldnokkade võistulaulmist kuulnud.

Tegelikult pole selle asja juures mingeid mälupilte vaja: loodusemeestel on arvuread olemas ja 70-ndate  – 80-ndate aastate kõveralangused nii meil kui mujal väljaspool kahtlust. Põhjusi oskab inimene muidugi   vaid aimata, – aga ega see vast väga raske ka ole. Üsna ilmselt võib ühele esikohtadest seada  kaasaegsete põllumajandusmaastike toitumisolude halvenemise. Kõigepealt on suur hulk potentsiaalset  saaki lihtsalt mürgiga teise ilma saadetud. Aga kindlasti on asi ka vahendatum. Kuldnoka lemmiktoit  vihmauss on ju kui üks suur "keemiaimeja": koos toiduks vajalikuga jäävad ta ihusse pidama ka  igasugused kurjad ollused, mis sealtkaudu siis omakorda lindudesse kogunema ja jumal teab milliseid   muutusi põhjustama hakkavad. Karjatamise vähenemine lisab niigi mornile pildile veel oma joone: pole mõnusalt madalaks näritud rohuga paiku, kus lüheldased linnujalad hoogsalt astuda ja nokad   head-paremat noppida saaksid. Küllap tasub rõhutada sedagi, et läbi mitmete paikade rändava linnu  puhul on toidu kättesaadavus ja kvaliteet tähtis kõigis peatuspaikades – kui õigel ajal toitu pole, ongi lõpp  käes...

Kui seni kirjeldatud ja näiteks ka tehnovõrkudest johtuvad ohud võib kirjutada ehk lihtsalt inimese  tahtmatute pattude registrisse, siis vähemalt meie kultuuripildile hoopis loomuvastane tundub laululindude söömine. Ometi näib, et see komme muutub geograafilises mõttes pigem ulatuslikumaks –   ja pole ka kuulda, et traditsioonilistel linnusöömisaladel – näiteks Lõuna-Euroopas – ka isupuudust  kurdetaks. On olnud ka neid kohti ja aegu, kui kuldnokk on kahjuriks tunnistatud ja teda otseselt hävitatud. Paraku pole vist uuemal ajal kuldnoka suhtelist arvukust Eestis täpsemalt käsitletud, vähemalt ei leidnud   ma seda lugu kirjutades selliseid andmeid. Nii tuleb uskuda Eesti Ornitoloogiaühingu direktorit Jaanus  Eltsi, kes pigem küllap ka lihtsalt "kõhutundele" toetudes arvab, et kui see kõver just tõusma pole hakanud, siis vähemalt langeda ta ka enam ei tohiks.

Viies pilt: HITCHCOCKI ÕUDUSED MARJAAIAS
Isiklikus mälupildialbumis mul seda muljet pole, võib-olla sellepärast, et paadunud linlase ja  getoelanikuna pole mul ju aedagi. Aga eks ole minagi lugenud artikleid ja sõnumeid kuldnoka   hirmu- ja häbitegudest tööka aedniku vaevaviljade suhtes ja nii pean minagi küsima:

KAS VÕRGUTADA VÕI MITTE VÕRGUTADA?
Nagu jupike eespool sai kirjutatud, seavad kuldnokad end suvel järjest suurematesse parvedesse ja  alustavad mustlaste kombel ringihulkumist – päeval põldudel ja rohumaadel toiduotsingul, öösel  roostikes ja põõsasvõsades tudul. Esialgu on pojad veel vanalindude toita ja oma nõudmistes üsna  häälekad, tasahilju saavad nemadki aina asjalikumaks ja toimekamaks – ja söögiisu püsib neil endiselt  hea. Muidugi on vihmaussi mullast välja sikutada hoopis tülikam ja jõudunõudvam kui põõsast kenasti   punaseid kirsse või sõstraid noppida. Nii et "poš lii, poisid!" – elu läheb lustilisemaks! Ja raputagu siis  aiapidaja rusikaid või sügagu kukalt – kui kuldnokahordile tema aed ikka silma on jäänud, siis hoia vaid   piip ja prillid! Seltsi põlgav musträstas toimetab oma marjanopet väikeses meeskonnas, kuldnokk on   tõeline brigaadiviisilise marjakoristuse austaja.  Ei aitagi siin muu, kui ehk seesama "võrgutamine" või siis hommikust õhtuni elusa hernehirmutise  etendamine. Aga kogu suure aia tarvis on võrke kallis hankida ja hommikust õhtuni käsi plaksutada   väga väsitav. Niiviisi pakuvad erinevad allikad kõikvõimalikke tõrjemeetodeid – küll läikivaid, helklevaid   ja tuules kahisevaid metalliribakesi, küll ülesriputatud kanakullisiluetti või soolaheeringaid, küll eredate  riietega tehismehi, koguni kassitopist, millel nööri abil saba liigutatakse. Pikemaajaliseks kasutamiseks  pole neist võimalustest aga ükski küllalt efektiivne, vähemasti tuleks vaheldumisi kasutada mitmeid   nippe. Soovitaksin ehk ka helilindile salvestatud kuldnoka hädakisa mängimist vägevaist kõlareist, aga    ma aiman juba tulihingeliste loomakaitsjate salakavalat küsimust:"Aga kuidas sa selle hädakisa lindile  salvestad?" Nii et pigem on karta, et kui teie marjad on kõik ära söödud, hakkavad kullalinnud uurima,  kas pole mõnes teie õunapuus ehk pehmemat sorti õunu, ütleme valgeid klaare, mida ju ka nii hea  nokaga mekkida....  Ja nii ei oskagi ma muud, kui ainult propellerimehikese kombel soovida

RAHU, AINULT RAHU! JA ILUSAID MEENUTUSI KEVADEST, kui kuldnokahärra teie aias ennastunustavalt laulu lõi. Kui te saite jälgida kõiki neid naljakaid  naisevõtusekeldusi ja majaehitust ja poegi pesast välja piilumas ja murule vupsamas. Kui kassi tuppa  kinni panite, et ta poegi ahistama ei tikuks. Kui ta teie peenrailt kõik pahelised pisitegelased kokku noppis.  Kui see kõik ei aita, siis katsuge leida rõõmu teadmisest, et teie aias üles kasvanud pojad pugivad marju   parajasti kuskil seal täissöönud Kesk-Euroopas. Või vanduge soomlasi ja venelasi: küllap just nende  juures tuule tiibade alla saanud linnud nüüd teie põõsail vandaalitsevad. Ehk tunnete end siis lõpuks sisemiselt hõiskamas: "Kevaderõõmud pimestavad meie sügisesed mured!" Ei tunne? Siis peate  hakkame marjaaia asemele lillevälja rajama.