KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Mäe tipus  voolab aeg sust läbi

Niikaua kui inimene ennast mäletab, on ta ikka pürginud ronima mäe otsa. Mäkke ronimises on midagi  avastamisest, uurimisest, rituaalist, saamahimust, uudishimust. Aga ka iseenda tunnetamise vaevalisest teest. Inkad tõusid Andide tippudele, jaapanlase sisesund viib teda siiani kordki elus Fuji tippu. Ja   Eestis, kus mägede nime kannavad jupatsid, mis täelistel mägilastel kahe silma vahele jääksid, ronis  karjapoiss, see tasase maa laps kõrgema kivi otsa ja häikas: "Mina kivikuningas!"  "Sul on seal väga raske, ja alates 5000 meetrist on kogu aeg väga halb olla," kõneleb Tõivo Sarmet.  Kogu aeg on külm, märg, kitsas, tüdimus, nälg, raske.""Nii külm on, et seda siin ilma peal ette ei kujuta," räägib Jaan Künnap. "Miinus kakskümmend kraadi  ja hirmus tuul! Vahel on tuule kiirus 40 kilomeetrit sekundis. Seda lihtsurelik ei mõista - neljakäpukil   oleme käinud. Lükkab kummuli! Ma olen näinud, kuidas sellised jääkamakad veerevad!" ja Künnap  näitab kätega jääkamaka suurust. Tema käed kipuvad selleks jääma lühikeseks. Mäed algavad Künnapi ja Sarmeti taolistele meestele sealt, kust need tavalistele mägironijatele lõppevad. "Minulgi oli kord alpinisti raamat," tähendab Künnap, "aga see sai ammu täis. 

Madalaid  mägesid, mis võetud, pole ma sinna ammu sisse kandnud. Elbruse taolisi kirja ei pane. Aconcaguat kah  ei pannud." Aconcagua on madal, 40 meetrit jääb seitsmest kilomeetrist puudu. "Instruktorina Pamiiris  vedasin mäkke neid algajaid, kes olid kolm-neli aastat mägedes olnud. Tegin neid mägesid iga suve  jooksul paarkümmend tükki ära," meenutab Künnap, kes aastaid töötas Pamiiris alpilaagri instruktorina. "Võibolla päris kahtsadat mäge kokku ei tule," püüab meenutada üks eesti alpinismi siiani kõikumatuks  jäänud talasid.

Mäetippudele saab läheneda mitut moodi. Saab nagu Jaan Künnap, kes on N Liidu ajal alpinistiks  õppinud ja aastaid sel alal ka professionaalina töötanud. Ja saab läheneda ka sel mitte just tavapärasel moel nagu Tõivo Sarmet. "Mina pole alpinist," ütleb ta. "Mina pole käinud üheski alpilaagris - olen  iseäppija. Ent juba koolipõlves oli mul rännukihk, ja nii hakkasingi tegema matku. Nõukogude ajal oli   selline reegel, mis keelas matkajatel mäetippudele tõusmise. "Mis on keelatud, see on huvitav. Kui tipp  jääb sinust vaevalt 300 meetrit kõrgemale, siis loomulikult tahad sinna minna." Uutmine tõi muutuse ka alpinismi. "Mina olin esimene, kes ütles, et toome matkadesse tipud sisse," meenutab Sarmet. "Ja tegin siis raskema kategooria matka, kuhu panin kaks seitsmetuhandelist tippu."See oli Pamiiris, ja Kommunism ning Korzhenevskaja olid tippude nimed. "Enne tegime kolme-nädalase ränga matka, ja selle peale veel kaks säherdust tippu." Läbimurre polnud lihtne. Alpinistid vaidlesid vastu, et selline asi pole võimalik, pärast aga püüdsid varjata solvumist: tuleb mingi  matkaja ja läheb möödaminnes sinna, kuhu nemad pideva harjutamise toel jõuavad." 

"Aga ajad olid muutunud ja mina sain öelda, et võin sinna minna mitte kui matkaja, vaid kui nõukogude  Liidu kodanik," naerab Sarmet nüüd. Kodanikuna sellest hääbunud liidust ei roninud Jaan Künnap ainult mägede otsa. Tema  tegevusvaldkond on laiem. "Olen elukutselt meremees," ütleb ta napilt. Ja kui visamalt pinnida, siis  jutustab veidi oma 23 aastat kestnud tööst tuukrina. Volgogradi lähedal Volski hüdroelektrijaama paisu   taga võresid puhastades sai Künnap kätte oma sügavusrekordi - 80 meetrit. "Olen vee all ära minestanud, kopsu barotrauma saanud, kõrvatrummid on sisse läinud," räägib ta, justkui loetleks  metsast leitud seeni.

"Põhiline on, et saad minna ja minna ja minna", vastab Tõivo Sarmet küsimusele, miks valiti nüüd  Himaalajast just Cho Oyu, kuhu septembri keskel ronima hakatakse. Ning vaatab justkui sisesunni ajel aknast välja, kaugemale. Maailmas on vaid 14 mäge, mis üle kaheksa kilomeetri kõrged. Cho Oyu on   oma 8201 meetriga kaheksatuhandeliste keskmike seas. "See asub Everestile lähedal, vaid 30  kilomeetri kaugusel, ja ega me nii hullud pole, et võtame kohe Everesti", ütleb Sarmet. "Ja tehniliselt on  see suhteliselt lihtne, ei pea päevade kaupa nööri otsas rippuma." Cho Oyu tipust paistab kaheksa   kaheksatuhandelist mäge, ja see kant on sõlmpunkt, kuhu tahavad minna kõik maailma alpinistid.   Teadaolevalt ronisid Cho Oyu otsa esimest korda 19. oktoobril 1954. aastal austerlased Herbert Tichy  ja Sepp Jöchler sherpa Pasang Dawa Lama juhtimisel. Praegu pürib selle mäe tippu aastas paarsada  alpinisti. Tippu jõuab viiskümmend. Künnapi ja Sarmetiga koos kuuluvad Eesti rühma veel kümmekond ronijat. "Oleme 98 protsenti kindlad, et teeme selle mäe ära," raiub Sarmet kui rauda. "Mägironimine   on põhimõtteliselt ohutu tegevus. Me ei lähe kunagi sinna riskima." Ent kes jõuab tippu, kes  madalamale, see selgub alles mäe peal.

"Kui on aklimatiseeritud, siis ronime paar nädalat," räägib Künnap. "Tippu ja siis kohe tagasi." Kõrgeid   mägesid valvatakse hoolikalt nagu kallist varandust. Või et need oskamatutele viga ei teeks. "Salaja  minna pole võimalik. Ohutud rajad on teada, need on kontrolli all." Mägimaailm on tsiviliseeritud.  Cho Oyule ronimiseks sõlmitakse Nepaali turismiametiga leping, kus on kirjas, et rühmaga kaasas peab   olema kohalik sideohvitser ja tema tõlk. Mäkke ronimise eest võetakse raha. Everestil on see 65 000  dollarit. Cho Oyule pääseb neli korda odavamalt. Mäemaks pole mitte ainult mägiste maade riigikassa täitmiseks. Surve mägedele üha suureneb, see   toob kaasa ka keskkonnaprobleemid. Mägesid tuleb kaitsta juhuvõõraste eest. Ja koristada, et need ei  muutuks lihtsalt maailma kõrgeimateks prügimägedeks. "Mõned mäed on päris kohutavad, seal on   vagunite kaupa konservikarpe. Nii on see näiteks Elbruse jalamil," kirjeldab Künnap. "Kuid viimastel  aastatel oli alpilaagrites raudne seadus - kümme konservi kirjutati laost välja, kümme pidid alla tagasi  tooma." Aconcagual saavad rühmad alumisest kontrollpunktist, millest mööda ei pääse, nimelised  plastkotid prügi jaoks. Need tuleb jätta mäel kindlatesse paikadesse, kust kohalik teenistus kotid alla  tagasi toob.

Teine häda, mis huviliste tulvaga kaasneb, on riski suurenemine. 1953. aastal koos sherpa Tenzing  Norgayga Everesti otsa esimesena roninud sir Edmund Hillari hoiatas hiljuti, et Nepaali valitsus peaks  piirama mäetippu pürgivate ronijate arvu. "Kuna tippu ronimise eest makstakse 65 000 dollarit,   riskeerivad teejuhid vahel lihtsalt rahalistel kaalutlustel," ütles sir Edmund.   "Kui inimene sureb üleval seitsme tuhande meetri kõrgusel kurnatusse, on teda alla tuua tohutult  raske," ütleb Tõivo Sarmet. "Kui pole just erilist tellimust, mässitakse laip tekki, pannakse kivid peale ja  sinna igavesse külmkappi ta ka jääb." Ja Jaan Künnap lisab: "Üles on küll raskem ronida, kuid  laskumisel on õnnetusi rohkem. Tähelepanu kaob, tahad kiiremini alla. Lisandub väsimus, kurnatus, nii   juhtubki, et ei arvestata lumenõlvasid ja kukutakse neist läbi." Enda puhul peab Künnap 1978. aastat  teiseks sünniaastaks. "Jäin ellu, sest olin parasjagu teise mehe köie otsas," ütleb ta napilt.  Kuid jutt, et Everesti radu palistavad laibad, on ka küsitav. "Mägironimine pole sõda, see on inimese  meelelahutus," kinnitab Sarmet, "õnnetusi ikka juhtub, kuid üle laipade ei minda kuhugi."

Päris normaalsed inimesed võtavad vahel kätte ja lähevad uut aastat metsas vastu vätma. Teevad  suure lõkke, panevad küünlad elusa kuuse peale,¦ kostab Künnap, kui talt küsida, mis siis mägede otsa ronima tõmbab. "Ega isegi kaljuronimises pole midagi väimatut"¦ lisab siis. "Tuleb vaid sõrmi trennida ja kolmkümmend korda lõuga tõmmata." Nii lihtsalt see käibki, et näiteks Kaukaasias mäni 550 meetrit   pikk ja 85-kraadise tõusuga mäenõlv ära võtta. "Lähed seda kolm ööd-päeva järjest. Ööseks riputad  kalavõrgu seina peale ja seal sa siis magad."

"Ega mina ei ütle, et need mäed mind nii kohutavalt tõmbavad," tõdeb Sarmet. "Mul tuleb seal ronimine  lihtsalt suhteliselt hästi välja. Inimene on veidi edev, tahab efekti, mõni ehk imetlebki meid. Aga  iseendal on sees hea tunne, ja sellest piisab. See on lihtsalt üks osa minu elust." Inseneriharidusega  Sarmet ei pääse ronimisest oma päevatööski. Tema filma Altius kipub oma töödega üha kõrgemale.  Kirikutornid, kõrgmajade seinad, taeva all kõrguvad katused on Altiuse töömaa. "Kui "Viru" hotelli  seinale oli vaja panna Stockmanni logo või maha võtta "Inturisti" silt, olime meie ainsad, kes sellega  hakkama said," toob Sarmet näite ajaloolistest töödest. "Saku õlletehase tohutud mahutid oleme kõik  seest ja väljast läbi käinud. See töö on eriti ohtlik, sest süsihappegaasi sisaldus on suur."

Kõrgmägede pildistajaid on veel vähem kui nende otsa ronijaid. "Alpinist on nagu fotograafki, mõlemad  lähevad alati lõpuni," ütles Jaan Künnap 6. veebruaril oma fotonäituse avamisel Kiek in de Kökis. Eesti mäestikufoto suverään Künnap esineb seal nüüd veel ühe julgustükiga - modelli rollis. Künnapi  esimesed fotod avaldati 1972. aastal, nüüdseks on ta neid välja pannud paarikümnes riigis, võitnud ka  mitmeid auhindu. Künnap on pildistanud inimest ja loodust, linna ja maad. Kuid kõige haruldasemad on ikka tema fotod kõrgmägedest. "Alul pidin oma kaameraid ise mäe otsa tassima, nüüd aga on aru saadud, et fotosid  vajab kogu rühm, ja need lisakilogrammid jagatakse kamba peale laiali," ütleb ta mägipildistamise   raskuste kohta. Kuid kaasas peab olema kolm-neli kaamerat, ja et neist mõni ka pildistaks, peab seda  põues hoidma. "Olen Eestis aparaate katsetanud, pakasega õue jätnud, kuid nii suure külma ja tuulega,  nagu on mäetipus, kipub elektroonika sassi minema." See pole aga veel kõige hullem. "Sõrmed lähevad  hetkega kangeks, pistad need kaenla alla, hakkad hõõruma... Kinnastega pildistada ei saa, ja nii peadki väga kiire poiss olema."
                    
Olime esimesed inimesed, kes Kommunismi mäetipult vaatasid alla mittekommunistlikule Venemaale,  meenutab Sarmet. "Jõudsime sinna pärast tuisuvangis istumist 22. augustil 1991, augustiputshist kuulsime ühe vene alpinisti käest, kes sakslaste grupijuhina tippu rühkis."
Pamiiris on poliitilisi mäetippe küllaga. Lenini-nimelisel tipul võib leida isegi Lenini büsti. Tõsi, see on  tehtud vahtplastist ja hõbedaseks võõbatud. "Nii saadi ekspeditsiooni jaoks arvatavasti rohkem raha,"     kommenteerib Künnap. Tjan-Shanis ja Pamiiris leidub Eestigagi seotud mäenimesid: Estonia, TRÜ,  Kreuksi, Anveldi, Tallinna tipp. "Kui 1982. aastal TRÜ-nimelist tippu tegime, oli see Liidu vallutamata  tippudest kõrgeim," meenutab Künnap. "Tänu sellele, et Moskvast käisid alpinismiföderatsiooni mehed vahel Eestis saunas, näidati meile see tipp kätte." Nii saigi Tartu ülikool endale kõrgema tipu kui  näiteks Moskva, Leningradi või Tbilisi ülikool. 6350 meetrit taeva poole.  Mis aga üldse on mäe tipp, mis mäe õlg? "Tipud ongi vahel vaieldavad," ütleb Künnap. "Näiteks kaardil  on kaks mäge, Kommunism ja Dushanbe. Alpinistide jaoks on see aga üks ja seesama, kuna nende  vahel pole kuru."

Kuid Künnapi sõnul on Pamiiris vallutamata ja nimeta tippe veel piisavalt. Nii et jäädvustamise võimalused pole veel otsas.  Kõige ligipääsmatumad tipud ei asu Himaalaja lumistes kõrgustes, vaid meist igaühe sees. Nagu kõige  sügavamad ja ohtlikumad kuristikud. Nii kinnitab Jaan Künnapi näituse teejuht.  Alpinismi on harrastatud kaks sajandit. 1786. aastal ronisid Mont Blanci otsa prantslased Balmat ja   Paccard. Tartu ülikooligagi seotud mehed Parrot ja Abovjan on roninud Araratile - 1829. aastal.  "Konutad telgis, istud, ootad, mõte enam ei tegutse - ja sa tunnetad, kuidas aeg läheb sinust läbi," ütleb  Tõivo Sarmet. "Istud, ja pärast hakkad mõtlema, et kui palju sa seal üleval olid, kaks või kolm päeva, ja   ei suuda meenutada. Päevad kaovad vahelt, sest mõnega neist pole mitte midagi seotud."   Kuid põhiline on minna ja minna ja minna. On selliseid elamusi, mida pole veel läbi elatud. Ja mille   järele tuleb ronida. Ja kui mäge peaaegu polegi, siis ei jää üle muud, kui see välja mõelda. "Siin mägi,  seal mägi, paremal kolmas," leidis Tammsaare kirjutada soisest ja lausikust maast.