KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Jussi nõmm ja järved säilitavad ajalugu

Jussi nõmm on kaunis ja enamus ajast inimtühi paik. Soodla jõgi ja Jussi järvedekobar samas kõrval. Pole lihtne seletada, miks on loodus siin just selline nagu ta on. Selleks peab olema hea kujutlusvõime ja oskus paljudest pisiseikadest enda jaoks usutavat animatsiooni luua.

KUI SIIN TÄNA ka tundub rahulik, siis minevik on Jussi nõmmel igatahes äge olnud. On leidunud jääkülmi ja kõrbekuumi perioode, oma armid on maastikku jäänud mõlemast. Kaugetel ja külmadel aegadel pidas taganev liustikuserv siin pikema pausi. Jäälõhedest ja -kanalitest välja voolavad sulaveed kuhjasid kokku arvukalt kühme, kupleid, seljakuid ja kõiksugu muid kumerusi, mille poolest Jussi ümbrus nii rikas on. Lohud, nõod ja orud paratamatu kaasandena lisaks. Lõuna suunas jätkub liustiku servamoodustis kuni Aegviiduni ja põhja pool kuni Paukjärveni. Läände, mõne kilomeetri kaugusele jääb paralleelne, Koitjärve servamoodustiste kaar. Kusagil mujal Eestis pole liustiku taandumisrütm nii selgesse vormi valatud. Sarnase tekkega on ka kuulsad Salpausselkä servamoodustiste kaared Lõuna-Soomes.

LÄHIMINEVIKUS, 1953-1992, kõrvetas Jussi maastikke Nõukogude armee, kelle jaoks siinsed künkad olid lahingõppuste ala. Seda perioodi meenutavad veel üksikud püsti olevad sihtmärgid ning sajad mürsulehtrid, mõned kuni neli meetrit sügavad. Veel on võssa kasvamata mitmed, kaarena ümber Jussi nõmme paiknevad lavad, millelt sai tuld juhtida ja laskmiste täpsust hinnata. Üldnimetuseks taolistele lavadele on nõukogudeaegsetel kaartidel antud Võssota Komandnaja. Ühele taolisele kõrgendikule - Venemäele - on tänaseks püstitatud vaatetorn. Nii nagu liustikud, jättis ka Nõukogude armee Jussi küngastiku peaaegu lagedaks. Nii õieti saigi siin kujuneda nõmm - põlengutele järgnev sekundaarne kooslus, kus tooni annab kanarbik, millele lisanduvad leesikas, nõmm-liivatee, poro- ja kilpsamblikud. Laiguti kasvab nõmmel ka maikelluke, sininukk, karvane hunditubakas ja teisi liivikutaimi. Kaitstavatest taimedest sirgub siin nõmm- ja mets-vareskold ning palu-karukell. Kui üldiselt on nõmmedel maapind tasane, siis Jussi nõmme reljeef on pommiaukudest tingitult väga mosaiikne. Sellepärast muutuvad siin niiskus- ja valgustingimused ning huumus saab kuhjuda lohkudesse. Kuna tallamine praktiliselt puudub, on pinnas enamasti rikkumata. Pommitamise ja korduvate tulekahjude lakkamise järel on võsastumine lehtpuude kännuvõsadest kiire ning nõmm kasvab siin kiiremini kinni kui teistel nõmmealadel. Nõmme avatud ilme kadumist kiirendab ka siin massiliselt esinev kõrgekasvuline ja maapinnale rohkesti vähelagunevat kulu jättev kõrreline jäneskastik.

VEEL 1920. aastatel ei teatud midagi Jussi nõmmest. Samal kohal kasvas ilus männimets ja kõik maapinna kumerused olid sellega otsekui silutud. Aga nagu praegu, vajati ka toona noores riigis metsapuid kusagil mujal kui metsas. Nii kirjutabki koolmeister Joosep Eplik 1931. aastal ajakirjas Loodusvaatleja: "Revolutsiooni taimestikus teevad metsa lageraied. Üks selline on viimase 5 aastaga toimunud Aegviidu ja Koitjärve vahelises metsas. Jahmunult vaatleb seda paljastatud seljakute, rabade, lohkude, lavade, järvede räga see, kes aastakümneid on harjunud ala nägema ikka kaetud põliste metsadega. Kurb on nüüd siin peale paljasraiet, kus maastik on täiesti paljastatud, kännutüügaste ja halupindude valendades. Kilomeetrite ulatuses on metsa vaid mõni noormetsa salu. Enne üksikult, ligidalt nähtavad järved helgivad nüüd ja kaugel kobarana neljakesi, viiekesi." Võimalik, et kunagi varem oli Jussi küngastik samuti metsatu. Igatahes mainib Tammsaare oma Koitjärve kirjelduses 1915. aastal kohta, kus kunagi korraga seitse järve kätte paistsid. Siinsetel liivikutel võis nõmmesid esineda ka kaugemas minevikus - Heinrich Stahli 1637. aastal ilmunud grammatikas ongi kõrbe rööpnimetustena toodud suur mets ja nõmm. Kõrve-kohanimede sage esinemine on Jussi nõmmeala üheks kohalooliseks eripäraks.

POLÜGONI rajamisega jätkusid raied, oma töö tegid arvukad laskmised ja tulekahjud ning sealt alates polegi mets Jussis taastuda saanud. Nüüd on see võimalus koos maastikukaitseala loomisega tekkinud, ent ometi oleks kahju, kui nii ka juhtuks. 150hektariline kanarbikunõmm on muutunud väärtuseks omaette. Seda eriti metsarikkal Kõrvemaal. Hiljuti lõpetatud Eesti maakatte inventuuri kohaselt on siin tegu meie suurima nõmmealaga. Kuidas hoida seda lagedana, on küsimus, millele pole ühest vastust. Panna tuli otsa? See on kindlasti üks võimalus. Ent tuld on raske kontrollida, pealegi võib maapõu peita endas veel lõhkemata miine või mürske. Kui laskmiste lõppedes uuriti valikuliselt Jussi järvede naabruses kasvavate puude kahjustusi, siis ilmnes, et ligi 400 puust oli tulistamisega kahjustatuid 54%. Võib oletada, et sarnane on olukord kõikjal Jussi lagendiku ja järvede vahelisel alal, kindlasti on lõhkekehasid sattunud ka järvedesse. Nõmme lausaline demineerimine on ettevõtmine, mis lähiaastate rahapuuduses pole võimalik. Leida nõmmele mingi koormus, näiteks karjatamise näol? Selleks on vaja järelvalve võimalusi ja kellegi majanduslikku huvitatust, mis praegu paraku puudub. Sportliku koormuse kavandamine, nõmme kasutamine näiteks ratsutamise või ka rallisõidu paigana taandub taas ohutuse tagamisele. Lõigata kasvav võsa lihtsalt maha? See on ilmselt üks kindlamaid ja lihtsamaid võimalusi, mille elluviimine vajab vaid võsasaagi ja inimest, kellele meeldib nõmmeaedniku austav amet. Muidugi nõuab ka see töö raha, kuna nõmmelt saadava puidu kogused on tühised.

SUVEL KUUMUST õhkava nõmme kõrvale on end otsekui kontrastiks sobitanud hulk järvesilmasid. Jussi rühmas on neid kuus ja Metstoa omas viis. Tallinna lähikonnas pole teist nii järverikast ala. Metstoa järved on eriti järsu põhjareljeefiga, olles ühtlasi Põhja-Eesti sügavaimad veesilmad. Järvedel on oma veestik, aga neil on ka oma õhustik. Selle tajumine õnnestub paremini siis, kui teisi inimesi lähedal ei ole. Enamasti ongi järved Jussi nõmmel ja selle naabruses päris omaette. Mitte kunagi pole nende kaldal ka püsivalt elatud, ehkki sellist õnne sooviksid ilmselt paljud. Umerikjärve kaldal paiknev suvila vundament on üks väheseid märke, et mõni inimene vähemalt kavandas sellist elu. Vundament tähistab Soome konsuli Emil Vesterineni suvemajakese aset. Tänuks Vabadussõja päevil hõimurahva-poolse abi organiseerimise eest eraldati 1937. aaastal Eesti Vabariigi valitsuse otsusega siia 13 ha suurune koht, mida Vesterinen koos Koitjärvelt pärit abikaasa Leeni Ploompuuga vaid mõne aasta kasutada jõudis. Et kuidagi säilitada Koitjärve varasemat nimetust - Käidra -, anti see põline nimi oma suvilakohale. Üks teine, õige kummaline majake püsis aastakümneid Väinjärve põhjakaldal. 1915. aastal jutustas sellest kohalik elanik Anton Hansen Tammsaare: "... jõuame võrdlemisi õige suure järve kaldale, mille vee kohal, kaldast natuke eemal, majake seisab postide otsas. Maja on päris harilik maja. Kui te muidu ei usu, siis astuge mööda silda rõdule ja sealt üle ukse tuppa. Olete te aga Tooma-sarnane mees ja usute ainult söömist, siis paluge majaelanikult midagi hamba alla, ta annab kõige suurema lahkusega, kui tal midagi käepärast juhtub olema. Maldate te pisut oodata, siis võib mees maja akna avada ja õnge läbi akna järve heita, kust ta peagi mõne ahvena tuppa tõmbab. Jumala eest, ta on selles suur meister! Tema valitsuskepi all seisab hulk järvi, kahtlane on, kas ta südaööl unest ärgates isegi kohe öelda teab, mitu järve tal on".

NAHKSUKA lugude stiilis järvemajakesega kaasneb kirjaniku kaudu ka legend, liiga ilus, et see edastamata jätta. Järved, vesi on Lehtse mõisa oma, ümberkaudne maa ühes järvekallastega Pruuna mõisa päralt. Naabrid on kohut käies sinnamaani jõudnud, et üks maa, teine vee omanikuks sai. Ja kui veeomanik kalapüüdja ning kalavahi ametisse pani ning temale eluonni tahtis ehitada, siis ei olevat maaomanik temale selleks otstarbeks tsipakestki maad rentinud ega müünud. Aga veeomanik oli nõukas mees: ta virutas palgid - ladvad allapoole - järve põhja püsti ja nende otsa pani ta järvedevalitseja puukindluse kükitama. Nõnda käib muinasjutu lihtsam teisend; mina pole kunagi püüdnud teada saada, kui palju selle taga on tõepäralist. Aga iga kord, kui ma seda vetevalitseja järvemajakest näen ja kui ma tema ahvenate maiku mäletan või tema õngepaela vingumist kuulen, tahaksin ma, et kõik palju salapärasem oleks. Ma tahaksin, et just siin majakeses kord see õnnis elaks, kes kolme maakonna ristikivil kolme kuke laulu kuuleks ja sõnajala-õit õilmitsemas näeks. Ja ärgu ta surgu enne, kui mina temaga saan rääkida. Vaimajakest mäletavad kohalikud inimesed veel sõjaeelsest perioodist, mil põllumajandusministeerium taastas selle jahionniks. Muid märke paiksemast elutegevusest siin Pruuna-Tagakõrves on napilt. Järvemajakesest Valgejõe silla poole asus varem Jussi metsavahikoht, mida tähistav lagendik on tänaseni säilinud. Soodla jõekäärus Metstoa järvedest lõunas asus aga Vahtriku metsavahikoht, kus 1887. aastal sündis Eesti esimese ajutise valitsuse teedeminister Ferdinand Peterson. Hiljem oli talu ümbruskond kuulus oma vähkide poolest, mis Vahtrikult ka Tallinna turule jõudsid. Vahtrikult saab alguse põhja suunas Paukjärve idakaldale suunduv vana metsasiht, muistse Harju- ja Järvamaa rajajoon. Sellel rajajoonel, otse Paukjärve kõrgel kaldal leiab teekäija ka kolme valla piirikivi. Jussi nõmmelt lõuna suunas liikudes jäid enne silda aga Tagavälja ja Koonukõrve kohad. Neist viimane oli Tõõrakõrve karjamõisa rendikoht, mille asustasid Põhjasõja aegadel teoorjusest vabastatud talupojad. Oma seisusest tulenevalt said viimased perekonnanimeks Freimann - Vabamees. Võimalik, et kusagil taluasemel leidub veel aastaarvu 1883 kandev kivi, mis paigutati talu päriseksostmise aasta meenutuseks väljamäe kõrgemale osale. Rohkem polegi siin, Jussi nõmme lähikonnas, inimesi elanud. Või kui, siis ainult sõjapagulasi, kes eriti Põhjasõja aastatel siin varju otsisid. Kõrvemaa uurija Jakob Kents teab veel 1918. aastal viidata salapärasele ahervaremele Pikkjärve lõunaotsa juures ja pakkteele, mis Koonukõrvelt üle Peenesaare mäe ja Võhma raba keskhommiku poole suundus. Aga tänapäeval on neid võimaliku sõjaaja tähiseid raske tuvastada. Pole võimatu, et polügoni ajal kasutatud laudtee Koonukõrvelt Peenesaare mäele kattus osaliselt Põhjasõja-aegsega. Peenesaare mäel asus vaatluspunkt, mille süvend on veel säilinud.

ERINEVALT inimestest on järved Jussi nõmme naabruses hästi vastu pidanud. Näib, et oluliselt pole neid häirinud ei raietööd ega tulekahjud. Tänu professor Heinrich Riikoja uurimistööle 1930. aastatel on meil hea ülevaade järvede tollasest seisundist. Suletud imbjärvedena toituvad Jussi ja Metstoa järved valdavalt sademeteveest. Suvine vee läbipaistvus võib neis küündida kuni 3 meetrini, Paukjärves isegi kuni 6 meetrini. Küllalt omapärane on Jussi järvestiku terav jagunemine pehme- ja kalgiveeliseks. Piiriks nende kahe järvetüübi vahel on teravaharjaline vallseljak, nn Järvemägi. Vee toitainetesisaldus Jussi läänepoolsetes järvedes on väga väike, idapoolsetes mitu korda suurem. Viimased on seetõttu ka kalarikkamad. Seal elab ahven, särg, haug, esineb ka jõevähki. Suviti kihistuvad siinsetes sügavamad järved. Näiteks oli 1991. aasta juulis järve pinna- ja põhjatemperatuuride erinevus Must- ja Umerikjärves tervelt 22°C. Paukjärve vesi paistab teistest paremini läbi, ka vesi läheb sügavamalt soojaks. Vähetoitelistele veekogudele iseloomulikke taimeliike on Jussi ja Metstoa järvedes aastatega küll vähemaks jäänud, kuid järvede seisund püsib endiselt looduslähedane. Muudatused elustikus tulenevad järve arenguloogikast ning seda ei saa kuidagi väärata. Mõningast mõju avaldas küllap ka kraavide kaevamine Jussi järvede vahele 1938. aastal. Ilmselt kaevati kraavid selleks, et kalastamise ja vähipüügi tarvis ei pidanud paate üle mägede lohistama. Veelgi varem on kraavitamise ohvriks langenud Metstoa Mudajärv, mille lõplikku allalaskmist on Paukjärve-äärse sanatooriumi rajamise nimel 1916. aastal toetanud ka Tammsaare: "Langeks aga jõevesi paar jalga, siis sünniks jõekallastega ja ümberkaudsete maadega vististe päris ime. Paukjärve lähedal oleva Mudajärve, millest J. Reinthal räägib, võiks siis hoopis kuivaks lasta. Juba nüüd pole sellest järvest muud järele jäänud kui liimendav muda, sest jõgi neelas tema vee, niipea kui kraav temasse juhiti".

SÕJA TÕTTU jäi sanatoorium ehitamata, küll rajati aga Paukjärve kaldale 1931. aastal NMKÜ laager, mis järgnevate suvede jooksul oli koduks sadadele poistele. Järve kaldale püstitati paljude annetajate, kelle seas ka Päevaleht ja Eesti Pank, toel terve linnak, mille koosseisus olid lisaks kaheksakohalistele palktaredele veel söökla, saun, jääkelder, puhkekodu, väliujula ja muid rajatisi. Selgesti on tänagi veel leitav lõkkeaseme betoonring, muud märgid poistelaagrist on kadumas. Nii on nende järvede ümber vaheldumisi askeldatud ja vaikelu peetud. Järvede endale avastajaid tuleb aga üha juurde. On ju muutunud inimeste võimalused, harjumused, sisemised soovid. Kõik tahavad kuskil olla ja veel parem, kui omaette olla. Linnast põgenemine viib teinekord uute linnakute tekkele, ka Jussi järvekaldail. Sellist üllatust kogevad meeleheitel põgenikud üha sagedamini ning küllap kinnitab see taas ühte Tammsaare omaaegset tähelepanekut: "Jooksmisega on sama, mis suvitamisega: kui oled teistest ees, siis on vabam ja puhtam. Aga suvituskohaga on otse vastupidi: kui tema on teistest ees, siis temas pole enam midagi vaba ja puhkus jätab alati soovida. Nõnda on maailmas seatud: suvitaja ja suvituskoht seisavad alatises vastuolus."