KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Loodusfotod- Toomas Neemre

Oma piltidest rääkivaid-kirjutavaid loodusfotograafe jälgides olen kuulnud sageli öeldavat: ma  töötan valgusega. Selle suuna, tonaalsuse, kontrastidega. Ja ehkki see ütlus näib säilitavat teatava  annuse aupaklikkust tolle tahtele lõpuni allutamatu loodusilmingu suhtes, jääb alltekstina ikkagi  kõlama suhtumine valgusesse kui piltniku pelka abiriista. Tõsi – seda töövahendit saab kasutada  vaid õiget aega ja kohta valides, ning ka ise vaimsel tasandil teatava vastuvõtlikkuse tasemeni  arenedes. Ent tuleb tunnistada, et ka sellistel puhkudel pole valgus kaugeltki samavõrd mõjutatav või  manipuleeritav, et seda võiks samastada muu fotokotti paigutatava tehnoloogilise trääniga. 

Vahel  iseloomustab looduse jäädvustajate pealekasvavat põlvkonda üksjagu tehnokraatlik suhtumine. See  näib kirjeldavat infotehnoloogia ja digitaalse meedia arenguga käsikäes üles kasvanud inimest üldse.  Pildistajatee alguses 80. aastatel oli aeg sedalaadi ahvatlustest muidugi vaba. Ehkki ka siis  ümbritsevas sotsiaalses õhustikus looduse allutamist ja mõjutamist pooldavad ideoloogiad levisid.   Kuid fotovarustuse tasandil need ideoloogiad lihtsalt ei töötanud. Läbi tuli ajada mustvalge filmi ja  lollikindla Smenaga, mis omalaadi klassikalise "esimese kaamerana" enamikule tänastest piltnikest    nende primo noctise kaaslaseks on olnud. 

Ja mis pildistajalt muljete püüdmiseks sellevõrra enam   leidlikkust ja loodusesse sulandumise oskust nõudis.  Sestap on minu lähtekohaks looduse jäädvustamisel olnud pigem puristlik-filosoofilised kui  populaarsed, pigem emotsiooni- kui tehnoloogiakesksed arusaamad. Mäletan esimesi etüüde    talvistelt lebamislappidelt kangestunud jalul minema silkavate metskitsedega Tabasalu panga all, kasteseid juunihommikuid Lahemaal, haigrutiibade lakatlust Käina lahe tüüne vee kohal… Need olid   nägemused, mis hinges senitundmatut ust paotades minus hoopis uue mõõtme avasid. 

Nagu "noorele ja vihasele" kohane, arvasin tollal, et olen tunnetanud midagi unikaalset. Kirjandust uurides selgus, et samal teemal on filosoofide koolkonnad mõtteid vahetanud juba ammu. Millised  on passiivse vaatleja ja aktiivse ellusekkuja tunnetuse erinevused? Kas on olemas puhast kaemust või saame me maailma tajuda vaid otsese osaluse läbi? Mis on valguse ja pimeduse sügavam  tunnetuslik mõte ja kuidas need haakuvad inimloomusega? Religioonifilosoofilisi raamatuid uurides sattusin viidetele meie ajaarvamise algul maailmareligiooni  mõõtmeteni kasvanud gnoseoloogilise usundi maniluse ehk manihheismi kohta. 

See meie ajaarvamise algul Lähis-Idas, Hiinas ja Rooma riigi valdustes paralleelselt kristlusega levinud usund   tegeles just nendesamade puhta tunnetuse küsimustega. Manilus samastas inimhinge valgusega, mis   mateeriaks kehastunud pimedusest vabaneb mõtte ja askeesi varal. Minu jaoks oli see kui märk –   olin ju oma kaameraga püüdnud just niisugust valgust! Eeltoodud mõtete illustreerimiseks valisin   Loodusele pildid oma igapäistelt radadelt ja asjadest, mille poolkuuldavaist sosinaist igapäevaelus enamasti mööda tormatakse.