KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Röros - elav minevik  mägede südames

Detailina, ehk küll veidi ebaolulisena tunduv, meenub esimese muljena tolle kujutlusvõimet ärgitava  maanurga loodusest vallatu mägiojake, mis voolas mööda meie telgitagusest üksildasel kuuskedega kaetud mäekühmul. On’s selles midagi iseäralikku? Mitte ilmtingimata, kui arvestada, et olime oma  juhuslikku laagripaika saabunud alles videvikus.   Mil ligitikkuv unisus, seljataha jäänud päikesepaiste Trondheimi fjordi punaste paadikuuride vahel   ning kajakakisa uimastavalt Golfi hoovuse sooja süle järgi lõhnavate adruvallide kohal meil enam  uusi ja – mis parata – tihenevasse hämarusse uppuvaid vaateid nautida ei lasknud. Aga telgitagusest   pimedusest hoovava öömuusikana saatis see vulin meie rahutut ja kerratõmbunud und igatahes  hommikuni, ilmestades poolärkvelolekut, mida keha magamiskotti kippuva jaheduse vastu  võitlemiseks kasutas.   Ent rahutus unes oli varjul ka hoopis muid tagamaid. Madal öötemperatuur kõneles selget keelt   kõrgusvööndist, kuhu oma mustlaslaagriga tol jaanipäevaõhtul kergemeelselt olime maabunud.  Varahommikul päikesetõusu aegu näitas termomeeter vaid mõne plusskraadi üle nulli. Koidikul vilekontserti alustanud laulurästas lõi seoseid Eestimaa aprillihommikutega. Ning selgeveelise   ojakese kaldal kollendas varsakapju justnagu meil puude mahlajooksu aegu. 

Kuna muretust ja magusast pühapäevauinakust enam niikuinii midagi välja poleks tulnud, otsustasin  magamiskotist välja pugeda ning allika kristallselgete voolujoomede kohale nägu pesema suunduda.  Kanäe! Siin tuli tunnistada ka jaheduse positiivseid külgi – oli ju tänu kämpingumugavuste ja  elektrikütte puudumisele ilus hommik maha magamata jäänud! Pealegi näis meie riknemisõrn  lihakraam hommikusöögi ootel pajuoksa pidi allikasse riputatuna säilivat võrratult paremini kui   ükskõik millises kõlavat kaubamärki kandvas külmikus! Ei olnud midagi suurepärasemat, kui niiviisi aegamisi ülessoojenevas hommikus telgist kostva nohina saatel tassikese kohvi keetmiseks  priimusetuld üles sättida ning vorstikesed küpsema panna! Rörosi mägiplatoo avarad vaated ootasid  meid juba ees (vähemasti kõige selle üle otsustades, mida mäeastangul kasvav kuuskedemüür mul orus toimuvast aimata lasi). Jäi ainult loota, et pakutavat vääriliselt hinnata ning sellest omale  hingelähedast välja noppida oskame. 

Kui lüüa lahti UNESCO kõlavat nime kandev dokument World Heritage List (maailma  kultuuripärandi nimekiri), mis ÜRO Stockholmi keskkonnakonverentsi toimumisest möödunud 25   aasta jooksul on püüdnud loetleda ja kaitse alla võtta inimkäe vahendusel loodud unikaalseid ning  säilitamist väärivaid mälestusmärke, hakkab huvilisele kindlasti silma ka Rörosi väikelinn, mis oma   paari tuhande elanikuga muidu vaevalt rahvusvahelisse teadvusse mahukski (maailmakaartidest  rääkimata). Mis on selles mägede sülle äraeksinud linnakeses siis nii tähelepanuväärset, et on leidnud endale koha Egiptuse püramiidide, Versailles palee, Vatikani paavstiriigi ning muude maaimakultuuri  üldtunnustatud kroonijuveelide (nüüd ka Tallinna vanalinna) kõrval?   Vastuse saamiseks tuleks veeta mõni tund Rörosi sammalkatusega palktarede vahel või teha lühike   jalutuskäik läbi tema kitsaste, äraarvamata suunas käänduvate võilillekirjaliste tanumate, päike   kukalt ja hele pääsuvidin kõrvu paitamas. Sel viisil juhuslikke radu pidi uidates jõuab linnakülastaja  lõpuks endisaegsesse vasekaevandusse, mis mustavate šlakimägede sülle toetudes linnakese taga puhkab (ei kulge Rooma suunas kaugeltki mitte iga tee või tanum!). Niiviisi ehedas sajanditetaguses  olustikus aega veetes tajud korraga Rörosi aura mõjusust, mis hakkab tundlikumale elamusteotsijale   verre kui meelemürk. Kohinal tõuseb kujutlusi fantaasiailma, sealsamas päikesekuumust õhkavate   seinte ja pelargoonipottidega akende all näed korraga vaimusilmas pildikesi sajanditetagusest   kaevurielust – oma lihtsa töö ja lihtsate rõõmudega oli see tollal küllap võrratult tervem, inimväärsem    ja päikeselisem, kui Emil Zola masendavate söekaevurilugude või nõukogudeaegse raskemeelse    vagonetiromantika ainetel oleks alust arvata.

On raske uskuda, et must industriaaltulevik Rörosi kaitsevaimudest muret tekitamata möödus   (nende kohalolu on linnakeses igatahes praegugi selgelt tunda). Rahutukstegevate muutuste ajastu   külakeses algas 1644. aastaga, mil platool elav talumees Hans Olsen Aasen läheduses   vaseleiukohale sattus. Peagi tekkisid linna-asemele arvukad kaevurimajakesed, kaevandus laienes   ning lähedusse mäekünkale kerkis puu- kirik, mis pärast tulekahjusid 17/18. sajandil endale kivist  müürid ja torni sai. Seoses suurtööndusliku maailmavaate võidukäiguga 20. sajandil hakkas Röros   aga vasekaevandajate ja -rikastajate linnana alla käima, lõpetades oma industriaalse eluloo kohaliku   tööstuse pankrotiga 1970. aastail. Ent see ei tähendanud veel sugugi linnakese ajaloo lõppu, pigem vastupidi! Sealtmaalt algas hoopis Rörosi kui kutuurimälestise ja elava muuseumi ajastu. Nõnda ongi meil täna võimalik uidata siinseil     tänavail ja kogeda, kuivõrd rikastavaks võib kujuneda inimese ja looduse segakooslus, kus suhte   mõlemal osapoolel lastakse teineteist mõjutada vaid teatud piirini. Antagonismist saab sellistes  tingimustes rikastav tärkamisjõd, mis laseb ilmetust seemnest võrsuda lopsakail lehtedel ja teeb  lihtsast külakeskkonnast tõeliselt nauditava kunstiteose.   Paikkonnale lisab omakorda jumet tõsiasi, et siin leidub ka muid geograafilisi ja kultuuriloolisi   väärtusi. Siinsete ehitusmeistrite kõnepruugist lähtuvana tunneb traditsioonilist punapruuni seinavärvi  pool maailma "Rörosi punase" (Rörosröd) nime all; siinne glatsiaaljärvedest rikas ja orgudega   liigendatud mägiplatoo on aga looduslikuks veelahkmeks Norra suurtele jõgedele. Glomma, Norra  pikim, vonkleb siit alla kagu-lõuna suunas ning suubub Oslo fjordi Fredrikstadi lähistel. Trysilelva  seevastu suundub aga veidi rohkem itta, ületab rahutu piirijõena Norra-Rootsi eraldusjoone,  suubudes kahekordset nimevahetust lõpuks Kategatti. Ning kui lisada siia veel 1897. aastal Rörosi  külje alt Aursundi järve äärest avastatud siberi korvõielise Aster sibiricus skandinaavia varieteedi   Aster subintegerrimus reliktsed kasvukohad – kauged õhtu suunas asuvad refuugiumid liigi lausalise  leviku läänepiirist Leena jõe suudmealal – , siis olemegi saanud hõrgutava potpourri, ühepajaroa,    mille nautimisest ei jätaks end sihilikult ilma ükski ökoturismi või niisama looduseskäimise austajaist.