KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Linnujahil sihitakse eelkõige parte

Linnukoer toob välja rohkem linde, kui alla lastakse Küllap on mõnigi lugeja ärganud taasiseseisvumispäeva, 20. augusti hommikul ägeda paugutamise peale. “Sõda? Uus augustiputš?” välgatavad mõttesähvatused uneseguses peas. Mõtete selginedes meenub, et samasugune “sõda” oli ka möödunud aastal samal ajal ja ülemöödunud aastal ja … nii on see olnud alati, niikaugele kui mälu tagasi ulatub. Kuid selline mälestus on vaid neil inimestel, kel kodu lähedal asub mõni veekogu. Tähistab ju see püssiragin sügisese pardijahi hooaja algust.

Iga sajas on jahimees
Tervelt protsendi jagu on Eesti elanikkonna hulgas neid mehi, keda sügishommikused paugud ei ehmata. Nemad ise ongi võimalikud paugutajad. “Jahitunnistusi on välja antud 20 000, sellest veerand kuulub lihtsalt püssihoidjatele, nii et reaalseid jahimehi on ca 15 000, seega üks protsent elanikkonnast,” räägib Eesti Jahimeeste Seltsi jahindusnõunik Andres Lillemäe. “Liidu ajal olid need numbrid suuremad. Nüüd on paljud venelased lahkunud – eelkõige sõjavägi –, mittekodanikelt võeti relvad ära. Samuti on jahimeeste hulgas suremus suur, sest keskmine vanus ületab veidi 50 eluaastat. Kõigele vaatamata lööb Eesti Jahimeeste Selts oma liikmete arvuga ükskõik millist teist ühiskondlikku organisatsiooni praeguses Eesti Vabariigis. Kes on aga selle paugutamise võimalikud ohvrid? Keskkonnaministri poolt kinnitatud jahiulukite nimekirjast leiame ühtekokku 36 linnuliiki, neist hanelisi 19 – hallhani, suur-laukhani, rabahani, kanada lagle, piilpart, sinikaelpart, viupart, soopart, rägapart, luitsnokk-part, rääkspart, hahk, punapea-vart, tuttvart, merivart, mustvaeras, aul, sõtkas. Nimekirjast leiame liike, keda enamik jahimehi pole ehk kunagi näinudki. Pole vähimatki lootust kuskil sisemaa järvekesel või jõekaldal näiteks auli või vaerast kohata. Seal käivad paugud põhiliselt sinikaela pihta, sekka satub ka mõni “pritsakas”. Nii kutsutakse pisikesi piil- ja rägaparte. 

Tundmatud pardid
Kaarel Roht Metsaameti statistikaosakonnast ulatab paberid, mis kajastavad kahe viimase aasta jahitulemusi. Selgub, et ka rannikualadel on sagedamini lastud liigiks sinikaelpart, järgnevad piilpart, soopart ning haned. Kui võrrelda jahistatistikat Eesti Ornitoloogiaühingu poolt esitatud arvukushinnangutega, selgub, et sinikaela esikoht on igati õigustatud. Teisel kohal arvukuselt on hahk, kütitud lindude nimekirjades haigutab aga haha lahtris null. Arvan põhjuseks kaks varianti: kas kohtab sügiseti hahka vaid avamerel või ei kõlba ta süüa.  Kaarel Roht pakub aga kolmanda võimaluse – jahimehed ei suuda hahka ära tunda. Ja tõepoolest sisaldab statistikatabeli lahter “määramata pardid” rannikuäärsetes maakondades päris suuri numbreid. Näiteks Hiiumaal on 1998. aastal lastud 347 sinikaelparti, 172 piilparti ja 919 määramata parti. Uurin Andres Lillmäelt, kas mõni jahimees ka luigeliha võiks himustada. Esiteks väidab jahindusnõunik, et lihatüki pärast suurt keegi jahti ei pea. On ju bensiin, padrunid ja muu varustus nii kallis, et odavam on liha osta. Pealegi ei tohi mõista jahipidamist mõrvamisena, vaid liigilise mitmekesisuse ja tasakaalu säilitamisena. Jahimehe jaoks on jaht eelkõige võimalus olla koos loodusega, koos koerast sõbraga. See on võimalus järgida seda ürgset kutset, mis on meisse kodeeritud. Mis aga luigejahti puutub, siis näiteks Saksamaal on jaht kühmnokk-luikedele lubatud, kuna suure arvukuse korral hakkab see uhke lind piirama teiste liikide arvukust. Ta ei lase teistel hanelistel oma territooriumil pesitseda. 

Luigeküsimus vajab arutamist
Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Andres Kuresoo lisab, et kühmnokki on lubatud küttida ka Hollandis, kus nad on kujunenud olulisteks põllumajanduskahjuriteks. Kuidas on olukord Eestis? On ju meilgi kühmnoka arvukus ja levila kasvanud iga aastaga. Liik asus meie läänesaartele pesitsema nelikümmend aastat tagasi, nüüdseks on levinud kõikjale rannikule ja saartele ning hakanud levima ka siseveekogudele. Luigeküsimuses on Lillemäe ja Kuresoo ühte meelt – oleks vaja mõelda kühmnoka arvukuse reguleerimisele. Partide arvukuse suhtes on aga jahimehed murelikud. Partide vähemaks jäämisest kuulen nii Andres Lillemäelt kui Eesti staažikaimalt jahindustöötajalt, Harju Jahindusklubi direktor Mihkel Merilt. Sama väidab ka pikka aega Kõrvemaa Jahindusklubi juhtinud ligi neljakümneaastase jahimehestaažiga Olav Taada. Samas on selgelt märgatav läbirändavate hanede arvukuse kasv. On siis parte meil liialt palju kütitud? Andres Kuresoo ei pea seda arvamust põhjendatuks. “Linnujaht on Eestis naabermaadega võrreldes tagasihoidlik. See on traditsioon, mida peaks säilitama,” arvab ornitoloogiaühingu juhataja ning peab pesitsevate partide vähenemise põhjuseks pigem elupaikade hävingut. ”Näiteks saartel on linnustiku koostis totaalselt muutunud. Võimutsevad suurkajakad, kühmnokk-luik, hahad. Hõbekajaks on kõige suurem häda – tõrjub välja ujupardid ja naerukajaka. Omaette peamurdmist valmistab kormoran. Aga üldistada on siin raske. Soopart on Eestist pesitsejana kadumas, rääkspardi arvukus aga kasvab pidevalt. Hanede ja laglede arvukus kasvab samuti, Lääne-Euroopas on nad jahilindude nimekirjast välja arvatud. Samas panevad lagled põllumajanduskahjurina põllumehed nutma ning see probleem vajab rahvusvahelist mõistmist. Eestis on viimastel aastatel valgepõsk-laglet lubatud küttida. Lubade alusel. Lääne-Eesti põllumeestele on see küllap veidigi lohutuseks, ometi lasti möödunud aastal lubatud 300 asemel vaid 82 lindu.

Koerapuudus seab piirid

Esmapilgul tundub Eestis linnujahiga kõik korras olevat, ometi koorub jutuajamisest Andres Lillemäega välja tõsine puudujääk. Nimelt kuulub normaalse linnujahi juurde lisaks linnule ja jahimehele ka korralik linnukoer. Koerapuudus on aga praegu Eestis suurim linnujahti puudutav probleem. Milleks on koer vajalik ja miks neid siis pole? “Eestis on praegu “töötavaid” linnukoeri vaid umbes 20. Koera töölepanek on tohutu vaev, aasta-poolteist tõsist pühendumist. Inimestel ei jätku piisavalt viitsimist koeraga jännata,” kurdab Lillemäe. “Ilma koerata jahi puhul on kadu häbematult suur. Umbes kolmandik saagist läheb kaduma!” lisab Lillemäe, kel omal on kaks saksa linnukoera. “Noorem koer on mul aia taha läinud, kardab pauku. Vanem toob aga alati paar parti rohkem, kui ma pauku olen teinud. Ükskord sain hane üldse ilma pauku tegemata. Pärnumaal oli juhus, kus lasti alla 18 lindu, koer tõi välja 28,” kõlab Lillemäe jutt ehtsa jahimehejutuna. Tegelikult on see tõsi. Meenub enda pardijahil käik tosina aasta eest. Sõber oli äsja jahipileti kätte saanud ja esmakordselt linnujahil. Tema ülesanne oli part alla lasta, minu asi see üles leida. Sain tookord selle koeraametiga sajaprotsendiliselt hakkama, kuid see oli sisemaal Jägala jõel. Roostikust on peaaegu võimatu lastud lindu ilma koerata leida. Samas võib järeldada kuuldud jahimehejutust, et ilma püssita võib küll roostikku pardijahile minna, kui koer on kaasas.

Pardid põgenevad linna
Mida arvavad kõigest sellest pardid-haned ise? Küllap on nad ühte meelt Lääne-Euroopa ökoterroristidega, kes on spetsialiseerunud puhtalt jahivastasusele. Nad panevad põlema jahikantsleid, saevad astmelaudu läbi, rikuvad jahimeeste autosid, viskavad kasukatele värvi. Saksamaal on teada juhused, kus kord põles invaliid elusalt süüdatud kantslisse, kord kukkus mees selgroo pooleks läbisaetud astmelaua tõttu. Eestis õnneks selline äärmuslik jahivastane liikumine puudub. Ei saa ju suhtuda ühtegi nähtusse ühekülgselt. Kuna inimene on nii palju vahele seganud looduses toimuvale, ei suuda loodus enam ise toime tulla. Jaht võimaldab reguleerida ühtede liikide arvukust, et ka teistel oleks võimalik elada. Kaitset vajavad liigid aga jahiulukite nimekirjast puuduvad. Hinnatud jahilinnud metsis ja tedergi pole juba mitu aastat küttimisobjektideks, kuna nende arvukust loetakse liialt madalaks. Jahti ei peeta ka ristpardile ja kosklastele. Paljud sinikaelpardid on leidnud aga jahi suhtes ohutu elupaiga asulates, kus teatavasti jaht keelatud. Jahialadel jäävad ellu kiiremad ja leidlikumad linnud. Ja eelkõige muidugi need, kel on õnne.