KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Andres Metspalu: “Hea ideega saab võita ka väike rahvas.”

Tuleb võtta vaid tükike klaasi. Selline, nagu pannakse kõige tavalisema koolimikroskoobi alla. Siis kinnitada sinna külge lühikesed DNA tükikesed, mis pärinevad inimese genoomist. Ja siis lisada sinna kindla inimese verest eraldatud DNA. Kuidas need kaks omavahel kokku sobivad, see kõneleb uuritava inimese pärilikkusaine kohta palju. Ja võimalike ohtude ning haiguste kohta. Idee on lihtne, kuid tehniline teostus keeruline. Tartu geneetikud on DNA kiipide alal maailma esirinnas. Nüüd plaanitakse hakata arendama Eesti geenivaramu projekti. Andres Metspalu on üks selle  eestvõtjaid. Ajakiri Loodus intervjueeris teda viimati 2. novembril. Allpool katkendeid vestlustest. 

Inimese Genoomi Projekt on maailmas täies hoos. Erinevatel hinnangutel saadakse inimese pärilikkusaine nukleotiidne järjestus teada aasta-paari pärast. Teiselt poolt on Eesti Geenikeskus pakkunud välja Eesti Geenivaramu projekti. Kas Eestil tasub rabelda, kui rikkad maad oma rahaga on kaugele ette jõudnud?
Tasub ikka. Ega nemad tule Eestisse meie inimesi analüüsima, meie peame seda ise tegema. Muidu peame oma kodanike geneetilise uurimise teenusena sisse ostma. Kui idee on halb, olgu nii palju raha kui tahes – see jääb ikka halvaks. Kui idee on hea, saab ka väga väikese rahaga teistega võrdsetel alustel võistelda.

Kas meil on hea idee?
Tundub küll. Selle põhjal oleme üles ehitanud oma DNA kiibisüsteemi, mille abil saame ise pärilikkusainet analüüsida ja selle kohta andmeid koguda. Sest vaadake, järgmise sajandi esimesel paaril kümnendil on teaduse ühes tulipunktis inimese genoom ja geeniteadus üldse. On tähtis igale patsiendile saada õige ravim. Õigel ajal ja õigele inimesele.

Et meil on hea idee, tõestab seegi, et detsembrist asute te pikemaks ajaks tööle ÜRO ja Maailma Tervishoiuorganisatsiooni egiidi all toimivasse Rahvusvahelisse Vähiuurimise keskusesse Prantsusmaal Lyonis. Mis ülesanded teil seal on?
Tuleb käima panna genotüpiseerimise labor. Selline, nagu meil Tartus tegutseb. Ja selline, milliste põhjal plaanime geenivaramu koostamist.

Milles üldse seisneb Eesti Geenivaramu programm?
Sellel on kaks põhieesmärki. Üks on kindlaks teha haiguse geene, näiteks neid, mis põhjustavad selliseid keerulisi haigusi nagu astma ja südamehaigused. Selleks tuleb võrrelda kindlat haigust põdejate pärilikkusainet. Teine eesmärk on panna alus tervishoiu andmebaasile, mis võimaldaks Eesti meditsiinil tulevikule mitte jalgu jääda. Arstimine muutub üha patsiendikesksemaks, nii ka arstirohud. See andmebaas võimaldab inimestel hinnata oma haigestumise riske ja saada võimalikult tulemuslikku ravi. 

Ettevõtmine on suur ja lai ning diskussioon alles algab. Kas teie arvates inimesed on nõus oma pärilikkusaine uurimiseks verd andma?
Äsja lõppenud väikeses pilootprojektis küsitlesime 112 inimest. Ning 90 protsenti neist olid valmis selle projektiga ühinema.

Projektile on andnud oma heakskiidu mitmed akadeemilised kogud Tartu ülikoolis. Ka valitsus näib asjasse heatahtlikult suhtuvat. Selle tarbeks tahetakse raha ka riigilt. Milleks on see vajalik?
Erafirmad ei suuda 20 aastaks ette investeerida. Kuid teoreetiline teadmine muutub kaubaks vaid alles 20 aasta pärast. Sellest projektist saavad tegelikku kasu meie lapsed ja lapselapsed. 

Islandil on samalaadne projekt käigus. See on tekitanud seal suuri vaidlusi. Kas Eesti saab Islandi kogemustest õppida?
Sealset ettevõtmist juhtiva firma deCode genetics juht Kári Stefánsson on koostööst huvitatud. Tehnilised probleemid on meil ju samad.

Kui mõni teine maa meist ette jõuab, kas pole siis tehtavad jõupingutused tühja jooksnud?
Muidugi oleks hea, kui saaksime suure osa oma elanikkonnast genotüpiseerida esimeste seas. Kuid tegelikult ongi vaja teha uuringuid mitmes asurkonnas, et olla kindel tulemuste pädevuses. Ning tulemusi saab hakata kasutama ka siis, kui suurem osa inimesi veel testimata. Ning keskmistele eurooplastele meeldib teha pilootprojekte endaga sarnaste peal.

Mis tuleb enne projekti käimaminekut teha?
Esmalt tuleks asi ühiskonnal selgeks vaielda. Ja siis tuleb vastu võtta geneetilise informatsiooni kogumist, hoidmist ja jagamist käsitlev seadus. Inimene peab olema kindel, et tema pärilikkusinfo on turvaline. 

Kas Eesti on tippgeneetika jaoks liiga väike?
Eestil on võimalus jõuda kõrgtehnoloogiliste riikide esiritta, kui ta kasutab ära oma eelist. Olles väike, piisavalt ühtlane ja hästi kirjeldatud, jõuaksime ka kergemini liikvele.