KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Prantsuse söeväljad muudetakse puhkealadeks

Sadade tuhandete inimeste saatus oleneb veepumpadest

Kümme aastat pärast viimase söekaevanduse sulgemist hakkab Prantsusmaa põhjaregiooni kaevanduste ala jälle elama. Siia kujundatakse üks Euroopa logistikakeskusi ja rajatakse puhkealasid. Kuid tööpuudus on ikka veel riigi suurimaid ja kui vett pidevalt merre ei pumbataks, muutuksid hiiglaslikud alad sooks.

Kodune maastik

Sõit läbi Lille’i linnast 25 kilomeetrit edelas asuva kaevandusala toob pähe kodused mõtted. Aherainemäed, mis siin-seal muidu lauskjast maast end lahti kiskunud, on kangesti sarnased Kiviõli tuhamägedega. Ja kidur taimestik, mis katab nii inimese kuhjatud mägesid kui vägisi tekkida tahtvaid soid, jätab vähemasti kaugelt mulje kui taashaljastatud Sirgala karjäär. Sarnasus pole mitte ainult pealispindne. Samalaadsed on ka probleemid. Ainult et siin on need samavõrra suuremad kui Prantsuse riik Eestist. Ja neid lahendatakse ka samavõrra suurejoonelisemalt. Prantsusmaa kunagise söevaraaida sisse uuristati sajandiga 100 000 kilomeetrit käike. Sügavamad neist asusid kilomeetri sügavusel maa all. Hiilgeaegadel töötas siin 240 000 kaevurit. Viimane kaevandus suleti 1991. aasta detsembris.  “Majanduslikel põhjustel,” kommenteerib napisõnaliselt Nord – Pas de Calais regiooni linna- ja maaprojektide juht Serge Schneidermann. Söekihid kulgesid üha sügavamale, ja üha kallimaks läks seda maa peale tuua. Nüüd veetakse kivisütt Aafrikast, Austraaliast ja Indoneesiast. Ning endises kaevanduspiirkonnas ulatub töötus 15 protsendini. “Pole mul siin enam midagi teha muud kui tühjaks jäänud maju valvata,” ütleb põline kaevur Leon Kieczewski, näidates hiigelsuurt ehitist, kus kunagi kaevurite riided kuivasid. Kieczewski on poolakas, ent pärast sõda sai temast prantsuse kaevur. Kaheksa aasta eest kaevurikarjäär lõppes.

Tolmunud kaitsepühak

Tema kaaslane Ali Aissani pole samuti puhastverd prantslane, vaid juurtega Põhja-Aafrikas. “Hakkasin kaevanduses tööle 14aastasena, ja nii 25 aastat järjest,” ütleb Ali ja lisab, et tema töötas kuni 800 meetri sügavusel. “Kui meid tõstukiga alla lasti, tegi see igal korrusel peatuse,” näitab ta liftitorni poole “Ja selle järgi, kui sujuvalt need peatused tehti, aimasime ära, kes oli tõstukijuhiks,” lisab ta ning veab mind koluhunniku juurde, mille keskel tolmub püha Barbara, kaevanduse pühak. Kümme aastat on võtnud aega, et kavandatud puhkemaastik hakkaks veidi ilmet võtma. Kui siit 150 aasta eest kivisütt leiti, kasvas alal tihe lehtpuumets. Ajapikku tassiti kogu mets maa alla käikude toestamiseks. Nüüd oodatakse, mil tasandatud maadele jälle midagi metsalaadset peale kasvab. Kuid puhkemaastik siinseid elanikke ära ei toida. “Siia kujundatakse üks Euroopa tähtsamaid logistilisi platvorme,” kuulutab Serge Schneidermann pidulikult. Miks ka mitte, kui laevatatavad kanalid ulatuvad Põhjamerest siiani välja ja kui ülikiired, 300 kilomeetrit tunnis tuhisevad rongid just siitkaudu Pariisist Brüsselisse, Londonisse ja Münchenisse tuiskavad.

Vesi tungib peale
Tööstuse poolelt tungib peale naftakeemia, automootorite tootmine ja toiduainetööstus. Raha on hakanud liikuma, nii et 45 000 punasetelliselisest kaevurimajakesest on nüüdseks kolmandik juba kaasajastatud. Need seisavad, külg külje kõrval. Mis sest, et mõnes paigas on majad koos nende all oleva maaga tasapisi õige mitme meetri võrra Maa keskpunktile lähemale nihkunud. Kõige suurem mure on siinmail siiski veega. Kui loodus omapead toimib, täituvad kaevanduskäigud veega kahe sajandi jooksul. Pisemaid jõgesid ähvardab kuivaksjäämine. Teiselt poolt aga on siinsed aluskihid nõnda seatud, et madalamad alad kipuvad vee alla jääma. “Praegu töötab täie hooga 57 pumpa ning päevas pumbatakse kanalitesse ja sealtkaudu merre 200 000 kuupmeetrit vett,” ütleb Lille,i ülikooli geoloogiaprofessor Francis Meilliez. Kohalikud omavalitsused vaidlevad riigiga, kes peaks kinni maksma pumpamiseks aastas kuluvad 15 miljardit franki. Kui pumpamine katkestada, peaks oma elukohast ära kolima sada kuni kolmsada tuhat inimest. Enamik neist ei taha ära minna. Ühele endisele aherainemäele on ehitatud slaalominõlv. Mitte lumest või jääst, vaid samblarohelisest plastmassist. Sellest vannitoapõranda katet meenutavast karedast vaibast sõidetakse aastas alla kokku umbes miljoni inimtunni jagu. Lund siia naljalt ei satu, aga rahvas õigetesse suusamägedesse alati ei saa. Nii vuhisevadki Loisinordi keskuse nõlval slalomistid.  Ülalt paistab kätte Euroopa suurim aherainemägi, 140 meetrit jalamilt. Sellele pole veel rakendust leitud. Nagu ka kaevanduse kaitsepühakule, kes kunagise kaevuririiete kuivatusruumi nurgas oma uut tundi ootab.