JUSSI LEHEKÜLG

Looduses kõndides tuleb mõnikord ikka jalgu puhata. Kuid mulle ei meeldi istuda külmale kivile, vaid pehmele samblamättale. Neid on aga mitmesuguseid. Rabamättale toetudes muutub iste kiiresti märjaks: turbasammaldes on ohtralt vett. Sobilikumad samblapadjad asuvad kuivemates paikades. Ka siin aitavad samblamättad mullas niiskust säilitada, nii jagub seda teistele taimedele ja samblale endale. Veidi niiske samblamätas ongi istumiseks palju pehmem kui kuiv. Kuivalt mättalt tõustes võid oma pükstelt pühkida väikseid rohelisi kübemeid - sammalde lehe- või oksatükikesi. Mõned liigid on niimoodi otsustanud levida.

Kui istud mättal ja nokitsed rohelist polstrit, selgub, et pealtnäha ühetaolised samblamättad pole tegelikult sugugi nii sarnased. Kõrged karusamblad meenutavad pisikesi pudeliharju. Seal pole küll kõige parem istuda: pikad peened varred ei anna küllaldaselt tuge. Laanik jälle kasvatab endale igal aastal uue korruse, omandades aja jooksul trepi kuju. Suuri mättaid ta ei moodusta, kuid võib männikutes suurte vaipadena kasvada. Kõige tõelisemad ja suuremad (läbimõõt kuni meeter ja kõrgus pool meetrit), värvilt valkjasrohelised mättad on valvikul. Meie läänesaarte niiskest mereõhust lugu pidav valvik kuulub Eestis kaitstavate liikide nimekirja ning seega tuleb temal istudes eriti ettevaatlik olla. Kuhu siis ikka istuda, kui oled väsinud ja samblamätas on nii kutsuv? Kindlasti on tore istuda samblarüüs kännule, kui neid läheduses leidub.

Kas pildil on:

a) kiirikloom
b) hirsstarn
c) ussilakk?

Vastuseid märgusõnaga "Jussi mõistatus" ootame meiliaadressil
toimetus@el.loodus.ee või toimetuse postiaadressil (pk. 110, EE2400 Tartu). kahe nädala jooksul pärast iga ajakirjanumbri ilmumist.

Õigesti vastanute vahel loositakse välja Jussi plõkplõkplõk.