Kuuma päikese all

Sulev Kuuse

Kevad on kaunis - nagu igasugune looduse ja elu ning ilu tärkamine. Seepärast on kosutav pärast pikka põhjamaist talve võtta kevadet vastu meie laiuskraadidest tunduvalt lõuna pool ja tunduvalt varem. Nii saab ühel aastal kaks korda kevadet tervitada.

Tänane jutu- ja pildirada pärineb Karakumi (tõlkes must liiv) kõrbe põhjaosast, kus Turkmeenia ja Usbekistani piiril paikneb maaliline Sarõkamõši järv, ning kõrbe idapiirilt Repeteki biosfääri kaitsealalt.

Sarõkamõši järve kaitseala on 1979. aastal loodud Kaplan-Kõri looduskaitseala üks osa, kus on kaitse all eeskätt järvel pesitsevad ning talvituvad linnud. Järv on inimese kätetöö: alles kuuekümnendatel aastatel juhiti põllukultuuride turgutamiseks kasutatud niisutusvesi piki kuivanud Darjalõki jõe sängi Sarõkamõši nõkku. Seal on praegu rikkaliku elustikuga kõrbejärv (pikkus 95 km). Kahjuks on tema tulevik mõneti võrreldav Araali mere (järve) saatusega, sest mõlemad soolduvad ja kahanevad. Araali meri on alates kuuekümnendatest aastatest kaotanud ligi 40% oma pindalast ja peagu 20 000 km2 endistel merealadel valitsevad liiva- ning soolaväljad. Et Sõrdarja ja Amudarja (kaks suuremat Araali toitjat) vett kasutatakse ohtrasti põldude niisutuseks ja jõgedele on ehitatud tohutuid hüdroelektrijaamu, siis ei jõua merre enam piisavalt vett, et tasakaalustada aurumiskadusid. Nii on prognoositud, et aastaks 2000 on ühest suurest soolase veega järvest saanud neli väiksemat veekogu (vt. EL 1988 nr. 1–3, 1989 nr. 2).

Oht Sarõkamõši järvele peitub selles, et ta on tekkinud põhiliselt suurtest jõgedest juhitud niisutusveest, mis sisaldavad rohkesti mineraalaineid. Ja soola tuleb üha juurde, nii et järve tekivad suure soolsusega veekihid. See on põhjustanud olukorra, et suvel tugeva aurumise ja vähese vee juurdevoolu korral hakkavad kalad massiliselt järvest lahkuma, osa neist aga hukkub. Järves elab umbes 60 kalaliiki (säga, sasaan, koha, pakslaup jt.). Kalade hukkumine ebasoodsate elu- ja kudemistingimuste tõttu on tõsine märguanne. Peale selle sooldub pinnas järve ümbruses, aga ka jõgede ning kanalite äärne maa. Osa vett ei aurustu otse veepinnalt, vaid imendub kapillaarjõu tõttu enne kaldapinnasesse, kuhu jääb pärast aurumist maha paks soolakristallide kiht.

Kaitseala piirides asuvad ka Ustjurdi platoo serv ja Butentau platoo. Pärimuste järgi on Butentau platoo Allahhi saadetud. Tegelikult on kogu see ala olnud kunagi ürgmere põhi, mille kivistunud setetest ka need tohutud pinnavormid. Sarõkamõši järve ümbritseb tüüpiline savi- ja liivakõrb. Siin elavad iseloomulikud kõrbeloomad (palju liike lülijalgseid, kahepaiksetest stepi kilpkonn, sisalikest ümarpead, gekod, sibalikud, imetajatest närilised, šaakalid, hundid, kulaanid, kaamelid).

Turkmeenia vanim looduskaitseala on Repetek, mis loodi 1928. aastal. Ent teadustöö algas Venemaa Geograafia Seltsi loodud Repeteki kõrbeuurimisjaamas juba 1912. aastal. Repetek oli esimesi endise Nõukogude Liidu biosfääri kaitsealasid. Siin on levinud liivakõrb ja valitseb suurte temperatuurikontrastidega kliima. Lopsakaim ja ilusaim aastaaeg on kevad, mil kogu kõrb lööb õitsema.

Siis näeb kõrb välja nagu oaas. Kuni kümne meetri kõrgustel kaarluidetel (barhaanidel), mis on omavahel liitunud pikkadeks ridadeks, kasvavad liivakaatsiad ja saksauulid ning kandõmid. Palju on ereemurusi ja feerulaid, efedrat ja kõrbesoomukat, mis elab oma elu valdavalt kandõmi juurtel parasiteerides. "Saksauulimetsa" all aga laiuvad mooniväljad. Ka loomad on virgunud. Väga mitmekesine on putukate maailm: ainuüksi mardikaid on üle 300 liigi (süsiklased, skarabeusid), ämblikulaadsetest leidub falange ja skorpione. Rikkalik on roomajate valik: ümarpead (liiva-, takõrri- ja kõrvuk-ümarpea), gekod, agaamid, sibalikud, varaanid, noolmaod, eefad. Kaitsealal võib kohata dñeiraani, rebast, tolai jänest, kõrvuksiili, peenvarvikut, koloniaalselt elavaid suslikuid ja liivahiiri.

Kõige lootusetumaks arvatud elupaik - kõrb – on täis elu. Leia vaid aega ja oska vaadata. Kõrbe kevad on oma lühiduses eriti ohjeldamatu, aga seda kaunim.