Kaamera annab metsas hulkumisele sisu

Villu Anvelt

Esimesed pildid tegin metsas 18 aastat tagasi. Eks padrikutes ümberluusija olin ju ennegi – "loodust uurisin" juba esimesel elukümnendil: alguses sai hoolega liblikaid püütud, kodus siile ja sisalikke kasvatatud, purkides lepamaime ja luukaritsaid peetud, taimi kuivatatud ja joonistatud. Kui oli juba rohkem voli omapäi metsas hulkuda, hakkasin tõsisemalt linde jälgima.

Oma esimese fotoaparaadiga hakkasin siis enesestmõistetavalt loodust pildistama. Kaamera andis metsas hulkumisele uue sisu, aga ka veenvama õigustuse nii enese kui ka teiste silmis. Eriti just teiste, sest ehk küll looduse pildistamist pigem huvitavaks ajaviiteks kui täistööks peetakse, näib see ikkagi millegi enamana kui binokliga lindude vahtimine.

Ja fotoaparaadi tõttu sai loodus veelgi lähedasemaks. Just pildistamine õpetas loomi tundide viisi visalt ja kannatlikult jälgima. Mõnigi kord on tulnud terve pikk päev istuda kitsukeses vaatlustelgis linnupesa juures, oodates parajat hetke. Ja pilt on sellest hoolimata vahel jäänudki tegemata (ei käitu ju lind alati nii, nagu sobiks peidikus varitsejale). Ometi tunned õhtu eel varustust kokku pakkides: ilus päev oli.

Aastatega olen kogenud, et linnupildistaja peab hästi tundma lindude elukombeid. Ja ka seda, et fotograafi oskamatu või hoolimatu tegutsemise tagajärjed tuleb pahatihti linnupoegadel oma eluga kinni maksta. Kurb on piltidel näha hoolimatult paljaks kitkutud ümbrusega linnupesi.

Algajal on kõige õigem proovida linde pildistada talvel - seal, kus neid toidetakse. Inimese seltskonnaga harjunud linnu võib saada pildile isegi teleobjektiivita. Muuseas, ka siidisaba Eesti Looduse 1994. aasta veebruarinumbri kesklaotusel on pildistatud just talvises söötmispaigas. Tabamaks lindu marja neelamas tuli hangede vahele üles seatud vaatlustelgis pikalt külmetada ja hulga filmi kulutada.

Lindude kõrval pildistan ka kõike muud, mis parajasti silma puutub ja huvitav tundub. Aastate jooksul olen palju pilte teinud rästikust. Ei teagi, mis just tema juures köidab - võib-olla ohtlikkus. Aga muidu on rästik ilus ja huvitav loom, kes kurja kuulsust kuidagi ära ei ole teeninud. Parim aeg temaga tutvust sobitada on varakevadel, kui roomajad paljaks sulanud mätastel päikesekiiri püüavad. Enamasti olen rästikuid portreteerinud 200-millimeetrise teleobjektiiviga: liigne lähedus oleks siin ikkagi kurjast...

Ka putukaid on põnev pildistada. Eriti köidab liblikate habras ilu, kuid mardikadki võivad üllatada imepäraste värvide ja vormidega, mida kaugeltki mitte igakord ei õnnestu pildile saada. Liblikad kuuluvad kokku soojade päikesepäevadega, aga enamik mu liblikapilte on tehtud hoopis pilvise ja vilu ilmaga: siis püsivad putukad kauem paigal.

Pole ma mööda pääsenud ka lilledest. Kevadel lihtsalt peab olema üks päev, mil pole kuhugi ruttu ja võib tunde kükitada õite ees, süvenedes värvide maailma. Tavaliselt lähen siis salumetsa, mis kirendab sinililledest, ülastest, kureläätsedest, näsiniintest ja veel kümnetest teistest lilledest puus ja maas.

Fotokaamera ei ole mulle elatise teenimise vahend, sestap pole mul metsa kaasa võtta ka head ja hinnalist tehnikat. Linde pildistan paljude aastate eest soetatud kaameraga Zenit 19, mida olen ise täiustanud. Vastavalt vajadusele pruugin kas 200-, 300- või 500-millimeetriseid teleobjektiive – ka nood on idapiiri taga toodetud ning oma käe peal ringi tehtud. Pisiloomi olen tavaliselt pildistanud 50- ja 105-millimeetriste makroobjektiividega.

Rohkem kui hinnalisest kaamerast, sõltub pildi kvaliteet ikkagi filmist. Viimastel aastatel olen kasutanud ainult Fuji värvifilme, enamasti slaidifilmi Fujichrome Velvia.