Karukellavalgus

Fred Jüssi

Räägitakse, et kui ronida päise päeva ajal kuhugi kaevu põhja ja vaadata üles, võib sealt selge ilmaga näha taevatähti. Räägitakse veel, et see olevat tõsigi: pole päikesevalgust kusagil!

Tuulel on palju hääli, aga need pole tuule hääled, vaid takistuste omad, mida tuul oma teel kohtab. Nii sahiseb ta pilliroos ja undab traatides, ulub korstnalõõris ja mühab puudes.

Päev hakkab õhtusse saama ja päike, paistnud selges taevas kohusetundlikult hommikust saati, puudutab nüüd oma kiirtega männilatvade vahelt maapinda tillukesel välul Viidu–Liiva tee ääres. Nii on ikka olnud, aga tänasel maiõhtul tundub see puudutus eriline, nagu ta pole ühelgi teisel aastaajal. Kuidas saaks küll teeline sellest teada, kui Looja oleks unustanud aas-karukella?