Sammalloomad – silmale tabamatu eksootika Eestimaal

Mati Martin

Tutvust sammalloomadega võiks alustada nende vaatlusest. Kui võtta puhtaveelise järve või tiigi kaldataimi ja paigutada need vähemalt liitrisse klaasnõusse, saab sealset elu uudistama hakata paari tunni pärast: siis on loomad rahunenud. Parem on sammalloomi uurida aknast tuleva valguse taustal. Nii võimegi taimevartelt leida umbes 1 mm pikkusi olendeid (foto). Sageli võib taimevartel näha ka suuremaid sammalloomade kogumeid – kolooniaid. Vaatlusel tasub appi võtta 5–10-kordse suurendusega luup. Kui huvi on suurem, võib sammalloomi uurida binokulaari abil, selleks tuleb sammalloomad ettevaatlikult koos taimetükikesega mõnda väiksemasse nõusse tõsta.

Taimevarrel olevad loomakesed meenutavad hüdrat

Nende kahe loomaliigi väline sarnasus viis eksitusse isegi suure loodusteadlase C. Linné, kes paigutas sammalloomad ühte rühma ainuõõssetega – hüdrade või korallide hulka. Kui sammalloomi hiljem paremini tundma õpiti, selgus nende hoopis keerulisem ehitus (vt. joonis allpool). Erinevalt kahekihilistest ainuõõssetest on sammalloomad kolmekihilised ning neil on ka vedelikuga täidetud kehaõõs, sooltoru ja veel mõned kõrgematele organismidele omased tunnused.

Väline sarnasus ainuõõssetega tuleneb kinnitunud eluviisist

Loodusest võivad eri arengutasemega loomarühmad muutuda väliselt sarnaseks seetõttu, et neil on sarnane elupaik ja toitumisviis. Ja väga sageli tuleb seda ette just vees elavatel ja filtreerivatel organismidel.

Sammalloomad elavad kolooniatena veealustel pindadel (taimed, kivid, teiste loomade kehapind jne.). Iga loom asub sültjate seintega torukeses e. tsüstiidis. Torukese vaba otsa kaudu sirutab ta välja keha pehmema eesosa polüpiidi, mis on varustatud kombitsapärjaga – lofofooriga. Selle keskel paikneb suuava, kuhu kombitsate tekitatud veekeeris kannab toiduosakesed (veehõljumi). Lofofoor sirutatakse välja hüdrostaatiliselt, tagasi tõmmatakse aga retraktorlihase abil. Torukese ava saab sulgeda lihaste abil või erilise kaanekesega. Sammalloomade üsna mahukas U-kujuline sooltoru lõpeb pärakuga lofofoori kõrval. Selline sooltoru kuju tuleneb looma paigalisest eluviisist. Ringe- ja hingamiselundeid nendel loomadel pole. Hingamiselundite ülesandeid täidavad kombitsad, vere funktsioone aga kehaõõne vedelik. Erituselundid sarnanevad alamate usside vastavate elundite – metanefriididega.

Kuidas sammalloom taimevarrele saab?

Vastuse saame, kui uurime, kuidas nad sigivad. See võib olla lihtsam või keerulisem. Sammalloomad on liitsugulised ehk hermafrodiitsed olendid, seega valmivad nende kehas nii seemne- kui ka munarakud. Ühe looma kehaõõnes valminud munarakke viljastavad siiski teise looma seemnerakud. Esialgu areneb loode emasorganismis, seejärel aga väljub. Lihtsamal juhul areneb temast uus isend. Paljudel liikidel muutub aga loode ripsmetega (trohhofooritaoliseks) vastseks. Vastne ujub teatud aja vees ringi ning kinnitub alles seejärel sobivale pinnale. Mageveevormidel pole tavaliselt ujuvat vastset.

Kolooniad moodustuvad pungumise tulemusel

Isendite arv koloonias kasvab siiski vegetatiivsel sigimisel: sammalloomad punguvad. Pungad arenevad ainult koloonia teatud osades. Sellele vaatamata katavad sammalloomade kolooniad suuri veealuseid pindu. On teada juhuseid, kus need imeväikesed loomad on ummistanud veealuseid hüdrotehnilisi rajatisi. Nende koloonia võib ju olla koguni meetri pikkune. Enamasti on koloonial liigiomane kuju.

Lisaks välispungadele kujunevad mageveelistel sammalloomadel ka sisepungad. Nii nagu käsnadel, on ka neil sisepungi vaja, et üle elada ebasoodsaid elutingimusi, parasvöötme magevetes külma talve. Kui sammalloomade koloonia sügisel sureb ja laguneb, pääsevad sisepungad ehk statoblastid vette. Ja nii levivad sammalloomad ka mujale. Kui elutingimused on sobivad, lõhkeb statoblasti kest ja loode väljub vette ning areneb nooreks sammalloomaks, pannes aluse uuele kolooniale.

Mere sammalloomadel võib koloonias kujuneda tööjaotus

Magevees elavad ühe sammallooma liigi isendid on koloonias kõik ühesugused. Meres elutseb aga palju liike, kelle koloonias on kujunenud tööjaotus. Osa koloonia liikmeid hangib kolooniale toitu, neil toiteloomikutel on pikad püügikombitsad. Teine osa on suguloomikud, neid pole nii palju ja nende ülesanne on järglasi anda. Suguloomikute keha on ümaram, neil pole toidu püüdmiseks vajalikke kombitsaid. Toitu saavad nad toiteloomikutelt. Lisaks on mere sammalloomade kolooniates kahesuguseid kaitseloomikuid. Avikulaarid ehk linnukloomikud meenutavad väliselt linnu pead. Nende moondunud loomade ülesanne on nokakujulise jätkega naksata ründajat või puhastada koloonia pind sinna kinnitunud teiste veeloomade vastsetest. Vibrakulaaridel ehk piugloomikutel on pikk vibur. Nende pidev vibreerimine peletab eemale kolooniale ohtlikke "tegelasi". Siin võiks teatud paralleele tõmmata vastavate kaitseloomikutega mõnede ainuõõssete kolooniatest.

Palju sammalloomi on leitud kivististest

Seni kirjeldatu põhjal võib lugeja arvata, et sammalloomad ei jäta jälgi kivististena, sest neil pole mineraalset toest. Päris nii see siiski ei ole. Meres elab nüüdisajal palju mineraalskeletiga liike. Nende toes, mis koosneb peamiselt CaCO₃-st, jääb pärast surma merepõhja. "Eesti entsüklopeedia" andmetel on Eesti aluspõhjas ordoviitsiumi ja siluri kivististes sammalloomad ühed tavalisimad liigid.

Sammalloomad on problemaatiline rühm

Praegu on sammalloomade ladinakeelne nimetus Bryozoa asendatud nimetusega Ectoprocta. Viimane nimetus väljendab küll teaduslikust seisukohast paremini suhteid teiste süstemaatiliselt lähedaste loomorganismidega, kuid nimetus sammalloomad avab paremini nende olemusliku iseloomu, sest väliselt meenutavad kolooniad samblavaipa.