Eesti Looduse fotovõistlus
2005/9



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2009


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2008


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2007
   parimad võistlustööd


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2006
   parimad võistlustööd


   LOOMAFOTO 2005
   parimad võistlustööd



   LOODUSE KOOL
   www.metsaordu.ee



   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
essee
Linnastumine: ühe linnu lugu

Inimene on kadeda loomusega. Eriti kade on inimene siis, kui keegi tükib asja kallale, mida ta on omaks pidanud. Näiteks jahimaad. Inimesed lausa loevad kiskjate suutäisi, et siis kurta huntide ja ilveste rohkuse ja nende mõtlematu tapahimu üle ning kutsuda kaaskodanikke üles neid hävitama. Inimene on teinud kõik selleks, et ainult tema saaks metsas rahulikult küttida.

Inimene trügib metsloomade jahimaadele koguni elama. Suuremad linnad ja lähedal asuvad külad sulavad ajapikku ühte. Elatustase on tõusnud ning inimesed ei taha enam korterites elada. Samas ei suudeta ka üksteisest nii lahku kolida, nagu seda meie esivanemad julgesid: hajakülade vahele jäi ruumi ka loomadele-lindudele. Kas tihedas külas saadakse korterist välja? Jah, füüsiliselt asutakse naabrist kaugemal, kuid kardinad peab õhtul ikka paaniliselt ette tõmbama.

Minu maja lähedal on juba ei tea mitmendat aastat pesitsenud kaks kõrvukrätsu paari. Jälgin neid teist aastat, kuid ilmselt jääb see ka viimaseks. Rätsude jahimaa on detailplaneeringu kohaselt juba kruntideks jaotatud ning mõned neist äragi müüdud. Kui kakud järgmisel kevadel siia saabuvad, siis peavad nad otsima uue pesitsuspaiga ja -territooriumi. Loogiliselt on uued kohad ka kehvemad, sest kõigepealt hõivatakse looduses ikka paremad elukohad. See tähendab halvemaid pesitsustingimusi, saaginappust, väiksemat hulka järglasi jne. Lõputu nõiaring halvemuse poole.

Palju on räägitud lindude pesapaikade kaitsest. Kõrvukräts on kohanemisvõimeline. Tema asub elama inimese lähedusse ning võib pesaks valida ka mahajäetud varesepesa. Kuid mida teeb lind, kui tal jahiterritooriumi pole? Lind ei vali ju kohta ainult puu järgi, vaid vaatab ümbrust kui tervikut. Pigem teeb ta pesitsuspaiga suhtes mööndusi, peaasi, et seda ümbritseks külluslik toidubaas.

Mida saavad need inimesed teha, kes on nõus oma elupaika jagama põliselanikega? Teatada oma leidudest otsustajatele ning jääda lootma, et raha rattad peatuvad? See lahing on küll kaotatud, aga vähemalt jääb endale tunne, et omalt poolt sai kõik võimalik tehtud. Kas ollakse nõus muutma detailplaneeringuid ning lõpetama ehitustöid selleks, et kaks linnupaari saaksid ka tulevikus oma lastele siin toitu otsida ning neid lendama ja jahtima õpetada? Kogemused on näidanud, et mitte enne, kui tekib väljasuremisoht. Inimene on ju kade.


Sven Zaèek (1980) on Tartu ülikooli majandusteaduskonna viimase kursuse üliõpilane. Loodust pildistanud natuke üle kahe aasta.



Sven Zaèek

Artiklile ei ole kommentaare
Teie nimi:
Teie e-mail:
Kommentaar:

19/03/2010
05/03/2010
10/12/2009
08/12/2009
03/12/2009
20/11/2009
01/06/2009

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet