Ameerikast pärit vikerforelli lasti Järvamaa jõgedesse eelmise sajandi jooksul pidevalt. Hoolimata sellest, et see võõrliik siinsetes oludes ei paljune, on ta üks põhjusi, miks jõeforell mitmetes jõgedes enam ei ela.

Esimesed teated vikerforelli sisse laskmisest Järvamaa jõgedesse on teada aastast 1917, mil segaste aegade tõttu lasti alla mõisatiikide veetase ja sealsed kalad pagesid jõgedesse. Plaanipäraselt hakati vikerforelli Vodja jõkke asustama aga möödunud sajandi 60. aastate lõpul.

Kas polnud see juba siis jõeforelli populatsiooni n.-ö. luigelaulu algus? Arvukuse vähenemist kiirendasid ka järgnenud ulatuslikud maaparandustööd ja rohke väetamine.
Esimese Eesti vabariigi ja okupatsioonialguse aegadest vikerforelli asustuse kohta andmed puuduvad, kuid veel 1958. a. saadi Pärnu jõest Paide lähistel Vodja jõe suudmest vikerforell kaaluga 4,3 kg. 1960.–1980. aastatest on järjepidevaid andmeid vikerforelli püügist Pärnu jões, kusjuures tegu on olnud kuni 3-kiloste isenditega. Pärnu jões elas vikerforell koos jõeforelliga ilma, et viimase asurkond selle tõttu kannatanud oleks.
Seda aga ei saa öelda oluliselt väiksema Vodja jõe kohta. Veel kuuekümnendatel oli seal jõeforell suhteliselt paikne, aga vikerforelli kui võõrliigi lisandumisena hakkas jõeforelli asurkond vähenema. Tingitud oli see ilmselt n.-ö. ruumipuudusest: toidukonkurentsist, veetaseme langusest jms.
Looduslik tasakaal oli rikutud nii Vodja kui ka Esna jões. Seda näitasid pikaajalised püügiandmed. Nüüdseks, kui vikerforelli populatsioon on hääbunud, kidub ka jõeforell, iseäranis suuremad isendid.
Sestap ongi mõistetamatu, et viimaste aastate vaatlusandmete põhjal on forelli piisavalt, pole aga enam kopsakaid Esna jõkke kudema tõusvaid emasforelle ja marja viljastavaid isaskalu. Ometi peaksid suuremaks kasvanud ja Pärnu jõkke elama siirdunud forellid kudema tulema just kodujõkke.
Mäletan oma koolipõlveajast, et vikerforelli asurkond kasvatati Vodja jões niivõrd rohkearvuliseks, et kalad hakkasid kalameeste lantide otsa jääma lausa selja- või kõhtupidi.

“Vikerforell (Oncorhynchus mykiss) on Põhja-Ameerikast pärit tiigikala, keda on asustatud üle kogu maailma. Eestisse toodi ta 1897. aastal ja praeguseks on vikerforell tähtsaim forellitiikides kasvatatav kala. Ta elab sumpades nii mere- kui ka magevees. Katsed vikerforelli asustamiseks looduslikesse vetekogudesse on enamasti lõppenud tulutult. Ainus teadaolev looduslik populatsioon asustab Pärnu jõe ülemjooksu.” Allikas: Tartu ülikooli õppematerjal, http://bio.edu.ee/loomad/.
Eelnevat lugedes tekib kohe küsimus, miks seda välimuselt kaunist, aga siiski võõrliiki esindavat kala forellijõgedesse “pumbati”, kui ta seal ei paljune. Elagu ja kasvagu vastavates tiikides, kust huvilised teda siis püüda saaksid.
Kindlasti ahistas vikerforell kui võõrliik tugevalt jõeforellipopulatsiooni ja nende elupaiku, aga tavakalameestel oli tähtis forelli tabamine, saaklooma liigist hoolimata. Pealegi on vikerforell landi otsas metsik võitleja, nii pakub tema “äraväsitamine” tohutult emotsioone ja selle vastu pole kellelgi midagi.
Esna jõge võis neil aastatel lugeda praktiliselt vikerforellijõeks. Tollal oli jõevesi tugevalt põllumajandusnitraatidega reostatud, vikerforell aga sellist reostust talub. Nii asustatigi jõgi kõnealuse võõrliigiga, et see üldse mingit kalamajanduslikku tähtsust omaks.

Jõeforell oli end olude sunnil tasapisi asustanud Pärnu jõkke juba varemgi ning eriti suured isendid (4–5 kg) elutsesid piirkonnas kuni Reopalu jõe suudmeni. Seitsmekümnendatel hakati jõeforelli saama ka juba Kirnas (7 km Paidest), järgnevalt Türi piirkonnast ja nüüdseks on jõeforelli püütud isegi Vändrast.
Vodja jões elavad nüüdisajal vaid 1–2-suvised forellipõngerjad, kes suuremaks kasvades siirduvad elama Pärnu jõkke. Suured isendid liiguvad Vodja jõkke vaid kudema. Paraku on järjepidevalt igal aastal jõeforellide kudepesade arv vähenenud ja viimasel ajal võib nentida, et praktiliselt neid enam polegi.
Jõeforell on asunud elama Pärnu jõkke ja ka koeb seal Paide ja Türi vahel asuvatel kärestikel või isegi Pärnu jõkke suubuvas Prandi jões. Populatsiooni järjepidevus Vodja ja Esna jões on katkenud.
Ometi saadakse praegusel ajal gigantseid jõeforelle Türi ja Järvamaa piiril asuva Rae silla vahelises piirkonnas, Suurejõelt ja Vihtrast (Pärnu jõgi) rääkimata!
1960. aastate lõpul tõusis päevakorda ka teistesse jõgedesse vikerforelli asustamine. 1973–1984 lasti neid nii Vodja, Esna kui ka Oostriku jõkke.
Asurkonna suurendamise lõppedes kadus kala jõgedest üsna kiiresti. Üheksakümnendatel küll püüti mõni üksik suurem isend, aga ilmselt oli tegu mõne ime kombel ellu jäänud või Roosna-Alliku kalakasvatusest välja pääsenud vikerforelliga. Tõsi seegi, et näiteks kaheksakümnendatel püüti ka kopsakamaid isendeid. Aga enamasti saadi siiski jõeforelli, kes oli siis kuuekümnendate lõpul end ise asustanud ka Esna jõkke ja uute elupaikade otsinguil välja jõudnud Türini ja kaugemalegi veel. Ometi oli see kala enne vikerforelli asustamist täielikult paikne asukas Vodja jões, kuigi harva saadi just suuremaid isendeid (3–4 kg) ka Paide lähistelt Pärnu jõest.
Esna jões oli 1970.–1980. aastatel tänu pidevale juurdeasustamisele vikerforelli ka üsna arvukalt, aga ka jõeforellid rühkisid Tallinn-Tartu mnt. silla alt ülesvoolu kudema, sest nagu eelpool juba mainitud – vikerforell meie oludes looduslikult ei paljune.
Mainitud aastatel lasti Järva Kalastajate klubi eestvõtmisel sisse ca 500 ühe- ja kahesuvist isendit aastas. Käesoleval ajal vikerforelli enam Järvamaa forellijõgedes ei leidu, sest maime ei ole enam pikka aega asustatud.

Looduses peab säilima tasakaal. Koosluste tasakaalu eest hoolitseb loodus ise. Inimese sekkumise tõttu on aga mitmed liigid välja suremas. Kalavarude suurenemise vastu pole kindlasti ükski loodust armastav ja forellipüüki harrastav persoon. Aga võõrliikide asustamine uutele aladele lõpeb paratamatult halvasti, aegade jooksul on seda ilmekalt näidanud nii mõnedki forellijõed Järvamaal.
Kahtlased eksperimendid võõrliikide sissetoomisega nii kala- kui loomariiki rikuvad looduse tasakaalu. See peaks olema seadusega karistatav.

Autor on tänulik Kalle Kroonile andmete eest vikerforellide kohta.

Kaido Krass (1951) on kalamees, sihtasutus Eesti Forell asutajaliige.