Eesti Looduse fotovõistlus
2011/08



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta orhidee EL 2011/08
Punane tolmpea: kaunis, kuid kauaks

Möödunud aastal valiti Eestis esimest korda aasta orhidee: punane tolmpea, meie kaunimaid käpalisi. Peale tutvustavate artiklite ja kaanefotode võttis Eesti orhideekaitse klubi ette liigi kasvukohtade inventuuri, et selgitada taimeliigi hetkeseisu.

Inventuuri alustades oli teada, et hulk varasemaid leiukohti on hävinud. Näiteks polnud teada taime säilimine Pandivere kõrgustikul viimasel kümnendil [5]. Samuti pole kontrollitud mitut möödunud sajandi esimesest poolest pärinevat leiuteadet. Ühtlasi oli mitmetes leiukohtades märgatud arvukuse langust [3].
Punase tolmpea leiukohtade inventeerimisega tehti algust mullu juunis Harju- ja Raplamaal. Selgus, et säilinud on vaid mõned leiukohad. Tunamullu Tuhala kandis üle aastate leitud taim oli taas puhkama jäänud [3]. Seevastu leiti taimi Raplamaalt, kus paari aasta tagune seire polnud tulemusi andnud.
Seejärel taasavastati punane tolmpea Pärnumaalt, kust oli teada varasemaid koordinaatideta leiuandmeid. Liigi leiukohad Läänemaal ja Vormsi saarel olid küll alles, kuid raskemat muret tekitas Mandri-Eesti suurima populatsiooni osaline hävimine inimtegevuse tagajärjel Pivarootsis (#).
Järgnesid leiud Pandivere kõrgustikult ja uus leid Harjumaalt. Kui Hiiumaal on liigi levila püsinud suhteliselt muutumata, siis Saaremaal ei õnnestunud kahjuks enam mitmest kohast punast tolmpead leida.

Võrreldes punase tolmpea levikut Eesti taimeatlase (2005) ja inventuuri andmetega, (#) selgub, et suur hulk levikuatlase ruutudest kajastab väga vana teavet ja tõenäoliselt on paljud leiukohad nüüdseks kadunud. Päris kindel ei saa hävimises siiski olla: võib-olla ei leitud kontrollimisel ebatäpse kirjelduse tõttu õiget leiukohta üles. Samuti ei pruugi orhidee kasvatada vart igal aastal maapinnale.
Punane tolmpea kasvab Eestis peamiselt loometsades. 72% punase tolmpea leiukohtadest asub loometsas, aga kui sellele lisada looniidud ja Saaremaa looaladel asuvad maanteekraavi nõlvad, siis suureneb loopealsete osakaal 77 protsendini (#).
Kui võrrelda metsa-, poolavatud ja avatud maastikke, siis 91% leiukohtadest asub metsas, 7% avatud maastikus ja 2% poolavatud maastikus. Vaadates ka pindala, selgub, et avamaastikul punane tolmpea peaaegu ei kasva. Talle on kõige sobivamad mitmesugused loometsa kooslused (96%), neist on enim loomännikuid lookaasikute, loomännikute-kuusikute ning lookuusikute ees.
Maakondade kaupa jaotuvad punase tolmpea kasvukohad Eesti geoloogilise ülesehituse järgi, sest see taim vajab lubjarikast pinnast. Lääne-Eestis ja saartel kasvab ta valdavalt loometsades ning Pandivere kõrgustikul salumetsades. Paiguti võib taime leida ka palumetsades.
Leiukohad asuvad peamiselt karbonaatsel ja kuival mullal ning poolvarjus. Liigi arvukus hakkab kahanema liiga valgusrikastesse või pimedatesse oludesse jäänud leiukohtades.

Ühes leiukohas on leitud kuni 2500 isendit, ent Eesti keskmine on 154 isendit leiupaiga kohta. Eestis võiks seega kasvada ligikaudu 10 000 punase tolmpea taime. Suurima leiukoha pindala küünib 63 hektarini (Hiiumaal). Eestis on punase tolmpea leiukoha keskmine suurus 4,5 ha ja kokku on meil punast tolmpead teada 270 hektaril. Harva kasvavad kõnealused taimed väga tihedalt koos.
Punase tolmpea taimede vitaalsus leiukohtades on üle poole juhtudest keskmine, 40 protsendil hea ning 7 protsendil kidur. Kuigi praegu on elujõulisus hinnatud veel keskmiseks, võib seisund kardetavasti halveneda, kuna hinnangu järgi on 17% leiukohtadest halvas seisundis. Pealegi on rahuldavas seisundis 29% leiukohti, seega võib olukord kaitsekorraldusliku sekkumiseta kiiresti halveneda.
Suurim ohutegur punase tolmpea leiukohtades on elupaikade kinnikasvamine (#): nii võsastumise kui ka metsa järelkasvu või teise rinde tihenemise tõttu (#). Ülejäänud ohutegurid tulenevad pigem leiukohast. Samas peab neid kogu aeg silmas pidama, et suuremaid probleeme ära hoida.
Ohutegurid olid tugevad või keskmised tervelt 55% leiukohtadest ning vaid viiendik leiukohtadest on praegu selgetest ohtudest vabad. Tugev oht lähtub ennekõike arendustegevusest ja elupaikade kinnikasvamisest. Keskmist ohtu põhjustab peamiselt tallamine, prügistamine ja lageraie.

Punase tolmpea kaitstusest. Mullu novembri seisuga on eri kaitsealatüüpidega kaetud 175,7 ha punase tolmpea leiukohtade pindalast ehk 64% ning pisut üle poole liigi arvukusest (52%) [2]. Kümnest kõige isendirohkemast Eesti leiukohast poolte säilimine oleneb isendite kaitse edukusest. Saaremaal asuvast Eesti neljast suuremast leiukohast, mida sisuliselt võiks käsitleda kui ühte laiaulatuslikku leiukohta, on kaitse all pindalalt vaid 17%, kuid arvukuse poolest asub siin 61% kogu punase tolmpea asurkonnast. Arvukuselt Eesti teisest ja neljandast leiukohast on kaitse all 3% pindalast [2].
Kaitstava ala osakaal ei anna aga selgust, kuivõrd on punane tolmpea tegelikult kaitstud. Koorunõmme ja Tagamõisa hoiualal sobivad punase tolmpea leiukohad kaitse-eesmärgiks seatud loodusdirektiivi liikide elupaikade või elupaigatüüpidega [1]. Ehkki loodusdirektiivi alusel kaitstakse mitut elupaigatüüpi, ei tarvitse see tagada punase tolmpea leiukohtade soodsat seisundit.
Kaitse-eeskirjad või hoiualade kaitse määrused ei arvesta paraku küllaldaselt kohalike liikide kaitse vajadusi ja on liiga direktiivikesksed. See on nende põhipuudus. Tihti pole kaitse-eeskirjades seatud sihiks hoida liike, mille nn. esindusaladega on tegemist.
Mõningatel juhtudel on aga püstitatud eesmärgid vasturääkivad. Näiteks, eeskiri räägib protsessi kaitsest, kuid vajalikud kaitsealuste liikide hooldustööd on keskendunud elutingimuste hoiule ehk seisundikaitsele [1]. Et probleeme lahendada, on hädavajalik saada paremad teadmised meie loodusväärtuste paiknemise kohta ning talletada see teave keskkonnaregistrisse.

Kuidas edasi? Punase tolmpea leiukohtade kontroll ja üldine leviku uurimine on olnud pigem lokaalne, ühekordne tegevus. Keeruline on hinnata punase tolmpea seisundit üksikute taimedega leiukohtades, kuna soikeaja tõttu ei pruugi taimed igal aastal õitseda [3].
Punase tolmpea nende leiukohtade kõrval, mis on vaatlusel all riikliku soontaimede seirekava alusel, tuleks liigi jälgimine seada sihiks kaitsekorralduskavades (nn. liigi esindusalad) tulemuslikkuse seirena.
Endiselt on vaja teha kõikide kaitsealuste taimede korralisi ülepinnalisi inventuure, mis hõlmaksid näiteks kogu maakonda. Sellised inventuurid annavad parema ülevaate kaitsealuste taimeliikide leiukohtadest ning arvukuse ja elupaiga muutustest. Nende andmete põhjal saab objektiivselt hinnata ohukategooriaid ja otsustada, mida teha, et taimede soodne seisund säiliks.
Ligi poolte leiukohtade tulevik oleneb kaitsemeetmetest, kuna tingimused on muutunud liigile ebasoodsaks. Vajalik on parandada valgusolusid ning rakendada rangemat kaitserežiimi. Seetõttu on lähiaastatel hädatarvilik koostada punase tolmpea liigikaitse tegevuskava.

Punase tolmpea senine kaitstus näib tegelikkusest parem: enamjagu selle taime leiukohti jääb tõesti kaitsealadele, kas tervikuna või osaliselt. Et tagada tegelik kaitse, tuleb aga praegusi kaitserežiime muuta, võttes arvesse punase tolmpea nõudlusi. Osa alasid peaks veel kaitse võtma või seniseid kaitsealasid laiendama nii, et Eesti kümne suurima populatsiooni kaitse oleks tagatud.

1. Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas. Vabariigi Valitsuse 27. juuli 2006. a. määrus nr. 176. www.riigiteataja.ee/akt/13350225.
2. Keskkonnaregister: register.keskkonnainfo.ee.
3. Kivistik, Arne 2010. Punase tolmpea kadumised ja ilmumised. – Ööviiul 8: 7–8.
4. Koorunõmme looduskaitseala kaitse-eeskiri. Vabariigi Valitsuse 5. mai 2004. a. määrus nr 182. www.riigiteataja.ee/akt/13132178.
5. Kukk, Ülle; Ene Hurt 2004. Lääne-Virumaa ohustatud ja kaitsealuste taimede levik ja kaitse. EPMÜ keskkonnakaitse instituut. Tartu.

Toomas Hirse (1979) on orhideeuurija, Eesti orhideekaitse klubi liige.



Toomas Hirse
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet