Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2012/12
Kas eesti kultuuril on elujõudu?

Folklorist Marju Kõivupuu on Tallinna ülikooli Eesti humanitaarinstituudi maastiku- ja kultuurikeskuse vanemteadur. Ta on sündinud Võrumaal Saru-Mäepõrus, õppinud Valga 1. keskkoolis, Tartu 5. keskkoolis bioloogia-geograafia süvaõppega klassis ja Tartu ülikoolis eesti filoloogiat. 2002. aastal kaitstud doktoritöö käsitleb surmakultuuri suundumusi Võrumaa matusekombestiku näitel. Marju Kõivupuu on osalenud mitme riikliku komisjoni ja otsustuskogu töös, näiteks riigi kultuuripreemiate komisjonis, vaimse kultuuripärandi nõukogus, riiklike programmide „Eesti keel ja kultuurimälu” ja „Vana Võromaa kultuuriprogramm” nõukogus jne. Ta on mitme pärimuskultuuri populariseeriva tele- ja raadiosaate (kaas)autor. Tema uurimused või populaarteaduslikud käsitlused on pälvinud märkimisväärset tunnustust: kaks parima teatmeteose preemiat raamatu „101 Eesti pühapaika” (2011) eest, Tallinna ülikooli parima monograafia auhind raamatu „Hinged puhkavad puudes” (2009) eest, ajakirja Akadeemia Naturalia aastaauhind artikli „Haigus kui staatusesümbol: traditsioon, lähiminevik ja tänapäev” (2007) eest, Tallinna pedagoogikaülikooli parima monograafia auhind raamatu „Surmakultuuri suundumused: ajaloolise Võrumaa näide” (2004) eest, presidendi peapreemia rahvaluule kogumise eest (1995) jne. Maavalla koda on ta kuulutanud tänavuseks hiie sõbraks, tänutäheks ristipuude uurimise ja kaitse eest.

Andrei Hvostov on oletanud, et eestlased kaovad peagi vältimatult, nii nagu kadusid baltisakslased. Ja sedastanud oma elueesmärgi: teha see minek võimalikult väärikalt. Et tuleviku maailma entsüklopeedias ei kirjutataks Eesti kohta mitte 20, vaid 21 lauset. Kui eestlased ühtäkki ilmast kaoksid, millise nähtuse või kombe poolest oleks maailm kõige rohkem vaeseks jäänud?

Teadupoolest vaesestab iga bioloogilise liigi hävimine Maa liigilist elurikkust tervikuna. Nii on ka keelte ja kultuuridega. Vaieldamatult on eestlased oma suhteliselt väikese rahvaarvuga – olgu siinkohal üks „Miljonimängu” küsimus: kui mitu vähemalt poolteise miljoni elanikuga linna on ainuüksi Euroopa Liidus? – ainulaadsed. Meil on oma riik, seni veel heal tasemel omakeelne kõrgharidus. Kuigi meie pink rahvusena on lühike, on sellel pingil läbi aegade istunud hulk maailma mastaabis silmapaistvaid isiksusi, seda nii teaduses, kaunites kunstides kui ka spordis. Ja kas üldse leidub kuskil maailmas rahvast, kes iga nelja aasta järel, piltlikult väljendudes, koguneb in corpore lauluväljakuks nimetatud platsile, et ühiselt võtta üles isamaalised viisid emakeeles?
Iga keel peegeldab selle kõnelejate sise- ja välisilma. Kui kaob keel, siis kaovad ka selles keeles mõtlevad ja kõnelevad inimesed, kes tunnevad ja oskavad lugeda ammustel aegadel kinnastesse ja vöödesse kirjatud märkide tähendusi, kes mäletavad ja oskavad kõnes ja kirjas jutustada selle maa ja rahva lugu, kes (taas)loovad nii selle keele ja kultuuri abil kui ka seda keelt ja kultuuri.
Infovahetuse kasv on soodustanud üksikute suuremate keelte domineerimist väiksemate arvel. Kas üldse ja kuidas suudab eesti keel infoühiskonnas vastu panna, nii et see ei muutuks ainult kodus kõneldavaks keeleks, sõltub paljuski meist endist, meie väärtushinnangutest, lojaalsusest emakeelele ja kultuurile ning kindlasti ka keeletehnoloogia arengust. Suurema või prestiiþsema keele omandamine ei kohusta automaatselt emakeelele ega emakeelsele kultuurile selga pöörama.

Milline eesti traditsioon või kultuurinähtus vääriks praegusest hoopis rohkem tähelepanu ja hoidu?

Arvan, et emakeelt ning kultuuri tuleks siiski väärtustada tervikuna, hinnata seda kultuuri, mida viljeletakse eesti keeles, mis paljuski taasloob ennast varasematest aegadest tuttavate sümbolite kaudu ning millele iga järgnev põlvkond lisab omad tähendusvarjundid ja tõlgendusvõimalused. Kultuur on terviklik süsteem ja sealt midagi eraldi esile tõsta on väga keeruline.
Arvan, et nii klassikaline muusika, kirjandus, kunst kui ka maapiirkondade kultuurilis-keeleline eripära vajab Eestis toetust ja hoidmist. Ühte ei saa ega tohi teisele vastandada.
Omanäolised kultuuriregioonid – Saare- ja Setumaa, Hiiu- ja Mulgimaa, Võrumaa ja Peipsiveer, Viru- ja Läänemaa – on piltlikult väljendudes see meie taime- ja puuviljaaed, kus kasvavad viljapuud, maitsetaimed ja juurikad annavad eesti kultuuri ühepajatoidule need õiged maitsevarjundid, peenemad nüansid, selle sõnulseletamatu omapärase ja ainukordse hõrgu maitse.
Kuidas aga hoida elu maapiirkondades, on põletav küsimus, millega vähemalt teoreetiliselt tegeldakse viimasel ajal ka riigi tasandil.

Üks teie peamisi uurimisteemasid on olnud matusekombed ja muud siirderiitused. Meenub Andrus Kiviräha näidend „Eesti matus”, kus ta vaatles meie omapära selles eluvallas. Mida peate teie Eesti siirderiituste huvitavaimaks omapäraks?

Pulma võib minna, matusele peab minema, on eestlasel olnud kombeks öelda. Kivirähk vaatab ka „Eesti matuses” eestlast mõnusalt nihestatud nurga alt. Unistada ja õhata linnas kodutalu pehmest murust palja talla all on midagi muud kui puutuda kokku maaelu argireaalsusega ja veresugulastega, keda tunneme vaat et vähemgi kui töökohal kolleege.
Pulmi peetakse tänapäeval vähem ning kombed on muutunud üsna rahvusvaheliseks: eeskujuks ei ole enam (vana)vanemate traditsioonid, vaid veebipõhistel teemalehtedel pakutav.
Matuseidki korraldavad üha enam selleks palgatud professionaalid, elukutselised rituaalimeistrid. Leinamajad meenutavad metroojaamu, kus punaste tulikirjade vilkudes antakse teada, kelle lähedaste kätte on jõudnud kord põgusaks, ent igaveseks hüvastijätuks.
1990. aastate lõpus hakkas ka Eestis levima tuhastamismatus, mis tõi kaasa olulisi muutusi nii ilmalikku kui ka kiriklikku matusekultuuri alates kalmistute välisilmest (väiksemad hauaplatsid tuhaurnide tarbeks, kolumbaariumide kavandamine) ja lõpetades matusetalitustega. Need muutused peegeldavad inimeste muutunud suhtumist surelikkusesse ja surma. Tuhastamist hakati soosima muidugi ka seetõttu, et kirstumatuseks ei ole lihtsalt piisavalt matmiskohti, uusi kalmistuid rajada ja vanu laiendada on üha keerukam.
Sõjajärgsed põlvkonnad omandasid surma- ja surnutega suhtlemise kogemuse, käies alates teatud kindlast vanusest vanematega lähedaste matustel kaasas. Toona oli üsna tavaline, et inimesed surid kodus, oma lähedaste keskel.
Kui nõukogude ajal oli lapse sünd n.-ö. meditsiiniline sündmus ja surm perekonna siseasi, siis nüüdisajal on toimunud otsekui vahetus. Eakad inimesed veedavad oma vanaduspäevi hooldekodudes või kliinikutes, on unustatud üksi korterisse või maakoju, kust nad leitakse sageli alles tükk aega pärast surma. Ja teisalt, kuna lapsi sünnib peredesse vähe, siis kõiki laste elus ette tulevaid etappe näikse tähistatavat aina suurejoonelisemalt ja luksuslikumalt, alates lasteaia lõpupidudest ja sünnipäevadest.
Võimalustega uhkeldamine, pisut üle oma jõu elamine näikse olevat (ka) eestlasele tunnuslik. Juba nn. vanal heal Rootsi ajal, see on siis enne Põhjasõda, anti määrusi, mis ohjeldasid siinsete talupoegade kommet sügistalvel ülirikkalikult pulmi pidada, nii et kevadeks olid salved tühjad ja tuli mõisa magasiaidast laenu võtta.
Kui nõukogude aja lõpul küündis pulmakülaliste arv sadadesse ja iga järgmine noorpaar püüdis eelnevaid kulutuste suurusega üle trumbata, siis taasiseseisvumisaegsel siirdeperioodil, kui riigi majandus- ja tööjõupoliitika läks üle liberaalsele turumajandusele ning paljude inimeste sissetulek kahanes järsult, vähenes kiiresti ka pulmade pidamine. Linnapildist kadusid uhkelt ehitud pulmaautod, mis reede õhtupoolikuti ja laupäeviti signaalitamisega linnarahva tähelepanu tõmbasid.
Kõrvalt vaadates tundub, et eestlaste siirderiitused on teljel kogukondlikkus-individuaalsus tugevasti kaldu individuaalsuse ja omanäolisuse poole: isiklikke tähtpäevi ei püüta tähistada mitte nii „nagu alati on tehtud”, vaid leida laiast maailmast midagi uut ja erakordset. Põlvest põlve edasipärandatavad traditsioonid on säilinud paremini tugeva piirkondliku identiteediga piirialadel (Setumaa, Võrumaa, Mulgimaa, Kihnu), kus traditsioone (näiteks traditsiooniliste pulmade korraldamine) ka riiklikul tasandil toetatakse.

Kuidas eestlased on suutnud nii mitusada aastat võõraste riikide koosseisus omakeelsena vastu pidada? Kas on mänginud rolli pigem mingid soodsad välistegurid või on suurem roll meie endi ürgsel jõul? Kas võib olla, et eestlased ja eesti keel on lausa kohastunud – bioloogilises mõttes – siinse keskkonnaga. Näiteks mõttemäng: kui panna samadesse oludesse elama ingliskeelne inglaste kogukond, kas nemad peaksid viletsamini vastu?

Küsimusele ei ole ilus küsimusega vastata, aga arvan aru saavat, et see küsimus on ajendatud meie rahvuslikust omamüüdist „väike, aga see eest vaat kui vastupanuvõimeline, visa ja tubli”. Juba Kreutzwald ja nii mitmedki tema kaasaegsed olid seda meelt, et eestlased on määratud välja surema, sulanduma suuremate rahvaste sekka. 20. sajandi alguseks oli meil oma kirjakeel, kriitiline hulk rahvuslikult mõtlevaid haritlasi ja arvukalt soodsaid juhuseid ajalooareenil, mis võimaldasid luua oma riigi. Parafraseerides Ian Stewarti: „see, kes mängib täringuid”, on läbi aja visanud meile, eestlastele, ellujäämiseks sobivaid kombinatsioone, mida oleme osanud senini tõepoolest üsnagi tulemuslikult ära kasutada.
Me ei saa teha usaldusväärseid teaduskatseid mõnest teisest rahvusest kontrollgrupiga. Pealegi on rahvuse mõiste iseenesest üpris uus. Küll aga on viimased sada või pisut enam aastat olnud eestlaste rahvusliku identiteedi diskursuse üks olulisi toetuspunkte „vaenulik teine”, kelle kaudu ja kelle suhtes oleme saanud ennast määratleda, kellele ennast vastandada. Teisalt on eesti kultuuri omanäolisust mõjutanud-kujutanud just nimelt ajaloo tõmbetuuled, mis on sajandeid puhunud siin Läänemere ääres, Ida ja Lääne ristteel.

Tänapäeval kirutakse eelkõige nõukogude aega kui meie kultuurile iseäranis laastavat, justkui unustades, et Eesti on tegelikult viimased mitusada aastat olnud võõraste riikide osa, muu hulgas pärast Põhjasõda Venemaa osa. Mis oli nõukogude võimus meie jaoks nii iseäranis laastavat?

Nõukogude võim hävitas rahvusliku haritlaskonna ja julgen öelda, et see annab tänapäeva Eesti ühiskonnas väga mitmel tasandil väga valusalt tunda. Ometi leidub neidki, kes nõukogude aega taga igatsevad. Arvan, et vajame hädasti nüüdisaegseid asjatundlikke populaarteaduslikke käsitlusi, mis puudutavad meie nõukogude lähiminevikku, aga samuti kaugemat minevikku, et vältida liiga lihtsustatud ettekujutust neist aegadest.

Omal ajal on eestlased vist olnud üsnagi kogukondlik, kokkuhoidev rahvas. Praegune aeg on toonud individualismi: eestlase „lemmiktoit on teine eestlane”. Millest võib see olla tingitud? Kas kogukonnad tulevad tagasi?

Ajamääratlus „oma aeg” on minu jaoks folkloorne mõiste, umbes nii, nagu algavad muinasjutud: „Vanal hallil ajal ..”. Kogukondlikkusest kui sellisest saame minu arvates nii uuemal kui ka vanemal ajal rääkida eelkõige ikkagi mingis väiksemas mõõdus: perekonna, suguvõsa, küla, kihelkonna tasandil, alles siis hakkame rääkima rahvusest kui kultuurilisest konstruktsioonist, väiksemate hulkade najal moodustunud ühishulgast. Kogukonnad pole ka tänapäeval kuhugi kadunud. Olgu taas näiteks ajalooline Võru- ja Setumaa, Mulgimaa, saared. Lisaks neile moodsa aja virtuaalkogukonnad, eriala- või hobi- või maailmavaatepõhised kogukonnad. Kogukondlusel on eri tasandeid nagu identiteedilgi.
Tänapäeval muutub kogu maailm üha individualistlikumaks, ses suhtes minu arvates eestlane ülejäänud maailmast ei erine, pigem see individualistlikkus näib eestlasele isegi sobivat.
Aga seda, et eestlasel on terav keel, märkasid estofiilid juba 19. sajandil. Ja eks see teise eestlase magustoiduks tarvitamine on ka üks rahvuslikke omamüüte. Kui vaja, võib eestlane olla ja ongi väga hooliv ja abivalmis. Vahest tuleneb ülevõimendunud kriitika enese ja teiste kohta meie väiksusest ja meie rahvuslikust alaväärsuskompleksist, see on kui autoimmuunhaigus, mis ründab organismi ennast.

Ei saa ka poliitilise küsimuseta: mida peaks riik tegema teisiti, et meie kultuuri paremini hoida? Tavaliselt öeldakse seepeale, et kultuurile peaks eraldama rohkem raha, kuid ehk on muidki võimalusi?

Riik ei ole soove täitev kuldkalake, kelle taasiseseisvumisajal loitsisime järvest välja ja kes sealtmaalt peab täitma vastuvaidlematult meie soove. Riik koosneb inimestest ja riiki valitsevad inimesed, kes on meie endi hulgast valitud. Oma riiki luua ja kultuuri hoida ning arendada saame ainult meie ise.
Eestlaseks olemine ei ole iseenesest n.-ö. jääv suurus, iga põlvkond peab seda enda jaoks uuesti ümber mõtestama. Vahel mulle tundub, et tugineme ka tänapäeval üks-üheselt 19. sajandi rahvusromantilisele enesekäsitlusele või nn. esimesele Eesti Vabariigile kui ideaalilähedasele ühiskonnale.

Kas eesti noored hoiavad meie kultuuri elujõulisena? Kes sellele mõeldes esimesena pähe torkab? Kas tudengite puhul on märgata kaugenemist pärimuskultuurist või hoopis vastuoksa – värsket huvi?

Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia on teinud ja teeb omakultuuri edendamise vallas suurt ja tänuväärset tööd. Üliõpilastel on huvi oma- ja kõrgkultuuri vastu täiesti olemas, ainult seda tuleb osata oskuslikult serveerida. Umbes nii nagu burksisõbrale (loe: massikultuurifriigile) tervislikku toitu.

Noorte kohta teinegi küsimus. Kuni viimase ajani said lapsed esmast eluõpet oma vanemate toimetusi jälgides ja jäljendades, veel enne, kui rääkimagi õppisid. Nüüd aga istub lapsevanem tundide kaupa liikumatult mingi helendava plaadi ees või siis viib võsukese mänguväljakule, plastist monstrumite vahele paterdama. Ja ega linnas palju muud valikut polegi. Mida teha? Kas peaks asutama taludesse lapse ja vanema treeningukeskusi liiglinnastunud inimestele või kuidas seda probleemi lahendada?

Usun, et see viimane on isegi päris hea idee, kuigi näiteks õuesõpet juba propageeritakse ja Eestis puhkamine on trend. Aga nägin sära oma väiksema poja silmis, kui tõin koju hiie sõbra kirve – see oli midagi enamat kui lihtsalt vaimustus. Maakohtades on traditsioonide järjepidevus veel olemas või seda püütakse taaselustada, linnas on keerulisem. Osaliselt korvavad puudulikku sidet loodusega lemmikloomad, kuigi aeg-ajalt tundub, et lemmikloomadest on saanud elusad mänguasjad, staatusesümbolid.

Mida põnevat toimub meie tänapäeva folklooris?

Ühelt poolt üleilmastumine; täielik võrgutatus, miskaudu peaasjalikult ingliskeelne pärimus levib „suurtel kiirustel ja hulgakaupa”. Facebookis ringlevad korduvalt nähtud naljapildid, kettkirjad; uut ja originaalselt, tõeliselt vaimukat kohtab harva. Linnalegendid on seotud moodsa aja hirmudega: aids, narkomaania, vägivald. Vahetu jutustamisoskuse ja kuulamissoovi vähenemine. Looduse tundmise vähenemine – aga kõik, mida me ei tunne, tekitab teadupoolest hirmu.
Teisalt tagasipöördumine oma juurte juurde, varasemate põlvede pärandi taaselustamine kodukandi- ja folklooriliikumise kaudu.

Üldlevinud arvamuse kohaselt on eestlane üks kõige vähem religioosseid rahvaid maailmas. Kas meie rahvakultuuris on märgata sellise seisundi eelsoodumusi?

Kõigepealt peaksime defineerima religiooni. Mina julgen väita, et nn. keskmine eestlane on väga religioosne inimene, kes usub kaardimoore, horoskoope, kurja silma, puhastab pendli- ja vitsameeste abil oma elamist halvast energiast jne. jne.
Ühelt poolt peame ennast kõrgesti haritud rahvaks, teisalt anname lahkel käel suuri summasid ennustajaeidele, kes lubab meilt needuse maha võtta või armastatu südame võita. Iseenesest on see huvitav fenomen, huvitav küsimus: miks inimest loodusteaduslik maailmapilt ei rahulda?

Olete üsna tuttav nõidusega seotud pärimusega. Kas usute nõidusesse, näiteks pärilikesse ravivõimetesse, sõnadega ravimisse, kaetamisse, selgeltnägemisse, ka näiteks puude ja pühakohtade tervendavasse väesse? Või on siin tegu puhtakujulise platseeboefektiga: kogu mõju tuleb selle kaudu, et mõjutatav ise usub sellesse. Ega kindlat vastust muidugi ei saa öelda, aga kuidas tundub?

Mis on maailmas kõige halvem ja kõige parem asi? Keel, sõna. Usun sõna jõudu: sõnaga võib inimese hävitada, sõnaga võib inimese tõsta aujärjele. Usun, et meil kõigil on kuskil looduses oma salapaigad, kust ammutame väge ja jaksu, kui eluenergiat napib. Usul ja uskumustel on suur mõju inimese tervisele. Ka kõrgelt haritud tohtrid on seda korduvalt kinnitanud, et kui haige ise usub oma tervenemisse, mõtleb positiivselt, paraneb ta kiiremini ja edukamalt. Usku ja uskumusi alahinnata ei maksaks, seda enam, et hoolimata loodusteadusliku maailmavaate üldisest levikust on mitmesugused uskumused ka moodsal ajal väga elujõulised, sealhulgas eestlaste hulgas.

Kas eestlane on kristlane? Mis on eesti kristluse eripära (eks ole ju näiteks saksa Jeesus mõneti hoopis teist masti mees kui argentina Jeesus)?

Osa eestlasi on kristlased, osa mitte. Rahvapärane õigeusk on vorminud omanäoliseks seto kultuuri, ka kihnlased on õigeusklikud ja usuline enesemääratlus peegeldub enesestmõistetavalt ka nende kultuuris.
Võib-olla on meie eripära hoopis see, et keskmine eestlane tunneb üsna halvasti eri religioone, sealhulgas kristlust, ja tugineb oma ettekujutuses kristlusest paljuski rahvusromantilisele kirjasõnale.
Viimased mulle teadaolevad religiooniteemalised küsitlusandmed on mõne nädala tagused. Küsitletud eestlastest pidas kolmandik kõige südamelähedasemaks usundiks luterlust, maa- ja taarausule jagus toetajaid 9%, õigeusule 5%, katoliiklusele 4%, budismile ja baptismile kummalegi 2%. Meie mitte-eestlastest seostas end eelkõige õigeusuga 71%, luterlusega 5%, katoliiklusega 3%, budismiga 3%, baptismi ja hinduismiga kummagagi 2%. Maa- ja taarausu toetajaskond on kõige suurem maa-asulates – 11% – ja kõrgharidusega inimeste seas – 8% (OÜ Faktum & Ariko uuring „Elanike hoiakud seoses looduslike pühapaikadega”; tulemused leiab Maavalla koja veebilehelt 19. novembri uudisena).

Intervjuu ilmub ajakirja jõulunumbris. Mida sooviksite-soovitaksite sel puhul eesti rahvale? Mida eestlane võiks teie ideaal-Eestis jõulude ajal teha sellist, mida ta praegu ei tee? Või siis tegemata jätta?

Ma sooviks kõigile lugejatele südamesse jõulurahu ja oskust tunda siirast rõõmu ka vähestest asjadest ja inimestest enda ümber. Tervitan RMK algatust anda võimalus tuua ise metsast koju jõulupuu. Head inimesed, kasutage aina julgemini seda võimalust! Riputage esivanemate kombel jõulupuule ka omatehtud piparkooke, õunu ning looduslähedasest materjalist kaunistusi. Mida vähem sünteetilisi materjale pruugime, seda parem. Teeme jõulud endale ise, ärme ostame neid poest, või kui ostame, siis toetame oma väiketootjaid, oma käsitöömeistreid. Sest need on ju meie päris oma jõulud, koduste lõhnade ja maitsetega.

Olete palju uurinud võrukesi, olles ise üks nende hulgast. Kas see on teadustööd seganud? Kas olete nende teadusuuringute kaudu ka iseenda kohta midagi uut teada saanud?

Jah, kuigi elu on viinud mind Eesti peaaegu et lõunapoolseimast punktist (pikema vahepeatusega Tartus) enam-vähem täpselt Eesti teise serva, on Võrumaa, võru keel ja kultuur mulle oluline, osa minu identiteedist. Geograaf Edward Relph liigitab inimesi nende kohakogemuse sügavuse ja iseloomu järgi eri tasemel seesolijateks ehk kohalikeks ja väljaspool olijateks, kelle kohta ei kehti ega peagi kehtima kohalike jaoks vältimatud reeglid. Selle määratluse kohaselt pean ennast „ühe jalaga seesolijaks”: kuigi olen Võrumaal sündinud ja üles kasvanud, olen ma sealt piisavalt kaua eemal olnud. Käin kodukandis aeg-ajalt nagu rändlind.
Võrumaalt olen ammutanud parima osa empiirilisest ainest oma uurimusteks, mu päritolu on aidanud seda analüüsida ka kohaliku inimese mõttemaailma vaatevinklist. Võru keele ja kultuuriga tegelemise olen enda jaoks n.-ö. astendanud: nii nagu võru keel ja kultuur on väike ja marginaalne Eesti kontekstis, nii on eesti keel ja kultuur väike ja marginaalne maailma mastaabis.
Ei ütleks, et võrukeseks olemine on mind seganud, olen teadlikult püüdnud alati hoida võimalikult ranget distantsi iseenda ja uuritava valdkonna vahel. Kuigi argisuhtluses püütakse mind kui inimest sageli samastada sellega, millega ma tegelen: nõiun, tohterdan, matan surnuid ja korteri tagumises sopis pean lemmikloomana kratti või puuki, kes mulle projektiraha kokku tassib.
Äge kohalik lööb minus välja ainult siis, kui kõneks on minu kodukihelkonna Hargla kultuuripärandi kaitse.
Teine oluline – ja sugugi mitte vähem tähtis mõjutaja-kujundaja kui Võrumaa – on minu jaoks 1970. aastate vabariiklikud bioloogiaolümpiaadid Palmses, kus muu hulgas tegelesid meiega sellised korüfeed nagu Jaan Eilart, Linda Metsaorg ... See auväärne nimekiri tuleks väga pikk. Aga sain sealt kaasa tänini inspireerivaid ja vajalikke teadmisi inimese, looduse ja kultuuri suhete kohta. Saatus tahtis teisiti: minust ei tulnud botaanikut või geoloogi, kelleks unistasin saada, kuid looduse ja inimese suhted, inimese viis märgata ja mõtestada loodust on mind köitnud tänini.

Kui mõne teise teadlase puhul on tükk tegemist, et välja uurida, mida ta üldse uurib, siis teie teemade ring on muljet avaldavalt lai. Samas on paljusid teie töid tunnustatud mainekate auhindadega. Millise nipiga on võimalik nii paljudesse asjadesse nii korralikult süveneda? Eriti loodusinimestele, kes on ju üldiselt pikaldase toimega, kuluks see nõuanne marjaks ära!

Ei tahaks küll loodusteadlastele liiga teha, minu arvates on just vastupidi: humanitaarid armastavad pigem üksi ja omaette nokitseda, sest mõeldav mõte vajab rahus mõtlemist, küpsemist, laagerdumist nagu hea vein või delikatessjuust, kui tohib sellist võrdlust tarvitada.
Mu uurimisteemad lähtuvad inimesest ja on tegelikult kõik omavahel väga tugevasti seotud, üks teema kasvab teisest välja. Samas tunnen väga puudust ajast, et süveneda ühte või teise teemasse põhjalikumalt. Ilmselt alati ei ole mõistlik üksikasjadesse uppuda, samas üldistused ei tohi tugineda pealiskaudsusele. Need on kord sellised akadeemilised tasakaaluharjutused, mis mõnikord õnnestuvad paremini, mõnikord mitte. Eks ikka on hea meel, kui üks või teine kirjatöö või ettevõtmine on pälvinud kolleegide tähelepanu või tunnustuse.
Eriliste nippide kohta ei oska midagi öelda, aga arvan, et me ei tohiks argirutiinil lasta endas tappa seda särasilmset uudishimulikku last, kes armastab palju lugeda ja tahab vahetpidamata teada: aga miks?

Milliseid oma töid või teemasid peate ise kõige olulisemaks?

Kindlasti neid, millest on kasu olnud ka meie ühiskonna mõistmisel ja mõtestamisel, olgu selleks kas või ristipuude eest kõnelemine. Ühe konkreetse näite või kaasuse põhjal on tegelikult võimalik käsitleda probleeme üldisemalt ja/või laiemalt. Näiteks ristipuudega tegelemine teoreetilises võtmes on aidanud leida praktilisi lahendusvõimalusi looduses asuvate pühapaikade hoiu ja kaitsega seotud mitmetahuliste probleemide rägastikus.
Ja alati on hea meel, kui üliõpilane laseb mõnel akadeemilisel teeharul minu käest lahti ja hakkab julgelt minema oma rada. Või kui loeng kestab kaugelt üle ettenähtud aja ja arutelu ei taha ega taha lõppeda.



RRahvapärimuse uurijat Marju Kõivupuud küsitlenud Juhan Javoið
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet