Eesti Looduse fotovõistlus
2004/07



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2004/07
Sõdadest räsitud Sinimäed

Südasuvel, keset kõige muretumat puhkuste aega, jõuab kätte üks ümmargune tähtpäev Eesti ajaloos – 60 aastat Sinimägede lahingutest.

Ajaloost kanduvad tänasesse päeva aina uued tähtpäevad. Neist osa jõuab kalendritegijate kaudu meie köögikalendrite või siis taskumärkmike lehekülgedele. Paraku on kalendritähtpäevade kõrval palju selliseid minevikusündmusi, mis on praeguseks ajaks peaaegu unustatud. Sageli võib sellistest sündmustest märke leida meid ümbritsevas maastikus. Nii on lugu ka Sinimägedega.

Sinimäed ja selle ümbrus on sõdade tallermaa olnud mitmel korral. Rängemate tagajärgedega lahingud olid siin aga 1944. aasta suvekuudel, täpsemalt 26. juulist kuni septembrini. Venelased ei murdnud Sinimägedest läbi relvade jõul, vaid seepärast, et vastased taandusid lõunast neid ähvardava ümberpiiramise tõttu. Seejärel jõudis Punaarmee nädalaga okupeerida kogu Eesti mandriosa. Võib vaid oletada, milline oleks olnud Eesti saatus ilma Narva ja Tannenbergi kaitseliini või siis Sinimägedeta.

Mõistatuslikud Sinimäed. Sõjasündmused Sinimägede ümbruses on paljuski veel korralikult läbi uurimata. Nii kõiguvad andmed langenute arvu kohta kordades. Huvitava kokkusattumusena on siiani mõistatuslik ka Sinimägede geoloogia. Liustikuga klindist lahti murtud hiiglasliku rändpangase ideed (alates Hausenist 1913) prooviti 1960. aastatel välja vahetada teooriaga Sinimägede tektoonilisest päritolust. Asub ju kõrgendik tektoonilise rikkevööndi kohal.

Viimastel aastatel on Sinimägede tekkelugu seletatud ka Kambriumi savide ebaühtlase voolamisega mandriliustike surve all [6]. Nagu tavaks, lõpetavad teadlased oma analüüsi tõdemusega: ilmselt on tegu mitme teguri koosmõjuga, mida on tarvis veel uurida.

Mägesid tekitanud jõud on olnud aga tohutu. Pangased on järsu, kohati püstloodse nõlvaga. Väljanägemiselt meenutavad need astangud kas või siinsamas Pimestikus olevat klinti, vaid rusukallet on vähem ja kivimite lõhelisus seega hästi jälgitav.

Ümbrusest selgesti eristuvaid künkaid on Sinimägedes kolm. Kõige läänepoolsem küngas kannab Tornimäe nime, selle kõrgus üle merepinna ulatub 69,9 meetrini. 1944. aasta lahingute ajal tuntigi mäge eeskätt nime all Kõrgendik 69,9. Sinimägede idapoolseim on Pargimägi (84,6 meetrit). Tornimäe ja Pargimäe vahele jääb 83,2 meetri kõrgune Põrguhauamägi.

Rindemaa. Sinimägede sõjalood ulatuvad Põhjasõja aega. Toona, 1704. aastal moodustasid need mäed ühe osa ulatuslikust kaitsevööndist, mille rajasid Narvat piiravad venelased. Eesmärk oli tõrjuda rootslaste võimalikku abiväge. Peeter I käsul püstitati läänepoolseimale kõrgendikule ka vaatetorn, et jälgida Tallinna suunast tulevat teed. Siit tuleneb ka nimetus Tornimägi. Hiljem hoopis Rootsi kantsi nime all tuntuks saanud reduutide süsteem ulatus merest Tornimäeni. Arvatavasti jätkus see kaitsevall lõuna pool kuni Auvere soodeni. Vallis paiknesid välikahurite pesad: Tallinna poolt lähenevate vaenuvägede tõrjeks. Nagu suurte kindlustuste puhul sageli, osutusid ka need tööd mõttetuks: rootslased Narvale appi ei jõudnud. Praeguseks on selle nn. Rootsi valli kõrgus kahanenud meetri-kaheni.

Õigustatult on Jaan Eilart [1] nimetanud Sinimägesid rindemaaks. Ka Esimese maailmasõja eel ja selle ajal kujundati Narva (Peterburi) kaitseliiniks kõige idapoolsem küngas: Pargimägi ehk Lastekodumägi. Oma nime sai see seljandik mäe nõlvale endisesse mõisahoonesse rajatud esimese riikliku lastekodu järgi.

Milleks täpselt sõjavangide tööga Pargimäe nõlvadele rajatud käigud ja punkrid olid mõeldud, pole üheselt selge. Tõenäoliselt oli kindlustuse ülesanne kontrollida Peterburi suunduvat maanteed ja võimalik, et osaliselt ka Soome lahte. Nüüdseks on osa käikusid kindlustatud ja nende ohtlikkuse tõttu sissepääsud trellitatud: käikudes võib leiduda laskemoona.

Teise maailmasõja ajal, Narva rinde püsimise perioodil, ehitasid sakslased mereäärsest Mummassaarest Sinimägedeni ja sealt edela suunas kulgeva nn. Tannenbergi liini. Sellesse kuulus kilomeetrite kaupa kaevikuid, kümneid dzotte, laskepesasid ja staabipunkreid Tornimäe põhja-, lõuna- ning läänenõlvadel. Juuli lõpupäevadel alanud võitluste pöörasust on mälestustes võrreldud isegi Verduni või Somme’iga. Rünnakute keskmeks kujunes siin Põrguaugu- ehk Grenaderimägi. Lahingute jooksul käis see küngas mitu korda käest kätte, mäe jalamile kaevunud sakslased veetsid vahel päevi eraldatuna põhijõududest.


Sõja jälgi on Vaivaras võimatu mitte näha. Arvukad sõjamälestused annavad aimu purustustest, mida Sinimäed pidid üle elama. Peaaegu iga meeter on siin rikastatud ohtra raua ja verega. Nii kirjeldab oma mälestustes Sinimägede maastikku üks kaitselahingutest osavõtnu, Wilhelm Tieke [7]: “Pärast lahingut sarnaneb võitlusväli troostitule kuumaastikule, kus tihedasti üksteise kõrval asuvad veega täidetud mürsulehtrid ulatuvad põhjas Soome laheni ja lõpevad lõunas soostunud metsades. Lastekodumägi ja Grenaderimägi on pommidest ja granaatidest pahupidi pööratud; üksikud kildudega pihtasaanud tüveköndid kerkivad taeva poole ja muudavad piinatud maa pildi veel varjundi võrra ilmekamaks. Ka kõrgendikul 69,9 ei ole enam ühtegi puud. Peenikesed kased on nagu maha niidetud. Metsatukkadest ja tihnikust on saanud hiiglaslik kõrrepõld.”

Vaivara vallas hävis sõjasündmustes kuni 90% hoonetest. Maapealt pühiti kõik olulisemad ehitised: Vaivara ja Peeterristi kirik, vallamaja, mõis (hilisem lastekodu), kihelkonnakool, raudteejaamad. Samuti ei jäänud sõjatulest puutumata piirkonna rahvamajad. Neist kõige ilusam – Vaivara rahvamaja Perjatse külas – jäi varemetesse siiski alles pärast sõda, kuid põles 1945. aasta jaanuaris.

Mitu eesliinil asunud küla kaotasid sõja käigus enamiku oma majapidamistest, näiteks Auveres hävisid kõik 45 talu. Hinnates vanade kaartide järgi rindemaa talude praegust kasutust, on suhe sarnane: vaid iga kümnes sõjaeelne talukoht on kasutusel.

Imetlusväärne, et kõigest hoolimata on Vaivara tugev kultuuritraditsioon olnud nii püsiv. Piirkonna traagilist lähiminevikku justkui trotsides on siin valminud ainulaadne triloogia kihelkonna ajaloost [2, 3, 4], põhjalikke ülevaateid Vaivara radadest on avaldanud ka Virve Orav [5].

Loomulikult on Vaivarasse hiljem rajatud ka päris uusi hooneid, suvilakooperatiive, kolhoosiajal lautasid jne. Ent üks on kindel: mälestusi olnust kajastab siinne maastik hoopis enam, kui sõjajärgne periood on jõudnud uut luua.



1. Eilart, Jaan 1997. Sinimägede rahvusmaastik. – Põhjarannik, 25.VII: 3–6.

2. Jõesaar, Aino-Monika 2000. Kuni sõda kõik purustas… Vaivara ja Alutaguse valla koolide ajalugu 1919–1944. Ida-Virumaa.

3. Jõesaar, Aino-Monika; Vassiljeva Liivi 2001. Kuni sõda kõik purustas… Vaivara ja Alutaguse valla kultuurilugu 1944. aastani. Vaivara Vallavalitsus, Kohtla-Järve.

4. Jõesaar, Aino-Monika 2002. Kuni sõda kõik purustas… Vaivara ja Alutaguse valla majandus ja omavalitsused kuni 1944. aastani. Jõhvi.

5. Orav, Virve 1991. Matkateed Narva lähistel ehk Vaivara radadel. Olion, Tallinn.

6. Suuroja, Kalle 2003. Balti klint loodusmälestisena. – Eluta loodusmälestiste uurimine ja kaitse. Tartu–Tallinn: 19–38.

7. Tieke, Wilhelm 1999. Truuduse tragöödia. Greif, Tartu.


Andres Tõnisson (1960) on geograafiamagister, töötab keskkonnaeksperdina.

Ivika Maidre (1967) on ajaloolane, Vaivara huvikeskuse spetsialist.



Andres Tõnisson, Ivika Maidre
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet