Eesti Looduse fotovõistlus
2005/1



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2005/1
Jalutuskäik saladusliku Naissaare lõunarajal

Naissaar on Tallinna vahetu naaber: nii mõnegi välismaalase arvates peaks see olema vähemalt Tallinna, Suurupi, Kakumäe ja Viimsi rahvale tuttav nagu oma kodu…

Kõige parem on Naissaart tundma õppida jalgsi matkates. Ainult nii saab nuusutada lõhnu, tunda rahu ja vaikust ning unustada pideva ajapuuduse. Jalutada võib ka omaette, kuid kindlasti annab parema ülevaate matk koos teejuhiga.

Praeguseks on Naissaarel kolm matkarada. Saar on küllaltki suur: ühe päevaga seda läbi ei käi. Niinimetatud Lõunarada on paras ühe päeva retkeks, põhja poole minekuks võiks varuda aga mitu päeva. Enamik teekonnast kulgeb metsa vahel või liivasel kaldal, seega oleks mõistlik jalga panna mugavad spordijalatsid. Paha ei tee joogipudel ning pisut toidupoolist.


Õrn ja ahvatlev Naissaar. Saarele on küllalt raske pääseda eeskätt talvel ja kevadel. Kuna viimaste aastate talved on meil olnud pehmed ja mõlemal pool saart kulgevad laevateed, ei maksa arvestada üle jää saarele tulekuga. Ent võimaluse korral tasub saarele tulla mis tahes aastaajal.

Ehk tuleb ootamatuna, kuid võrreldes mandriga vahetuvad aastaajad Naissaarel paar nädalat hiljem. Näiteks, kui Tallinnas on toomingad juba õitsenud, võib Naissaarel silmata alles esimesi õisi. Ja vihma sajab siin tavaliselt vähem kui mujal. Siiski oli viimane suvi ka Naissaarel märg: suve lõpuks olid paljud metsasihid vee all.

Saare pinnas on liivane ja seda katavad enamasti samblikud ja samblad, mis võivad üsna kergesti süttida. Seepärast võib kuival ajal Naissaarel suitsetada ainult kaelast saadik merevees seistes, äärmisel juhul ka lõkkeplatsil.

Enamasti saabutakse saarele idakaldal asuva sadama kaudu. Sadamast põhja poole jäävad Kaevandkivid, lõuna poole Must- ja Valgekivi. Suvel torkab silma suurte roosade õitega kurdlehine kibuvits. Taime õitsemisajal Naissaarele tulles, palistab saare idakallast peaaegu katkematu roosa triip.

Praeguse kuju sai sadam Esimese maailmasõja eel ja ajal, kui Tallinna ümbrusse rajati Peeter Suure merekindlust. Need tööd hõlmasid ka Naissaart. Varasem väike sadamakoht, tuntud Mustakivi sadamana, muudeti keskseks sadamaks. Siia ehitati kivikaid, raudtee, sihttuled ja muu vajalik. Uue sadama kaudu veeti saarele nii ehitusmaterjali, sõjatehnikat, kui ka inimesi. Sadamat laiendati pärast viimast sõda, mil Naissaar taas militariseeriti ja tavainimestele suleti. Sadama kohal rannas kunagi paiknenud Tallinna purjetajate klubi asemele on püstitatud Naissaare looduspargi keskus.


Piki Noodamajaranda kuni idatipuni. Matkarada suundub mööda mereäärset männimetsa lõuna poole. Möödume mälestuskivist, mis on pühendatud üsna sadama lähedal laevaõnnetuses hukkunud kaptenile. Õige pea oleme aga kõrgel luiteastangul, kus asus Noodamajarand.

Nagu saarerahvale omane, elatusid siinsed asukad enamasti kalast. Noodaga püüti siin kalu kuni 1890. aastateni, siis võeti kasutusele kilu- ja räimevõrgud. Nelja pere peale olid loodud noodaseltsid. Igal seltsil oli oma noodamaja. Seltsi kuulus tavaliselt neli meest, kaks naist, suur lameda põhjaga paat ja üks noot. Tavaliselt oli kalapüük meeste mure, naistel tuli aga saak linna toimetada.

Paraku pole rannale nime andnud võrgukuuridest säilinud ükski. Alatised tugevad meretuuled on siin koolutanud rannametsa ja kujundanud väga omapäraseid puuvorme. Väga hästi on näha ka see, kuidas lainetus aja jooksul rannaastangut on lõhkunud. Luiteliivade all paljanduvad eri ajastute setted, mille vahelt immitseb välja põhjavett. Seetõttu tuleb aeg-ajalt ette väiksemaid maalihkeid, mis pühivad rinnakult minema isegi üsna suuri puid. Varinguid on soodustanud ka Teise maailmasõja päevil rajatud kaevikud ja jooksukraavid.


Hülkari neeme ilusad rannad ja merevaated. Teel tuletorni juurde jääb luiteastangul silma kividest mäletusmärk ja puidust rist. 1854. aasta juuli alguses oli Naissaare juures ankrus kuuskümmend Inglise ja üks Prantsuse sõjalaev ning Taani kaubaveokuunar. Haigustesse, peamiselt skorbuuti surnud prantsuse meremeestele rajati väike kalmistu, kuna katoliku usutavade kohaselt ei saanud neid koos protestantidest inglastega matta saare luteri kalmistule. Arvatavasti on see viimne puhkepaik 17–24 prantsuse sõjaväelasele. Mälestusmärgi on valmistanud saare elanik Peedo Lehtla 1990. aastatel. Ise on ta öelnud, et see kujutab kõiki ilmakaari ja kaldale paiskuvaid vahuseid laineid. Kord aastas käivad kalmistul ka Prantsuse saatkonna töötajad, kes toovad hauale pärjad.

Pärast kalmistut võib jälle minna mereranda ja jalutada vee piiril kuni tuletornini Hülkari neemel. Hülkari, ka Hülgekari (Hylkari) rannalõigul kuhjavad meri ja tuul kaldale aina uut liiva, mis aja jooksul kattub taimestikuga. Neeme lähedal asus Esimese maailmasõja päevil ja sõdadevahelisel ajal võimas helgiheitja, mis kuulus 5. patarei koosseisu. Helgiheitjaga kontrolliti laevaliiklust väinas mandri ja saare vahel. Praegusel ajal on Hülkari tipul aga väike, 1960. aastail rajatud päikesepatareil töötav tuletorn. Neeme otsas ja selle ümbruses on saare parimad suplusrannad. Ilusa ilma korral võib siit imetleda Tallinna siluetti.


Viies patarei. Matkarada kulgeb edasi mööda lõunakallast. Jalutada võib nii mere ääres kui ka kõrgemal luitepealsel. Peagi keerab rada metsa, kus puude vahelt hakkavad paistma kunagise 5. patarei varemed. Ehitis projekteeriti Naissaare lõunaossa 1911. aastal. Esialgu ajutisena kavatsetud objekti ülesanne oli koos mandril asuva Suurupi patareiga sulgeda vaenlasele läbipääs kitsas väinas Tallinnast läänes. 1912. aastal alustati ehitustöid ning Esimese maailmasõja ajaks seisis lahtistel positsioonidel neli kuuetollist suurtükki. Rajatud olid ka raudteeharud, teraskupliga tulejuhtimiskeskus ja muu vajalik. 1918. aastal saarelt lahkunud punakaartlased õhkisid patarei osaliselt. Kuid mitte kõik laengud ei lõhkenud. Saarele olevat jäänud hulkuma kroonu metsavaht, keda hüütud Metsavanaks. Enne kui lõhkajad nupule vajutanud, jõudnud ta mõned juhtmed läbi lõigata. Mäletatavasti andnud Eesti Vabariik talle 1920. aastatel selle eest autasu. Metsavana pidanud aga saadud hõbeauraha eest kolm päeva pealinnas Astoria restoranis pidu.

Pärast taastamist Eesti Vabariigi päevil sai patarei uue numbri – 4 – ning kaks kuuetollist kahurit. Peale selle toodi patareisse kolm kolmetollist kiirlaskekahurit ja kuulipildujaid. Betoonehitiste katteks veeti kohale suurel hulgal liiva, istutati üle seitsme tuhande männitaime, külvati muru ja merekaldalt toodi väetiseks viissada koormat adru. Patareirajatised lasti taas õhku 1941. aastal. Praeguseks on ala kattunud võsaga, jalaväe jooksukraavid on varisenud ning kunagi laskesektoriteks maha raiutud mets taastunud.


Asustus on saarel väga hajus. Jätnud patarei seljataha, hakkab mõne aja pärast metsatuka vahelt paistma hoonestus: Männiku küla. Kohe meenub, et ainsa saarena Eestis on Naissaar olnud iseseisev. Detsembris 1917 kuulutas bolševismimeelne garnison Naissaare soldatite ja kindluseehitajate nõukogude vabariigiks. Selle rahvakomissaride nõukogu tegutses kuni Eesti Vabariigi loomiseni.

Männiku küla kujunes tüüpilise Nõukogude armee kasarmulinnakuna põhiliselt 1950. aastatel. Külas oli klubi, saun, söökla ja elektrijaam, kasarmud ja ohvitseride pereelamud. Viimased on Soomelt sõjakahjude eest saadud kokkupandavad majakarbid. Ühest sellisest on saanud muuseum.

Küla keskne vaatamisväärsus on taastatud raudteejaam ja kitsarööpmeline raudtee. Männiku külas paikneb ka üks saare suurtest rändrahnudest – Männiku kivi. Peale selle pakuvad silmailu puuskulptuurid: need olevat igavuse peletamiseks teinud üks leedulasest ajateenija. Kahjuks on paljud nõukogudeaegsed majad lõhutud. Ilmselt ajendas rüüstama viha okupatsiooniaja vastu.

Ja juba ongi Lõunaküla. Seda kunagi saare suurimat ja tähtsaimat rootsi-eesti segaelanikkonnaga asulat kutsutakse ka Suurkülaks (või Söderbyn, Storbyn). Parimatel aegadel asus Lõunakülas enamik saare talukohti: elanike arv kõikus 200–400 inimese vahel. Mere ääres paiknesid kalandusega seotud tarbehooned; leiba teeniti ka lootsina suurtel laevadel. Vallikari (Vallkarel) ja Kiinikari (Kinkarel) vahelises lahesopis paiknes aga Lõunaküla tähtsaim rajatis – Külasadam. Siitkaudu peeti ühendust nii Tallinna kui ka Soome ja Rootsiga.

Hülgepüük oli saarel nii tavaline, et hülgepüssita meest ei peetud üldse mehekski. Peamine küttimiskoht oli Hülkari ots.

Lootse oli Naissaarel üsna palju, kuid siiski mitte iga mees ei tundnud seda kunsti. Vaja oli häid teadmisi. Laevu saadeti Tallinna ja võeti sadamas vastu range järjekorra alusel. “Oma laevast” andsid teada kõrge männi otsas vahti pidavad poisikesed. Laeva ootaval lootsil oli krae peal ja lips ees. Kui loots läks merele, otsis järgmine kraest ja lipsust koosneva “ülikonna” välja ja pani paadile lootsilipu lehvima. Vahikorra sisse ei loetud öösel ja Tallinnas tagasi lootsitud laevu. Aastas tuli paar-kolm lootsimist pere peale. Lisaraha andis veel väikepurjekate ja paatide ehitus. Viimane Naissaarel ehitatud laev lasti vette 1914. aasta kevadel.

Lõunakülas asub saare vanim säilinud militaarrajatis – Tähtkants ehk Vallimägi (Sternschanze). See jääb Külasadamast pisut põhja poole, Vallkareli nime kandvale neemele. Kants kavandati ja ehitati Peeter I korraldusel. Oma põhiplaanilt meenutas see taevatähte. Samalaadsed rajatised püstitati ka Miiduranda ja Väike-Paljassaarele. Kindluse juurde kuulus sadamasild, nn. Kantsisild, mille aset kasutati veel Esimese maailmasõja päevil sõjaliste vedude tarbeks. 1999. aasta suvel paigutati kantsi merepoolsele bastionile mälestuskivi kirjaga ”1940–43 Naissaare kodu kaotanutele”.


Naissaare pühad paigad. Mere äärt pidi edasi liikudes on kalmistust võimatu mööda minna. Kuigi vana nimi – Kapelle – viitab muistsele rannakabelile, on praegu siin vaid väike roostetanud ristidega ja põlistest mändidest varjatud kalmuaed. Tuntuim mälestis on inglaste kalmukivi Krimmi sõja päevilt: siia maeti Tallinna blokeerinud protestandi madrused Inglise sõjalaevadelt. 1877. aasta seisuga oli Naissaare kalmistule maetud 17–18 inglast. 1927. aastal paigutas Inglise kuninglik sõjalaevastik siia sängitatud meeste nimedega hauakivi, millele on tänapäeval lisandunud puurist. 2000. aasta suvel tehti kalmistul koristustöid: eelkõige puhastati inglaste hauaplatsi, pandi uus mälestuskivi, tõsteti püsti mahakukkunud ristid ning raiuti võsa. Kalmistul on ka saare kunagise elaniku Margit Karin Roseni pandud mälestuskivid kunagistele naissaarlastele.

Surnuaia lähedal asub Maarja kirik. Mõte ehitada Naissaarele kirik pärineb tollaselt Soome konsulilt Gustav von Böninghilt. Nurgakivi asetati 1853. aasta maarjapäeval, seepärast sai kabel Püha Maarja nime. Kirik ehitati saare elanike endi jõudude ja rahaga. Enne lume tulekut oli hoone juba katuse all. Pühakoja valmimine lükkus aga edasi, sest käis Krimmi sõda. Suurejooneline sisseõnnistamispidu peeti 5. juulil 1856. Kohal oli ligikaudu kolmsada külalist. Pühakoja sümboolne võti anti üle rootslasest pastorile, kes pidas teemakohase jumalateenistuse. Sellele eelnes aga eestlasest pastori kodukeelne jumalateenistus. Jutlust peeti igal pühapäeval ja kahes keeles: ühel pühapäeval eesti, teisel rootsi keeles. Nimelt oli tollal saare ligi kahesajast elanikust juba kaks kolmandikku rootslased.

Toonane kirik hävis Esimese maailmasõja ajal. Praegune ehitis pärineb 1934. aastast. Pikka aega seisis Maarja kirik hooleta ja 1998. aastal saarel käinud restaureerimiskomisjon tunnistas selle taastamiskõlbmatuks. Siiski on asutud kirikut uuesti üles ehitama; kõige suurem abi tuli Rootsi valitsuselt, kuid raha on saadud ka Viimsi vallalt ja annetustest.


Üleilma kuulsaid mehi ka siit kandist. Kindlasti paistis kiriku tornist Jaani ehk Sepa talu, nagu mõnes allikas seda on mainitud. Rohkem teatakse seda Bernhard Schmidti sünnikoduna. Selle talu omanik on praegu Tõnu Kaljuste, kes on alustanud taastamistöid: pisike puidust maja on püsti ja suveks peaks valmima amfiteatri stiilis vabaõhukontserdisaal.

Talu rajas 18. sajandi alguses Jürgen Matsshon, kelle pere võttis hiljem Schmidti nime. 1879. aastal tuli siin ilmale perepoeg Bernhard Woldemar Schmidt. Õnnetuse tõttu parema labakäe kaotanud maailmakuulus optik ja teleskoobiehitaja lihvis ülimalt täpseid läätsi vaid vasaku käega. Saksamaal töötades valmistas ta 1930. aastal uue teleskoobi ehk nn. Schmidti kaamera, mis tõi murrangu optilisse astronoomiasse. Teleskoobimeister sai akadeemiku tiitli. Schmidt suri Saksamaal Hamburgis 1935. aastal. Tema kodumaja ees võib praegu näha kahte lootsimändi. Neist ühe otsa viis omal ajal 12 meetri pikkune lootsiredel, männi tipus ilutses aga kukekujuline tuulelipp.

Kui pärast talu vasakule keerata, jõuab õige pea põlisesse laanekuusikusse, mis annab varju. Keskajal oli Naissaare mets suure tähtsusega palgimets Tallinna linnale, kellele saar kuulus. Siit varuti ehitus- ja küttepuid, samuti materjali kaitsekindluste jaoks. Väidetavalt on mõned Raekoja interjööri puitnikerdised Naissaare metsade puidust. Kuusik asub Stenmalmeni nime kandva seljaku äärel. See on küllalt tavaline laanekuusik erivanuseliste puudega, kohati peaaegu alusmetsata, samas väljaarenenud rinnetega; kohati võib näha tuulemurruhäile. Kõige vanemate puude iga ulatub ligikaudu kahesaja aastani. Kaitsealuses laanekuusikus on majandustegevus lõpetatud.


Läheneme miiniladudele. Sellest annab märku paremat kätt jääv tuletõrjedepoo, millest paarsada meetrit edasi asub miinide lõppmontaažitsehh. Suured ja rangelt salastatud meremiinilaod ning tehas rajati saarele aastail 1949–1953 ning ladude pindala on paarkümmend hektarit. Ladu koosneb mitmekordsete okastraataedade ja ohutustsoonidega piiratud platvormidest, mida omavahel ja sadamaga ühendas raudtee. Neljaharulisest kompleksist jõuti valmis ehitada kolm ja pool. Platvormid olid ümbritsetud kõrgete muldvallidega, piirdeaedadest väljaspool asusid eraldi piiretes montaažitehase hooned. Kahekordsete okastraataedade vahel olevat jooksnud koerad ja seespool käinud tunnimees. Platvormide juures mingit erivalvet aga polnud. Praegusel ajal on ladu suures osas tühi: alles on vaid mõned miiniankrud ja -kestad.

Otse miinilao taga männikus seisab suur kaitsealune rabakivist rändrahn, Põlendiku kivi (ümbermõõt 26,7 ja kõrgus 7 m). Nimi viitab kunagistele metsapõlengutele.


Hingekosutus sipelgavannist ja kaunist loodusest. Miiniladudes uidates möödub tund märkamatult. Militaarrajatistest väsinuna saab silmi ja hinge puhata luitemännikus Sinkarka kohal. Kitsal luitevööndil kasvavad sambla- ja samblikurindega nõmmemännikud. Aastast 1887 on Naissaarelt teada üks Eesti meditsiiniajalugu puudutav fakt: siin raviti sipelgavannide abil reumat ja närvihaigusi. Saar kui väljasõidupaik ning suvituskoht hakkas üha enam tähelepanu pälvima. Suvilate ehitusega alustati 1898. aastal ja uue sajandi alguseks oli püsti 19 suvekodu. Kõigil hoonetel olid romantilised nimed, näiteks üüris Leontine puhkepaigas 1909. aasta suvel toa Gustav Suitsu südamedaam, nn. Kevadetüdruk Marie Seidenschnur. Supelsakstele rajati ka väike sadamakoht. Kuigi suvilad hävisid Esimese maailmasõja käigus, pole toonane rikkalik samblikukiht veel kõikjal taastunud. Kuna samblikud on kuiva ilmaga väga õrnad, siis soovitan loodust hoida ja seal hulganisti mitte käia.

Sadam pole enam kaugel. Ligi viis tundi on möödunud märkamatult. Niisama märkamatult kui need 13 kilomeetrit. Aga elamus on seda väärt!



Birgit Itse
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet