Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti haruldused EL 2010/5
Punane tolmpea, Eesti tänavuse aasta orhidee

Elurikkuse aasta annab hea võimaluse tutvustada ohustatud liike. See on ajendanud valima ka aasta lille ja orhideed; paljudes Lääne-Euroopa maades on see tava juba aastakümnetepikkune. Mullu valis Eesti orhideekaitse klubi esimest korda Eesti aasta orhidee. Saage tuttavaks: punane tolmpea, Cephalanthera rubra, üks meie kaunimaid, nõtkemaid ja suureõielisemaid käpalisi!

Elurikkuse aasta. Tänavuse aasta on ÜRO kuulutanud elurikkuse aastaks. Sellele on leitud kaunis loosung: „Elustiku mitmekesisus on elu. Elustiku mitmekesisus on meie elu” („Biodiversity is life. Biodiversity is our life”). Kogu maailmas seati sihiks selleks aastaks aktsioonidega pidurdada eluslooduse mitmekesisuse kadu maakeral ja Euroopa Liit julges isegi loota hävingu peatamist.
Praegu tuleb tõdeda, et neid eesmärke on väga raske saavutada. Ülemaailmse nimestiku järgi on hävimisohus 47 677 liiki. Ka pärismaiste koosluste pindala on kogu maailmas väga ulatuslikult vähenenud [12].

Aga tulemusi polegi lootust saada, kui eesmärgid pole piisavalt suured. Sellise rahvusvahelise aasta väljakuulutamise üks olulisi sihte oli juhtida üldsuse tähelepanu elurikkuse kaitse vajadusele ja ohuteguritele. Ühiskonna ja poliitikute jaoks pole elurikkuse hääl ning koos sellega looduskaitsjate ja teadlaste hääl ikka veel kuuldav. See on meie looduskaitse üks olulisemaid puudujääke [6].
Üks võimalusi koondada huvi elurikkuse tähtsusele on keskendatus liikide kaupa. Nii on maailma eri riikides välja kuulutatud ühele või teisele liigile pühendatud aastaid. Eestiski on juba mõnda aega olnud oma aasta lind ja aasta puu. Nüüd siis ka aasta orhidee.

Aasta lilled. Ei ole teada, kus aasta lille esimest korda valiti, kuid üks esimesi maid oli kindlasti Saksamaa, kus sellega alustati 1980. aastal. Peamine mõte on rõhutada pärismaiste lillede olulisust ja üksiti teadvustada ökoloogilisi väärtusi.
Esimeseks aasta lilleks Saksamaal kuulutati sinine emajuur (Gentiana pneumonanthe). Järgmisel aastal oli selleks kollane nartsiss (Narcissus pseudonarcissus) ning kolmandal aastal punane tolmpea. Orhideesid on Saksamaal aasta lilledeks sattunud edaspidigi: laialehine sõrmkäpp (Dactylorhiza majalis) 1994. aastal [16]. Tänavuse aasta lill on Saksamaal siberi võhumõõk (Iris sibirica).

Saksamaa orhideeühing (AHO) algatas 1989. aastal ühtlasi oma aktsiooni, valides ja kuulutades välja aasta orhidee. Seejuures püütakse juhtida tähelepanu liikide ohustatusele ja inimmõju survele orhideede kasvukohtades. Esimene aasta orhidee (1989) oli laialehine sõrmkäpp, aastal 2000 aga punane tolmpea. Selle aasta orhidee Saksamaal on kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) [11].
Ka Eestis on nüüd esimest korda aasta puu ja aasta linnu kõrval aasta orhidee – punane tolmpea. Selle valiku tegi Eesti orhideekaitse klubi juhatus mullu 1. detsembril.

Miks just punane tolmpea? Punane tolmpea on üks meie kaunimaid, nõtkemaid ja suureõielisemaid käpalisi, kel kõrgust paarikümnest sentimeetrist kuni meetrini, enamasti siiski alla poole meetri. Hõre õisik koondab paar kuni kümmekond küllaltki suurt roosakaspunast õit. Õiekattelehtede pikkus on 1,5–2 cm [10].
Õite ilu saab nautida juulis. Punase tolmpea levik (#) on seotud lubjarikaste muldadega Lääne- ja Põhja-Eestis, kuid viimastel aastakümnetel pole suurt hulka Mandri-Eesti asurkondadest enam leitud. Veelgi enam, valdavalt leidub populatsioonides taimi vaid mõnest mõnekümneni ja vaid Lääne-Saaremaa paaris leiukohas on taimi tõesti palju.
Seega on Eestis viimastel kümnenditel liigi leiukohtade arv ja taimede arvukus märgatavalt kahanenud. Kasvukohtadeks sobivad punasele tolmpeale loometsad ja lubjarikkad puisniidud. Päris lagedal niidul ta kasvada ei taha [15].

Levik maailmas. Punane tolmpea on põhiliselt Euroopa liik, ulatudes idas siiski ka Iraanini ja lõunas Põhja-Aafrikasse (#). Arvukamalt on teda leida Lõuna- ja Kesk-Euroopas, kus ta ei ole nii ohustatud.
Seevastu Soomes ja Ühendkuningriigis kuulub ta punase raamatu nimekirja kui eriti ohustatud taim; Taanis on ta liigitatud ohustatud, Rootsis ohulähedaste ja Eestis ohualdiste liikide hulka. Kuigi näiteks Poolas on ilmselt vähemalt 200 leiukohta, kasvab igaühes harva üle paarikümne taime [3]. Ka Ungaris, kus liik pole küll ohustatud, hõlmab leiukoht tavapäraselt vaid mõnikümmend isendit.

Paljunemine seemnete abil on orhideedel keeruline. Kõik nad vajavad seemne idanemiseks seensümbionti, et toita noort idandit, kuna seemnes puudub toitekude. Seensümbiont peab aga enamasti olema just teatud sugukonnast või perekonnast, igaüks ei sobi.
Punane tolmpea kuulub käpaliste sugukonnast selle kolmandiku hulka, kelle õied meelitavad tolmeldavaid putukaid ligi pettusega: neil pole vastuteenena nektarit. Punase tolmpea õied hoiduvad täielikult avanemast, meenutades kujult veidi kellukat. Selle sarnasuse tõttu meelitab taim ligi ka kellukaid tundvaid putukaid, liiati näevad putukad värve veidi teistmoodi kui inimsilm.
Väidetavalt ajavad tolmeldajad tolmpea õisi kõige sagedamini segamini suureõiese kellukaga (Campanula persicifolia). Üksiti saavad nektarita tolmpea õiedki tolmeldatud, kui putukad hangivad nestet kellukast [13]. Ka Eestis kogutud andmed näitavad, et viljumine on edukam nendes punase tolmpea populatsioonides, mille juures kasvab rohkem kellukaid [17].
Tolmeldajatena on nähtud lehemesilaste (Megachilidae) sugukonna liike Chelostoma campanularum, Ch. fuliginosum [3]. Sellise tolmeldamismeetodi eripärana moodustub vilju märksa vähem kui liikidel, kes tolmeldajatele midagi vastu pakuvad [14]. Kuigi ühes orhidee seemnekupras on tuhandeid seemneid, võib juhtuda, et mõnes väikeses populatsioonis ei tekigi vilju igal aastal.
Lisaks seemnelisele paljunemisele on aga väga paljudel õistaimedel võime paljuneda vegetatiivselt. Punasel tolmpeal on äärmiselt väikeste, paari millimeetri pikkuste aastaste juurdekasvudega lühike vertikaalne risoom (#), kust lähtuvad pikad nöörjad juured. Risoomil asuvatest uinunud pungadest on taimed võimelised andma uusi isendeid [5]. Poola populatsioonide geneetiline uuring kinnitab vegetatiivset paljunemist, sest leidub geneetiliselt ühetaolisi isendeid [3].

Eluiga ja populatsioonide dünaamika. Tolmpead on pikaealised taimed, kes sobilikes oludes peavad vastu aastaid. Kuid igal aastal ei pruugi konkreetset taime ometi näha. Pikaajalise populatsioonide seire järgi jätab enamik isendeid mõnel vegetatsiooniperioodil maapealse varre kasvatamata [9].
Nagu selgub Hiiumaal Taavi Tuuliku ja Kai Vahtra kogutud seireandmetest, kestab selline soikeseisund kõige sagedamini ühe aasta, harva kaks ja veelgi harvem kolm aastat. Kuid Arne Kivistiku vaatluste järgi on üksik taim Tuhala kandis olnud soikeseisundis palju pikemat aega [7]. Nii pikka soikusolekut on märgatud ka mõnedel teistel käpalistel [8].
Hiiumaa andmetest saame veel teada, et igal aastal õitseb keskmiselt vaid 40% taimedest ja pooled kõikidest taimedest on soikeseisundis. Ilmselt saavad taimed seda endale lubada jällegi tänu seensümbiondile, kes varustab taime toitainetega.
Saksamaal on üles märgitud järgmiste seente elutsemine punase tolmpea juurtes: Leptodontidium, Phialophora ja Tomentella, kusjuures Tomentella on oluline puudega ektomükoriisa moodustaja ja võimaldab lämmastiku ja süsiniku ülekannet puult orhideele [2].
Ka teise metsakäpalise, roomava öövilke uuringud on tõestanud, et süsinikuühendid liiguvad nii taimest seende kui ka vastupidi [4]. Liiatigi kuulub tolmpea perekonda ka liik Cephalanthera austinae, mis ongi läinud täielikult üle seentoitumisele. Ka valgel tolmpeal (Cephalanthera longifolia) on täheldatud klorofülli puudumist: lehed on valged [1, 15]. Kuna roheliste lehtedega taimed on evolutsiooni käigus korduvalt läinud üle täielikule seentoitumisele, siis võib ka punast tolmpead vaadelda kui seda laadi arengu vahepealset etappi [2].
Kui võtta vaatluse alla ühe taime käitumine aastast aastasse, siis selgub, et sel aastal õitsvatel isenditel on suurem tõenäosus õitseda ka tuleval aastal ja vegetatiivsetel olla vegetatiivne, kui nad just soikeseisundisse ei lähe (#). Senise andmestiku põhjal ei ole õnnestunud leida seaduspärasusi soikeseisundisse minemise eelse ja järgneva staadiumi vahel. Seega eristuvad tugevamad taimed, kes õitsevad sagedamini ja on ka kõrgemakasvulised.

Kaitse ja majandamine. Metsataimena võib punane tolmpea kasvada väga varjulistes oludes, kuid siiski on taimed lopsakamad valgusrohketel lagendikel ja häiludes. Metsatöödega aga peab olema ettevaatlik, sest lageraielankidel taimed enamasti hukkuvad. Arendustegevus, mille tõttu ehitatakse üha uusi teid ja rajatisi, ohustab mitut leiukohta.
Punane tolmpea on suhteliselt visa loomuga. Tihe kooselu seensümbiontidega ka täiskasvanuna annab eelised vastu pidada, kui seen toetab küllaldaselt. Ent seente bioloogiast teame veel vähem kui orhideede omast.
Teise kaitsekategooria liigile Eestis peaks olema tagatud populatsioonide säilimine. Selle eeldusena peaksid kõik leiukohad olema võimalikult täpselt kantud looduskaitsealuste liikide andmebaasi EELIS, mille järgi teevad ametnikud otsuseid. Seega on väga oluline, et kogu info populatsioonide kohta koonduks sinna; seda laadi teave tuleks edastada siinse kirjutise autorile või keskkonnaameti töötajatele.
Aasta orhideeks valimine peaks koondama enam tähelepanu kõnealusele liigile: tuleks teha leiukohtade ülevaatus, selgitada välja ohud ja mõjurid. See aitaks peatada leiukohtade hävingu.

1. Abadie, Jean-Claude et al. 2006. Cephalanthera longifolia (Neottieae, Orchidaceae) is mixotrophic: a comparative study between green and nonphotosynthetic individuals. – Canadian Journal of Botany 84: 1462–1477.
2. Bidartondo, Martin I. et al. 2004. Changing partners in the dark: isotopic and molecular evidence of ectomycorrhizal liaisons between forest orchids and trees. – Proc. R. Soc. Lond. B. 271: 1799–1806.
3. Brzosko, Emilia; Wróblewska, Ada 2003. Genetic variation and clonal diversity in island Cephalanthera rubra populations from the Biebrza National Park, Poland. – Botanical Journal of the Linnean Society 143: 99–108.
4. Cameron, Duncan D. et al. 2006. Mutualistic mycorrhiza in orchids: evidence from plant–fungus carbon and nitrogen transfers in the green-leaved terrestrial orchid Goodyera repens. – New Phytologist 171: 405–416.
5. Füller, Fritz 1986. Epipactis und Cephalanthera. Orchideen Mitteleuropas, 5. Teil. 4. Auflage.
6. Johns, David 2009. The International Year of Biodiversity – From Talk to Action. Conservation Biology 24 (1): 338–340.
7. Kivistik, Arne 2010. Punase tolmpea kadumised ja ilmumised. – Ööviiul 8: 7–8.
8. Kull, Tiiu 2002. Population dynamics of north temperate orchids. – Kull, Tiiu; Arditti, Joseph (Ed.). Orchid Biology: Reviews and Perspectives VIII. Kluwer Scientific Publishers: 139–165.
9. Kull, Tiiu; Tuulik, Taavi 1994. Orchid studies on permanent plots. – Kull, Tiiu (ed.). Orchid Ecology and Protection in Estonia. Tartu: 35–42.
10. Kull, Tiiu; Tuulik, Taavi 2002. Kodumaa käpalised. Digimap OÜ.
11. Kögler, Volker; Stern, Wolfgang 2010. Orchideedes Jahres 2010 Cypripedium calceolus L. http://www.europorchid.de/aho/htmspecj/orch10t1.htm
12. Marton-Lefèvre, Julia 2010. Biodiversity is our life. – Science 313: 1179.
13. Nilsson, L. Anders 1983. Mimesis of bellflower (Campanula) by the red helleborine orchid Cephalanthera rubra. – Nature 305: 799–800.
14. Neiland, Mary Ruth; Wilcock, Christopher C. 1998. Fruit set, nectar reward, and rarity in the Orchidaceae. – American Journal of Botany 85: 1657.
15. Püttsepp, Ülle; Kull, Tiiu 1997: Cephalanthera longifolia and Cephalanthera rubra in Estonia. – Botanica Lithuanica, Suppl. 1: 133–135.
16. Schmidt, Hannelore „Loki” 2003. Die Blumen des Jahres. Hoffmann und Campe, Hamburg.
17. Tuulik, Taavi 1998. Hiiumaa orhideed. Pirrujaak 5, Biosfääri kaitseala Hiiumaa keskus.

Tiiu Kull (1958) on orhideeuurija, Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi botaanikaprofessor.



Tiiu Kull
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet