Eesti Looduse fotovõistlus
06/2002



   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2010




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
ARTIKLID EL 06/2002
Kiskjad on aiapidaja liitlased

Inimesele on omane jagada elusloodust kahjulikuks ja kasulikuks. See sobib nii imetajate, lindude kui ka taimede ja eriti hästi putukate kohta. Tegelikult ei ole looduses kasulikke ega kahjulikke liike, vaid kõik on seotud ühtsesse ketti või võrku, milles iga olevus on kellelegi toiduks. Sealjuures peab säilima tasakaal, muidu hakkab keti mingi lüli domineerima ning teisi kahjustama.

Üks niisugune paik on aiamaa, kus soodustame osa kultuuride kasvu ja pärsime teiste arengut. Sellisest valikust võidavad putukad, keda me hea meelega oma aias näha ei taha: lehetäid, võrgendlestad jne. Hoolimata loodusearmastusest, tuleb taimi kahjustavate putukate hulka piirata. Tavaliselt saadakse abi mõnest kemikaalist, mis ei tee aga vahet kahjulike ja kasulike putukate vahel. Putukamürgid mõjutavad ka inimese organismi. Mida siis teha, et jõudsasti sigivaid kuuejalgseid kontrolli all hoida ilma ennast ja keskkonda kahjustamata? Putukate ja ämblike maailmas on palju röövloomi, kes mõjutavad teiste liikide arvukust. Just neid tuleb oma huvides kasutada, et hoida aed kahjuritest vaba.

Kõige tuntumad kiskjad on ämblikulaadsete klassi kuuluvad ämblikud. Väliselt eristab ämblikke putukatest jalgade arv: ämblikel neli ja putukatel kolm paari. Meie aedades elab palju eri suurusega ämblikke: väikestest hüpikämblikest suurte huntämblikeni, kes peavad jahti kõigele, mis liigub ning millest jõud üle käib. Suurem osa meil elavatest ämblikest punub saagi tabamiseks püünisvõrgu ning ootab, kuni keegi sinna sisse lendab.

Kõige tuntum ja arvukam on harilik ristämblik, kelle emaseid on ilmselt igaüks näinud. Isased ilmuvad välja paaritusajal, mille lõppedes emane isase tavaliselt ära sööb. Paaritumisel mängib tähtsat osa ristämbliku võrk, sest emasämblik tunneb isase ära erilise “võrguvärina” järgi. Ristämblike püünisvõrke märkame sagedamini suve lõpul, sest siis on kevadel koorunud noored saanud täiskasvanuks.

Teised aias elavad võrgupunujad on kangurlased, kelle tihedaid püünisvõrke võib näha igal pool: puuokste ja lillede vahel ning isegi kõrgema rohu sees. Nende püünisvõrgud asetsevad maapinnaga rööbiti ning ämblik istub seal selg allapoole. Vertikaalseid niite puutuvad putukad langevad kattele, kus nad haaratakse ning surmatakse. Vastupidi ristämblikule võib kangurlaste võrgus elada korraga mitu isendit. Kangurlaste võrgud on eriti silmatorkavad hommikul vara, kui neid katab kaste.

Kaugeltki mitte kõik ämblikud ei kasuta saagi püüdmisel võrku. Nii ka krabi-, hunt- ja hiidämblikud. Krabiämblikke võib näha peamiselt õitel, puukoorel ja lehtedel. Väga hästi arenenud varjevärvuse tõttu on neid üsna raske märgata. Samasugust passimisstrateegiat kasutavad ka väikesed hüpikämblikud, kes peale hea maskeerumisvõime loodavad ka täpsele hüppele ja heale nägemisele. Nende kaheksa silma on kui teleobjektiivid, mis annavad saagist detailse pildi. Kõik need omadused teevad sellest pisikesest olevusest väga hea jahimehe. Neid võib sageli kohata majaseinte või puutüvede päikesepoolsetel külgedel, kuhu putukad meelsasti kogunevad.

Huntämblikud elavad maapinnal, nad on suured ja tumedad. Emased kannavad tagakeha all tumedal taustal hästi silma hakkavat valget munakookonit. Hiidämblik on oliivrohelise, umbes 2,5 cm pikkuse kehaga, mida läbib kollakas vööt. Hiidämblik elutseb peamiselt niisketes kohtades, näiteks kalda- või veetaimedel. Ta toitub vees või veekogu ääres elavatest putukatest ning suuremad isendid võivad mööda taimi vette ronida, et kalamaime püüda. Kõigesööjate kiskjatena on ämblikud olulised aiakahjurite arvukuse piirajad ja tasakaalu loojad, hävitades õunamähkureid, kapsaliblikaid, lehetäisid, liblikate vastseid jne.


Lepatriinut tunneb igaüks, teda peetakse sõbralikkuse, headuse ja kodu sümboliks. Ent elukommetelt pole lepatriinud üldsegi sõbralikud. Nad on tõhusad kiskjad nii valmiku kui ka vastsena. Erkpunane värvus hoiatab teisi loomtoidulisi, et see suutäis pole söödav. Ründajat “kostitab” lepatriinu ebameeldiva lõhna ja maitsega oranži sööbiva hemolümfiga, mistõttu ta peagi rahule jäetakse. Täpid lepatriinu kattetiibadel ei näita mitte vanust, nagu rahvaluule väidab, vaid on hoopis liigi tunnus. Kõige levinum on meil seitsetäpp-lepatriinu, teistest liikidest on tavalisemad viis- ja kakstäpp lepatriinud.

Lepatriinu vastsete ja valmikute põhitoit on seltsingulised lülijalgsed: lehetäid, kilptäid, võrgendlestad, karilased, poilaste vastsed ja nukud ning isegi lutikate munad. Emane lepatriinu muneb kolme kuu jooksul keskmiselt 200–400 ovaalset kollakat, umbes ühe millimeetri pikkust muna oma saakloomade seltsingute lähedusse lehtede alla. Lepatriinude viljakus sõltub suuresti toidu hulgast. Vahel aetakse lepatriinu munad segi kartulimardika omadega ja hävitatakse, kuid kartulimardika munad on lepatriinu omadest suuremad. Lepatriinu vastsed on tumedad, kollase või rohelise mustriga, nad liiguvad taimedel aktiivselt. Täielikuks arenguks peavad nad sööma ligi tuhat lehetäid; päevanorm on kuni sada lehetäi valmikut või kolmsada vastset. Täiskasvanud seitsetäpp-lepatriinu sööb päevas keskmiselt sada lehetäid. Kui üks lehetäide kogum on hävitatud, asutakse kiirelt teise kallale. Lepatriinud on olulised aiakahjurite, iseäranis lehetäide hävitajad.

Selleks et meie aedades elaks piisavalt lepatriinusid, saame ise palju ära teha. Lepatriinusid võib mujalt kokku korjata ning aeda tuua. Seejuures ei ole vaja karta, et nad ära lendavad, vähemalt mitte niikaua, kui lehetäisid ja teisi saakputukaid jätkub. Pealegi mõned neist ka munevad, kindlustades nii lepatriinude järjepidevuse aias. Lepatriinude aeda meelitamiseks tuleb talle luua soodsad talvitustingimused: jätta kusagile varjulisse aianurka väike lehehunnik, kus nad talve üle elavad.


Kiilassilmi võib kohata õhtuti lendamas. Need väikese peenikese rohelise keha ning pikemate läbipaistvate võrkjate tiibadega putukad kuuluvad võrktiivaliste seltsi kiilassilmlaste sugukonda. Kiilassilmlasi on maailmas teada ligi 1400 liiki, meil elab neid kümmekond liiki ning sagedamad on harilik ja võsa-kiilassilm. Nime on kiilassilmad saanud rohekuldsete silmade järgi.

Kiilassilma valmikud ei ole röövloomad, nad toituvad peamiselt nektarist ja õietolmust. Kui tähelepanelikult vaadelda lehetäidest asustatud puude ja põõsaste lehti, siis võib nende alaküljel sageli näha pika peene varre otsas paiknevad väikesi mune. Lehetäide pärast ei pea siis muretsema, sest paari päeva pärast ilmuvad nendest munadest kiilassilma vastsed, kes söövad lehetäisid. Nad näevad välja kui pisikesed 6–8 mm pikkused pruunid alligaatorid. Nii nagu ämblikel, on ka kiilassilma vastsetel kehaväline seedimine. Üks vastsete siseehituse huvitav eripära on see, et nende kesk- ja tagasool on vaheseinaga eraldatud. Seetõttu ei pääse toidujäägid kehast välja, vaid kogunevad terve vastseperioodi jooksul. Alles siis, kui nukk muutub valmikuks, ühinevad kesk- ja tagasool ning valmik heidab vastse seedejäägid välja. Röövloomadena hävitavad nad rohkesti aiakahjureid. Iga vastne sööb oma elu jooksul ligi 600 lehetäid, hoides sellega nende populatsiooni kontrolli all. Nii nagu lepatriinud, armastavad ka võsa-kiilassilma valmikud talvituda puulehtede vahel. Lepatriinudele talvitustingimusi luues teeme seda järelikult ka kiilassilmadele.

Kasulikest putukatest elavad meie aedades veel mitmesugused herilaseliigid (liiv-, kaevur-, kuldherilased, vapsikud), kiilid ja paljud teised putukate maailma kiskjad, kes kõik aitavad aednikul kahjureid hävitada. Kuldherilased on mesilaste ja herilaste pesaparasiidid, seetõttu võivad nad mesinikele meelehärmi valmistada.

Kui tahetakse aias pestitsiide vältida, on vaja kasvavaid taimi pidevalt jälgida ning kahjuritel silma peal hoida. Kahjurputukaid tuleb tõrjuda enne, kui nende hulk on silmapaistvalt suureks kasvanud. Siis on juba hilja loota ainult kasulikele putukatele. Parim moodus ennetada kahjurite vallutusretki on rajada aeda oma putukafarm. Selleks tuleb kasvatada erisuguseid taimi, nagu saialill, aedtill, koriander ja karikakar. Nende õienektar meelitab ligi paljusid vajalikke putukaid. Mida mitmekesisem on taimeliikide valik, seda suurem on putukate hulk, kes aitavad säilitada looduslikku tasakaalu. Veesilmad, tiigid ning metsik aianurk suurendavad veelgi kasulike putukate hulka. Nõnda saame palju korda saata vaid väikese rahakuluga.



Jaanus Järva (1970) on vabakutseline loodusfotograaf, kes teeb koostööd mitme, nii Eestis kui ka välismaal ilmuva väljaandega.



Jaanus Järva
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet