Nr. 5/2003


Üksainus küsimus
Kuidas läks Russalka otsing?

Vastab Eesti Meremuuseumi teadur, uurimislaeva Mare kapten Vello Mäss

22. juuli keskpäeval, täpsemalt kell 14.40, ilmus Eesti Meremuuseumi uurimislaeva Mare sonari ekraanile kujutis, mille olemuses ei olnud põhjust kahelda. Tegu oli uppunud laevaga. Ent millisega? Nii kaptenist sonarioperaator kui roolimees Andres Eero, kes aastatepikkuse koostöö järel üksteist sõnadetagi mõistsid, olid monitori ees kimbatuses. Vaieldamatult oli tegu suure laevavrakiga, ent selle asend 74 meetri sügavusel merepõhjas oli enam kui kummaline. Kompisime leidu sonarikiirte abil kaheksal erineval kursil, ent selgust ei saanud. Kas oleme eesmärgil või ei? Pinge tõusis haripunkti, kuid kiire lahendus oli käeulatusest väljas, sest Meremuuseumi sukeldujate varustus ei võimaldanud vajalikule sügavusele laskuda.


Soomuslaev Russalka asend merepõhjas, uurimislaev Mare selle kohal. Joonis: Roman Matkiewicz

Mõtete korrastamiseks ja edaspidise tegevuse planeerimiseks jätkasime otsingut.

Jälgisime tähelepanelikult sonari ekraanile ilmuvaid ja seal kaduvaid võimsaid graniitkaljusid, nägime üle kaljude sirutuvaid sidekaableid, jälgisime kalatraalide jälgi pehmetel põhjasetetel ning lootsime kohtuda veel mõne uppunud laevaga. Kuid mõtted püsisisd varem avastatud vraki juures. Paari tunni pärast pöördusime selle juurde tagasi. Nagu ikka, registreeris laeva kajalood kolmveerandsaja meetri sügavusel lebava vraki tõrgeteta, ja taas hämmastas selle kõrgus – 33 meetrit merepõhjast.


Välja aitasid Kaido ja Indrek

Jõudis kätte õhtu, mil saime mobiiltelefoni teel kontakti soomlastest sukeldujatega, kes iseseisvalt, kuid meie teadmisel samuti Russalkat otsisid. Kutsusime nad appi ning peagi olid põhjanaabrid oma kaatriga kohal. Paraku ei selgunud tol õhtul midagi. Saabuv hämarus ning ootamatult tugev pinnahoovus eksitasid sukeldunud soomlased nende teekonnal vraki juurde. Lahku läksime ööpimeduses – nemad Helsingisse, meie Keri saare juurde ankrusse. Järgmine hommik saabus äikesetormi ja lausvihmaga. Tuli minna sadamasse, kus sügavveetuukrid Kaido Peremees ja Indrek Ostrat meile abi pakkusid.

24. juuli varahommikul väljus Mare viie mehega pardal uuesti merele ja suundus otsejoones vraki juurde. Teekond kulges paksus udus, mis ei valmistanud probleeme radari toel liikuvale laevale, küll aga Helsingi sadamas kannatamatult ilma selginemist ootavaile soomlastele, kelle kaatril see aparaat puudus. Kell 12.00 olid eestlased kohal ja haakisid Mare vraki külge. Mehaanik Kalev Nurk seiskas masinad ning peagi olid Kaido ja Indrek vees, teel sügavusse.

Laevale jäänuil jäi vaid oodata vee alt uudiseid, millistest tol hetkel enam tähtsamaid ei saanud olla.


Russalka mis Russalka!

Sügavusest tulnud sõnumid andsid lootust. Russalka joonistes sõrmega järge ajavad uurijad laeva tekil pinnisid tuukreid vahetpidamata ja veendusid järjest enam, et vraki detailid langevad kokku otsitava soomuslaeva omadega.

Tunni aja pärast tõusid sukeldujad pinnale, ronisid tekile, koorisid varustuse seljast ja näitasid filmitud kaadrid ette. Kahtlust ei olnud, 110 aastat kadunud Russalka oli lõpuks leitud.

Selgus ka uurijaid segadusse viinud sonarikujutise eriskummalisuse põhjus – Russalka vrakk ei leba merepõjas sirgel kiilul, ümberpöördunud asendis või külili, nagu uppunud laevad sagedasti ikka, vaid seisab peaaegu püstloodis, laevakere vööripoolne osa ligi 30 meetri pikkuselt sügavale põhjasetetesse tunginud, tagumine pool laevast veepinna poole sirutumas. Fantastiline vaatepilt.

Indreku ja Kaido järel sukeldusid vrakile ka kohale jõudnud soomlased, tulid pinnale tagasi, soovisid eestlastele märkimisväärse leiu puhul õnne ja me lahkusime koos laevahukupaigalt, täis vastakaid tundeid.


Pidepunkt, mis ei aidanud

Tõele au andes ei läinud kõik sugugi nii ladusalt nagu ülalpool kirjas. Russalka vraki leidmise ülesande kirjutasime oma tööplaani 2002. aasta sügisel. Uuringuteks Soome majandustsoonis, kus arvasime vraki lebavat, taotlesime põhjanaabreilt ametliku loa. Selleks pidime kaardil ära näitama konkreetse mereala, mis oli aga ülimalt vastutusrikas ülesanne. Tühja tööd ei taha ju keegi teha, pealegi puudus ettevõtmisel vähimgi eelarve. Kui päevade viisi tulemusteta merd kammida, siis kustub laevameeste entusiasm lausa geomeetrilises progressioonis kulutatud ajaga võrreldes, projektijuhi isiklikust pettumusest pole aga mõtet rääkidagi.

Otsingute alustamiseks oli meil varuks üks pidepunkt. Nimelt leidnud venelaste Eriotstarbeline Allveetööde Ekspeditsioon (EPRON, Ekspeditsija Podvodnõh Rabot Osobogo Naznat_enija) 1932. aastal ühte kadunud allveelaeva otsides Helsingimadala lähistelt uppunud laeva, mida Russalkaks peeti. Soomuslaeva arvatavat leidu tol ajal on kajastanud mitmed hilisemad allikad. EPRON-i materjalide kättesaamine Venemaalt ei olnud kerge ülesanne, kuid lõpuks leidis need ja saatis meile O. Schmidti nimelise Maa Füüsika Instituudi professor Andrei Nikonov Venemaa TA Raamatukogust Moskvas.


Kopsakaim leid pärast veerand sajandi pikkust tööd

EPRON-i näidatud kohalt otsinguid alustasimegi, ent mingit laeva ei leidnud. EPRON oli eksinud ja meil tuli minna oma teed. Mare roolikambris, kummargil merekaardi kohal sai veedetud hulk tunde, kaaludes, mis siis ikkagi juhtus soomuslaevaga, kus kohal ja millisel ajahetkel.

Lisaks kahtlustele hakkas pigistama teinegi tegur. Eesti Meremuuseumi värske algatus äratas ka põhjanaabrid. Väheaktiivseid pingutusi Russalka leidmiseks tegi Soome Meremuuseum, ent palju hoogsamalt asus tegutsema Jussi Kaasineni juhitud grupp insenere, kel korralik merekaater, omavalmistatud sonar, sügavsukeldumisaparaadid ja teatud kogemused. Nad pakkusid abi ja infovahetust meilegi, kuid tegelikult oli alanud võidujooks. Ehkki avaldasime soomlastele oma otsinguala kaardi, läksid nemad teist, ja nagu hiljem selgus, ekslikku teed.

Tol kaunil juulikuupäeval, millest alguses juttu oli, pani Mare sonari vette Russalka oletataval kursil Soome lahe põhjaosas ja 65 minuti möödudes olime eesmärgil, enam kui viis kilomeetrit EPRON-i näidatud kohast eemal.

Suvest, mil Eesti Meremuuseum uppunud laevade otsimisega algust tegi, on möödunud täpselt 25 aastat.