Nr. 3/2004


Intervjuu
Globaalne tarbimine vajab maitsvaid väikekultuure

Eesti on tänaseks liitunud nii NATO kui Euroopa Liiduga. Need liitumised on ärgitanud mõtisklema eestlaste identiteedi üle, aga pannud rääkima ka asjaga seotud ohtudest või siis nende puudumisest. Järgnev vestlus üritab kaalukausile panna Euroopa ja NATO-ga liitumise võimalikke plusse ja miinuseid ning heidab ka pilgu eesti kultuuri lätetele ja eestlase vaimulaadi kujunemisele. Kultuuriloolase ja teoloogiadoktori, Durhami Ülikooli (Inglismaa) audoktori ning Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liikme TOOMAS PAULIGA kõneles INDREK ROHTMETS.

Kultuurilise ja geneetilise järjepidevuse üle arutletakse nii rahvaste-rahvuste kui perekondade-suguvõsade sees. Kes on kelle nägu, kuidas päranduvad anded, kombed, meelelaad, legendid, usk endasse? Kuidas ja kas üldse seista vastu võõrale mõjule? Mis on üldse oma, mis võõras? Olete kultuurilooga, sealhulgas eriti detailselt Eesti kultuurilooga, pikka aega tegelenud. Uurinud seda akadeemilisel tasemel, mille üheks tulemuseks on näiteks Teie raamat “Eesti piiblitõlke ajalugu”. Kus, nii ajas kui ruumis, asuvad meie tänase kultuuri, meie kultuuriloo lätted?


Geneetiline lähedus kahaneb kiiresti – lastel on kummaltki vanemalt pool, vanavanematelt veerand, vaarisalt ja -emalt kuueteistkümnendik geenikomplektist. Kes kellelt pärib nina kuju või juuste värvi, käib Mendeli seaduste kohaselt. Kommete, meelelaadi ja legendide edasiandmine aga ei sünni bioloogiliselt, vaid kultuuri kaudu. Ja nende asjade puhul on palju raskem ristamisel soovitud tulemusi saada.

Oma ja võõra piir on suuresti kokkuleppe asi. Võtame konkreetse näite. Pärast Põhjasõda ja 1710.–1711. aasta katku oli Eesti ala kõvasti tühjenenud, rahvaarv ei ületanud 170 000. Eestisse valgus rohkesti talupoegi naaberaladelt – Soomest, Ingerist, Venemaalt ja Lätist. Mitte-eestlastest taluperemeeste osa (rannarootslasi ja Peipsi ääres asuvaid vanausulisi arvestamata) tõusis 1720. aasta paiku 20 protsendini. Kuid 1782. aastaks oli suur osa taludesse asunud mitte-eestlasi, rääkimata nende järglastest, täielikult eestistunud ja saanud harilikeks pärisorjadeks. Ega need piirid rahvuste vahel ole tänapäeval veekindlamad: Eesti Vabariigi kodakondsust on ehk raske saada, aga Ateena olümpiamängudele minevatest Eesti sportlastest on üle poole mitte-eestlased. Mart Poom jälle on müüdud Inglise jalgpalliklubidele. Ja mõned nendest klubidest on Vene oligarhide omand.

Ei ole olemas mingit eesti rassi ja meid on aarialaste rassipuhtuse taotlused jätnud ükskõikseks. Isegi kammkeraamika ja venekirveskultuuri kandjate eristamine antropoloogiliste tunnuste järgi ei ole võimalik. Sellel sõdade tallermaal on puhtavereline eestlane tegelikult segavereline krants. Määrav on olnud üksnes see, millist keelt on hakatud pidama emakeeleks. Saksa keele äraõppinutest said kadaka- ja väikesakslased (Kleindeutschen). Linnade baltisakslased olid geneetiliselt suurel määral eesti tõugu, Saksamaalt siia asunuid oli tühine kogus, maal aga assimileeriti eestlasteks kõik siia jäänud sõjamehed ja muud uusasukad. Kas võtta võõras omaks või mitte, on sõltunud sellest, kas ta on olnud meelitav ja maitsev või mitte. Olgu selle väite illustreerimiseks taas konkreetne näide. Veel paar sajandit tagasi põlastasid meie esivanemad juustu. Saaremaal hakkas isegi kohupiim kohanema alles 20. sajandi algul. Maarahval polnud suurt usaldust toitude vastu, mis seistes olid läinud lõhnama, ja nende hulka kuulus ka juust. Kuidas sa sööd “halvaks läinud” toitu! Vanad juustuvalmistajad rahvad Aasias ja Euroopas tegid seda lambapiimast, lehmapiim võeti asendajaks hoopis hiljem. Juustu levitamisel on suuri teeneid kloostritel, ja nii võiks arvata, et ka eestlased pidanuksid seda proovida saama ammu enne mõisate juustukodasid. Paraku õppis eestlane juustu valmistama – ja sööma – alles meiereide tekkimisega. Ehk teisi sõnu: kui piima hakkas talus üle jääma.

Mis on üldse oma? Öeldav ainult vastanduse najal. Ilma teiseta ei ole võimalik ennast defineerida ega identifitseerida. Hulga sajandeid valitses vastandus Deutsch–Undeutsch, ehk maamehe jaoks saks ja mittesaks. Rahvusest, täpsemini ehk rahvustundest, mida tollal ei olnud olemas, olulisem oli sotsiaalne seisund. Saksa keele oskamine ja haridus andis võimaluse tõusuks sotsiaalsel redelil. Mats muutus uhkeks oma matsiseisusele alles 19. sajandi lõpul rahvusliku ärkamise käigus. Kui küsida, kus asuvad meie tänase kultuuri lätted, siis võib muidugi minna kaugele ning kõikmõeldavad mõjud ja muljed kokku korjata, oletada viikingite või siis vennastekoguduse mõju jms. See kõik on ehk poliitilise separatismi eeldusena olemas, ent tegelikult tekib Eesti rahvas koos nn katkestuse kultuuriga, otsustavalt lahti rebides ennast oma talupoeglikkusest ja luterlikkusest. Tänase eestlase kultuur ei juurdu kuigivõrd kunagises ugrilises karukultuses ega kristlikus feodaalajas, vaid 19. sajandi positivistlikus teaduses ja sotsialismiideedes. Nõukogude võim oli küll vägivaldne, aga oma põhimõtetelt vähem vastumeelne kui saksa kõrgkultuur. 1905. aasta revolutsioon ei olnud peale sunnitud, vaid kasvas välja rahva hingest. Ja eks tänapäeva eestlane tunneb ikka sama alaväärsustunnet mis muiste mõisnike suhtes, kui ta enda elujärge võrdleb Põhjamaade elanike omaga.

Kas väiksusest, vastandamisest ja võrdlemisest võib siis välja kasvada nii suur asi nagu omariiklusega rahvas? Maailma rahvaste seas, kelle arvu mõõdetakse tuhandetega, on omariiklus vaid paarisajal.


Vastata võib retooriliselt või siis pragmaatiliselt. Rahvusliku ärkamise aegu lähtusid meie ideoloogid Jakobson, Hurt ja kõik teised just vaenlasele vastandumisest ning oma väiksuse võrdlemisest vägevate naabritega. Kas või üleskutse: “Ärgem saagem suureks rahvaarvult, vaid vaimult!” Eestlane pidi iseseisvumiseks eestkoste alt vabanema, teisiti ei olnud võimalik. Kas sama vastandamise retoorikat peab ka praegu edasi kasutama, nagu euroskeptikud seda teevad, on juba teine asi. Patriotismi ei saa geenidega edasi anda, niisiis on kasvatuses vaja jätkuvalt oma rahva erilist tublidust ning väljavalitust rõhutada.

Pragmaatiliselt minevikku silmitsedes peab aga tunnistama, et rahvusliku enesetunde tärkamine oli vaid üks iseseisvuse saavutamist võimaldavatest eeldustest. Nende tegurite tähtsuse järjestamisel võib olla loomulikult eri meelt. Iseseisev Eesti vabariik ei saanud teoks mitte üksnes tänu 18. sajandil pead tõstnud valgustuslikele ja muinasromantilistele ideedele, 19. sajandi estofiilide ja rahvajuhtide agitatsioonile, aja üldisele liberaliseerumisele, rahvusriikliku mõttelaadi levimisele, Esimesele maailmasõjale, Vene impeeriumi allkäigule jne. Seda pikka ja kirevat asjaolude jada ühendab sajanditevanuse kitina Balti autonoomsusteadvus ehk separaatsusprintsiip. Võib Jaan Unduski kombel isegi väita, et ei oleks vaba Eesti riiki ilma Saksa orduriigi kogemuseta ega eestlaste iseseisvust ilma Balti erikorra ja Carl Schirrenita. Eestlaste õnnetus ja samas ka õnn on geopoliitiline asend kahe tsivilisatsiooni piiril, mis soodsal hetkel võimaldas seda positsiooni vormistada poliitilise omariiklusena.


Omaaegne vene ajaloolane ja kulturoloog Gumiljov rääkis eestlastest kui endeemsest rahvast, kes tänu oma asendile kahe suure kultuuriala piiril võib nautida teatud väljavalituse eeliseid. Eesti pidi olema õnnistatud ka mingi erilise passionaarsusega, mingi raskesti defineeritava elujõuga, mis loob eeldused järjepidevaks arenguks. Samasse suunda kalduvaid arutlusi on teisigi. Kas säärased lähenemisviisid, olgu nad siis rohkem või vähem tõesed, on meile pigem kasuks või hoopis kahjuks?


Inimese ilu, veel enam tema võlu, on suuresti enesetunde asi. Mõelge, kui palju vaeva peab naine nägema igal hommikul: juuksed soengusse sättima, silmad pähe tegema jne. Teatavasti tuleb sõna kosmeetika kreeka keelest, kus kosmeō tähendas ‘korda tegema’ – kosmos on korrastatud maailm vastandina kaosele (kr chaos). Kuigi ehtimine sünnib peegli ees, on ilus vaja olla ikkagi teistele. Alles siis lööb kaunitar särama, kui keegi teda märkab ja komplimendi teeb.

Inimene ja ilmselt ka rahvas vajab tunnustust väljastpoolt. Kui hoolsalt ajakirjandus fikseerib kõik selle, mida kiitvat mõni külaline Eestimaa kohta ütleb. Kuigi see tunnustamine võib tuleneda pelgalt viisakusest. Oma tubliduse ja äravalituse tunne teebki tubliks. Nõukogude Liidus oli Eestil eripositsioon. Eks see toimis migratsioonipumbana – siia tasus elama asuda. Vene intellektuaalid, eriti dissidentlikud, keda piiri taha ei lastud, käisid siin läänelikumat õhku hingamas. Lisaks Balti erikorrale minevikus olid meie kakskümmend iseseisvuse aastat lasknud meil omandada eurooplase näo. Gumiljovil oli silma seda hoomata ning südikust välja öelda. Enesekindlus ja enda eriliseks pidamine on väga vajalik, kui seda on mõõdukalt. Praegu näib seda eestlasel olevat pigem liiga vähe kui liiga palju.


Kui palju peaks õige rahvuslane olema maailmakodanik? Ehk ongi see üks tüütu küsimus, mida me kogu aeg kõrvale lükkame ja tarvidusel oma suva järgi tõlgendame. Maailm muutus teistsuguseks pärast seda, kui Fernando Magalhaesi laevastik ümber selle purjetas. Õigupoolest oli seegi ju keeruliselt tõlgendatav uudis, et maailm on hoomatav ja kirjeldatav. Paljud väärtused tuli ümber hinnata ja ümber tuli hinnata ka inimese positsioon selles maailmas, kuhu ühtäkki lisandusid senitundmatud rahvad ja hõimud. Eestlased said maailmas toimuvast aimu tänu 19. sajandi rahvavalgustuslikule kirjandusele. Selgus, et lisaks sakstele ja venelastele on maailmas ka murjanid ja indiaanlased. Küllap on seegi mingil moel mõjutanud meie maailmapilti?

Jään vastuse võlgu. Sellele küsimusele saaks kosta ainult õige rahvuslane. Aga kes selle “õige” määrab? Olen skeptiline ja arvan, et kelle tahes kehtestatud norm, mitu protsenti rahvuslane peaks või tohiks olla kosmopoliit, oleks suvaline tõlgendamine.

Kolumbuse avastused ja Magalhaesi ümbermaailmareis tähendasid senise küllaltki kitsa Vana Maailma avardumist. Äär nihkus kaugemale. Umbes samal ajal vahetasid Maa ja Päike kohad ning Universum hakkas paisuma. Asumaade hõlvamine lisas uut eluruumi, uut maad jätkus tükiks ajaks, nii et ka pärisorjusest vabanenud eestlased siirdusid 19. sajandil massiliselt Venemaale ja Ameerikasse. Maailm jäi inimestele kitsaks ja tundub tillukesena alles nüüd, kui meid on kuus miljardit, kes kuidagi ega kuhugi ära ei mahu – aastal 1000 elas Euroopas kõige enam 26 miljonit inimest.

Kahtlemata on geograafiliste teadmiste lisandumine teisendanud meie maailmapilti. Etnonüüm eestlased tuleb kasutusele rahvusliku ärkamisega – Õpetatud Eesti Seltsi 1863. aasta ankeetküsitluses vastavad koolmeistrid keelteoskuse kohta veel, et nad valdavad maakeelt. Enda eristamiseks naabritest piisas talu ja kihelkonna mainimisest, kust oldi pärit. Alles rahvaste paljususe kogemine andis tunde, et saarlane ja mulk ja setu kuuluvad kokku ning eestlastena erinevad teistest rahvastest – tunde, mis ei ole osutunud kuigi tugevaks, kui mõelda praegusele võro kunstkeele kujundamisele.


Biosemiootik Kalevi Kull räägib Eestist kui paigast, kus on ikka sündinud suuri mõtteid. Paigast, kus lehvib mingi eriline kohavaim. Samas tuleb meil aga kohe, nii kui Eesti kultuurilugu lahkama hakkame, asuda ühendama taara tammikuid, gooti kirikuid ja rahvalaulikuid. Siin põrkame kokku just nagu kahe erineva kohavaimuga, millel, sõltuvalt käsitlusviisist, ei pruugigi omavahel kuigi palju kokkupuutepunkte olla. Lugesin mõne aja eest paruniproua Camille von Stackelbergi mälestusi sajanditagusest Liivi- ja Eestimaast, kus ümmarguselt 350 leheküljel leidsid eestlased ja lätlased üksnes põgusat mainimist, kokku ehk vaid paari lehekülje mahus. Samal ajal suhtub paruniproua väga soojalt Eestisse kui oma ainsasse kodumaasse. Kuidas suhtute säärasesse spekulatsiooni kohavaimude konfliktist Eestimaal?

Läbi aegade on usutud kohavaimudesse, s.t mõne metsasalu või allika nähtamatutesse asukatesse. Taolisi spetsiifilisi vaimolendeid oli loendamatu hulk. Roomlased nimetasid neid genius loci – maakoha hing, eestlased haldjateks (haldaja). Haldjaid tuli üldiselt karta, sest nad olid ettearvamatud. Et eesti teadusmees oma kodumaad tervikuna peab eriliseks paigaks, mis genereerib geniaalseid ideid, on ilus näide positiivsest mõtlemisest.

Aga poeetilisi kujundeid ei saa võtta liiga tõsiselt. Kultuurilugu lahates ei leia meie ratsionalistlik silm mingeid drüaadide ega najaadide konflikte. Sellel, et paruniproua ei märka pärismaalasi, on lihtsam seletus. Kui kasutada Jakob von Uexkülli terminit omailm (Umwelt), siis võib öelda, et nii nagu puuk ja põder elavad samas metsas, aga nende tajuilmad on täiesti erinevad, nii oli see ka mõisnikul ja talupojal.

Tammikud, mõisahäärberid ja torupillid on tänapäeva eestlase jaoks möödunud aja mälestus, millest parimal juhul saab midagi ära kasutada turismimajanduses. Urbaniseerunud eestlane võib küll heldida loodusesse minnes, aga tema omailm on karpmajas teleka või arvuti ees.


Ometigi kipume ennast meeleldi määratlema rahvakilluna, kelle omailma toidavad mitme ja mitme tuhande aasta vanused lätted. Näiteks nimetame ennast metsarahvaks, mis on määranud meie esivanemate olemist, mõtte- ja tundemaailma ning kujundanud meie “kultuurilised geenid” ehk meemid just selliseks, nagu need täna on. Ka nähakse meie meemides selgeid jälgi pikaaegsest orjusest. Kui tõsiselt sellistesse spekulatsioonidesse võib suhtuda, või teisisõnu – kas sellistel spekulatsioonidel on märkimisväärne roll meie tänases omailmas ja iseolemises?


Eks need ammused kihid on kahtlemata olemas ja toimimas, kas või Gumiljovile silma hakanud passionaarsus. Octavio Paz ütleb mehhiklaste kohta, et iidsed ajad ei kao kunagi täielikult ja kõik haavad, isegi kõige vanemad, veritsevad edasi. Nii on see ka meiega – eestlased näitasid millenniumi ööl kogu maailmale mõeldud telekavas oma võitlust mõõgavendade vastu.

On üsna ükskõik, kas sellised asjad vastavad mineviku tegelikkusele või mitte, neil on nendesse uskumise tõttu suur vägi. Küttide-korilastena elamise põlv jääb aastatuhandete taha – Läti Henriku kirjelduste järgi olid siinsed rahvad 13. sajandil juba tublid põlluharijad ning karjakasvatajad. Ja põllumees alistas metsa, põletas alet ning tegi uudismaad nii palju, kui suutis. Ent veel Nõukogude ajal oli mets positiivne. See sobis protestidiskursusesse – metsavendade tegevuse tõttu samastus vabadusvõitlus suuresti oskusega metsikut loodust tunda ja selles ellu jääda. Kuid tänaseks on ka metsavendlus seik minevikus. Jääb vaid nädalavahetuse seenel-, marjul- ja jahilkäimine.

Üldiselt valdava arusaama kohaselt tuleb selleks, et tänapäeva maailmas edukalt kaasa lüüa, unustada konservatiivsus ja sukelduda mingisse raskesti määratletavasse innovaatilisse tegevusse. Tihti nähakse innovaatilisust ka järjest lisanduvates meelelahutust, nautlemist ja tarbimist edendavates leiutistes. Kui suureks ohuks on Teie arvates käimasolev globaalne tarbimis- ja meelelahutusvõidujooks väikestele, et mitte ütelda endeemsetele kultuuridele?

Eestil on väga head võimalused globaalsel areenil edukaks esinemiseks. Ma ei mõtle ainult meie kaanetüdrukuid ja modelle, vaid ka Arvo Pärti ja Neeme Järvit. Viimaks on käes ka esimesed Grammy auhinnad. Globaalne tarbimine vajab maitsvaid väikekultuure ja meie “Neiokõsõ” võib tekitada eurolaulul furoori. Viljandi pärimusmuusika festival on nii popp, et ei mahuta enam soovijaid ära. Ja Euroopa Liit on kõigiti valmis rahastama lokaalseid kultuuritegijaid. Võidujooksu poolelt on kõik OK.

Mõnevõrra probleemsem on selle autentsuse ja endeemilisusega. Võtame näiteks arhitektuuri. Rehielamu oli siinse kliimavöötme põlluharijate hiilgav ja sajanditega parimaks lahenduseks osutunud hoone tüüp, elamise ja vilja kuivatamise kombinatsioon. Et rukis pandi hakki järelvalmima, ei tulnud sellest, et tollal ei tuntud rehepeksumasinaid ega kombaine. Korraliku maitsega leiba ei saa poolvalminud teradest, mis on läbi lastud kiirkuivatist. Vili valmis aeglaselt hakkides, ja siis oli uudseleival tõepoolest pööraselt hea maitse. Seda maitset ei saa enam ühegi väega. Aga tühja sellest, gurmaanidel on praegu muudki head-paremat süüa. Tahtsin küsida hoopis seda: kas keegi on nõus oma elupäevi veetma muldpõrandaga rehetoas, ilma korstnata ja ilma vundamendita, pirruvalgusel, magades puuvoodis õlekotil koos suurpere kümmekonna liikmega samas ruumis, kuhu külmal ajal võeti ka pudulojused? Kui mõni romantik peaks vastama, et tema küll oleks nõus, siis soovitan tal lugeda Baeri “Eestlaste endeemilistest haigustest”. Vana rahvakultuuri hääbumine oli objektiivne paratamatus. Võib küll taunida elamist nautlemist edendavas nn kõigi mugavustega korteris, aga siis peaks olema valmis härgadega maad kündma, sirbiga leivavilja õsuma ja koodiga reht peksma. Ja ikaldusaastatel männikoorega segatud aganaleiba sööma.

Mis tahes kultuur on elus, kuni ta funktsioneerib orgaaniliselt, on normaalse elu endastmõistetav komponent. Erinevaid folkloorseid ilminguid on pidevalt laenatud, kohandatud ja vahetatud. Võeti ju kas või nn uuem rahvalaul omal ajal üle koos kõrtsikeskse uut sorti lõbutsemiskultuuriga, ja lilleõied rahvarõivaseelikutelgi on kõigest hiline trendikaup. Teisi sõnu – maailm pole globaliseerunud mitte McDonaldsi või Coca-Cola tulekuga, vaid on seda tahtmatult olnud kogu aeg.

Industrialiseerumise ja urbaniseerumisega kaovad ka vanad tavad. Näiteks mõrsja- ja surnuitkud. Kui kaob itkude kognitiivne taust, võib itkemine püsima jääda vaid sel viisil, et teda hoiab ülal mingi teine institutsioon – teater, kino või kontserdisaal. Eesti endeemiline kultuur on mitu põlve tagasi hinge heitnud. Praegu ei ole enam midagi surra. Kui omatehtud viiskude ja pastelde asemel kanda kingi, on vähe vahet, kas need on Kommunaari või Salamandri omad. Peaasi, et ei pigistaks varbaid.


Kas globaliseerumine on Teie jaoks kurja kõlaga sõna, mille taga võib näha vaid vastuolude süvenemist? Kas maailm, kus ei põrku suured tsivilisatsioonid ja religioonid võib eksisteerida vaid ulmelistes nägemustes?

Globaliseerumise all mõistetakse tänapäeval tavaliselt kultuurilisi, poliitilisi ja majanduslikke muutusi, mida põhjustab massikommunikatsiooni tehnoloogia kiire areng ning inimeste ja kaupade liikumise suurenenud mobiilsus. Neid muutusi peetakse ainulaadseteks nii kiiruse kui mahu poolest ning nad mõjutavad peaaegu iga riiki, maakonda, linna, ümbruskonda ja inimest kogu maakeral. Siiski ei tähista globaliseerumine mitte lihtsalt globaalset, ülemaailmset, vaid ka tootmise ja tarbimise ülemaailmse süsteemi kujunemist, riikide ja rahvuslike majanduste piire ületavatesse võrgustikesse organiseerunud globaalse kapitalismi tekkimist, mis ühendab kohaliku kultuuri ja tööstuse ülemaailmsesse suhete võrku. Terminil globaliseerumine on palju tähendusi. Ta sisaldab endas internatsionaliseerumist, üldistumist ja transnatsionaliseerumist, kuid see on midagi enamat kui pelgalt nende tähenduste summa. Transnatsionaliseerumine rõhutab sarnaste elementide määravat rolli üksteise suhtes erinevate rahvuskultuuride raames. Üldistumine (universalization) tähistab protsessi, kus esialgsed individuaalsed, erilised või lokaalsed asjad muutuvad üldisteks ja ühisteks ning levivad erinevates maades. Üleilmastumine üldistava protsessina tähistab asjade, ideede ja inimeste globaalset ekspansiooni ning segunemist. Tegemist on igivana fenomeniga, mis hõlmab ka Aasia ja islami tsivilisatsioonide levikut maakera teistesse osadesse, nagu seda on varasematel aegadel olnud selliste suurte kultuuriareaalide, nagu näiteks Hiina ja islami kultuuri kujunemine.

Hoopis teine küsimus on see, kas tulemuseks saab olla üleilmne rahuriik. Rahumeelse maailma poole püüdlejad hindavad kõrgelt konsensust. Kuid nagu Robert D. Kaplan väidab: üksmeel võib olla kurjuse ämmaemand, sest tahe kurjale vastu seista tähendab tahet tegutseda vapralt ja halastamatult, konsensusega arvestamata. Asi on selles, et igas inimühiskonnas on teatud kriitiline mass meesisikuid, kes vajavad füüsilist aktiivsust. Püsiarmee üks eesmärke on olnud seda vägivaldset elementi kanaliseerida ja bürokratiseerida ning tarvitada kasulike sihtide saavutamiseks. Püsiarmee kärpimine toob kaasa jõukude ning vägivallatsemise suurenemise. Frustreeritud ja teovalmis noormehed ei leia kohta, kus oma tegevuskihku maandada. Arvamus, nagu tähendaks poliitilises rahus elav maailm vähem vägivalda, on lihtsalt naiivne. Vägivalla koguhulk säilib, ainult et see ei ole enam riigi kontrolli all ning sel puudub sügavam filosoofiline – või siis religioosne – taust. Praegu on hulganisti uusi relvi, mis postindustriaalse miniaturiseerimise tõttu on ühtaegu väiksemad ja surmavamad. Just parajad vahendid aina sümboolsemaks muutuvaid riigipiire eiravatele terroristidele, keda maailmas jagub küllaga. Mõistagi võib kahandada kuritegevuse taset, suurendades potentsiaalsete ohvrite turvalisust: rohkem vanglaid, rohkem elektroonilisi jälgimisseadmeid ja rohkem müüridega ümbritsetud elamukvartaleid. Rahu, midagi ei ole parata, on saavutatav vaid võimu kontsentreerimisega. Küsimus on selles, kelle kätte see võim satub.


20. sajand on olnud suurte murrangute ajastu. Kas see võib olla midagi muutnud ka inimese olemuses?

Sajand, olgu ta kui tahes turbulentne, on inimese kui liigi arengus imelühike ajaühik. Evolutsioon ei tööta aastate, vaid põlvkondade kaupa. Viis miljonit aastat, mis on möödunud inimeste ja šimpanside eellaste lahknemisest, on ligi 300 000 põlve. Kuid bakterid mahutavad sama suure arvu generatsioone ära kahekümne viide aastasse. Kahtlemata on tormiline areng arstiteaduses, näiteks penitsilliini avastamine, võimaldanud jääda ellu nendel inimestel, kes muidu oleksid lapsena surnud ega oleks saanud järglasi. Sellega on mõjutatud looduslikku valikut. Võiduajamises haigusetekitajatega on aga viimastel see eelis, et nende mutatsioonid toimuvad inimesest tuhandeid kordi kiiremini. Tulemus on, et inimene on aretanud pigem bakterite antibiootikumideresistentsust.

Arvatavasti ootab sama saatus ka insenergeneetikat ja parandatud genoome – võimatu on korraga kõiki mõeldavaid arenguid ette näha ja arvestada.