Nr. 4/2004


Uued tuuled
Need tundelised loomad

Kas loomadel on tundeelu? Kas karu imetleb päikeseloojangut? Kas hunt ulub ilu pärast? Kas metskits kurvastab poja surma üle? Ning tagatipuks – kas on üldse põhjust nii küsida? Loodusteaduse jaoks siiani veel mitte. Kuid õhus on tunda uue lähenemise sündi. Üha enam julgevad teadlased uurida loomade võimalike emotsioonide olemust.

Loomade tunded kui vanapaganale välk

Loodusteadlased on viimased paarsada aastat kartnud loomi kui vanapagan välku. Nad pole muidugi kartnud loomi kui säherdusi, vaid seda, et loomad võiksid hirmu tunda, valust nutta või millegi üle rõõmustada. Loodusteadlastel on selleks puhuks välja töötatud ka oma eufemismide süsteem. Kui loom rõõmustab, kirjeldavad nad olukoda, väites, et loom käitub, justkui ta rõõmustaks.

Ühesõnaga – loomade tundeelu olemasolu tunnistamine viib teadlase automaatselt ametlikest teadusringkondadest välja. Seepärast pole vist suuremat lõhet ortodoksse teaduse ja tavapraktika vahel kui loomade käitumise uurimises ehk etoloogias. Igaüks, kes on pidanud koera, on näinud, kuidas loom rõõmustab, kavaldab, tunneb valu, igatsust ja kellelegi kaasa. Teadus midagi sellist ei väida – ega ole ka palju uurinud, pidades säherdusi asju võimatuks. Ning seega ketserlikuks mõtetki, et mingil loomal võib olla tundeelu.

Oma ignorantsuse õigustamiseks on appi võetud loodusteaduse kõige uuemad relvad. Üks viimaste aastakümnete kuulsamaid ponnistusi kuulub Richard Dawkinsile ning kannab nime “isekas geen”. Dawkins kinnitab, et geenid on need, kelle nimel kogu mäng käib. Ning geenide huvides on, et loom käitub, nii nagu ta vihkaks ja armastaks. Võidumeheks on osutunud isekas geen, mis just säherdust käitumist simuleerides on suutnud põlvest põlve edasi kanduda.


Tundelised elevandid murravad teadust

Elevant võib paigast tõsta palgi, ent palki inimese silmast pole neil veel õnnestunud minema hiivata. Ometi kinnitavad tuntud elevandi-uurijad, et loomad käituvad nõnda, justkui tunneksid kaasa haigetele liigikaaslastele, justkui nutaksid neile lähedase looma surma järel, ning teevad, justkui oleks neil vahel lõbus. Kuid pange tähele – teadlane ütleb “käitub nagu”. Sest küsimust, et äkki elevant tõepoolest nutab, saadab vältimatu väljaheitmine teadlaskonna leerist.

Ent kui elevant kord juba käitub nõnda, justkui ta nutaks – kuidas on see võimalik? Pole ju elevant inimesega koos elanud kaua, nõnda et isekat geeni nutumasina käivitamises süüdistada ei saa. Miks peaks elevant nuttu simuleerima?

Inimene laseb hõlpsalt käiku topeltstandardid. Mõõdab ennast teise mõõdupuuga kui loomi. Sel on oma sügavad ajaloolised juured. Ning see on kahtlemata mugavam. Kuidas saaks loomi kasutada katseelukatena, neid lõigata ja piinata, tunnistades samas nad emotsionaalseteks olevusteks? Ja kuidas saaks jahimees minna metsa ning oma lõbuks maha kõmmutada kitse, kui ta tunnistaks, et see põhjustab kannatusi teistele loomadele?

Jeffrey Moussaieff Masson ja Susan McCarthy toovad oma hiljuti eesti keeldegi tõlgitud raamatus “Kui elevandid nutavad” vapustava näite. “Ka väikelaste opereerimisel oli kuni 1980. aastateni tavapäraseks rutiiniks, et seda tehti paralüütiliste ainete kaasabil, ent ilma tuimestuseta, kuna pikka aega usuti, et beebid ei tunne valu.” Masson ja MacCarthy on kogunud suure hulga materjali, mis näitab, et omal häbelikul moel teadus siiski tegeleb loomade tunnetega. Autorid ei püüa tõestada, et looma emotsioonid on samasugused kui inimesel. Kuid nad ahvatlevad mõtlema, et miks ei võiks loomadelgi olla omad, küllap enamjaolt inimesest erinevad, mõned aga üsna sarnased tunded. Teadus on loomade tundeid siiani eiranud – lihtsalt postuleerides, et need puuduvad. Kuid nii nagu pole tõestatud, et loomad näiteks kardavad, pole tõestatud ka seda, et nad ei tunne hirmu.


Hundile meeldib ulg

Teadlased tunnevad hirmu küll. Ja eelkõige selle ees, kui teised teadlased süüdistavad neid antropomorfismis. “Uskumusest, et antropomorfism on tõeline viga, patt või haigus, on tasapisi kujunenud uurimistabud, kuhu kuuluvad ka reeglid, mis dikteerivad keelekasutust,” kirjutab Masson. Ahv ei saa teadlase meelest olla vihane, ta väljendab agressiivsust. Sookurg ei tunne kiindumust, ta etendab peibutusrituaali või vanemlikku käitumist.

Loomade tundeelu tunnistamine ei tähenda veel nende idealiseerimist. Ka loomad petavad. Sipelgad võtavad orje. Šimpansid tapavad omasuguseid. Pole ka ime, jagavad nad ju inimesega 99 protsenti geenidest. Miks ei võiks nad siis vahel olla sama julmad kui inimesed. Ning teisalt sama hellad. Viipekeelt suudavad nad ju ometi õppida. Nagu papagoid inimkeelt.

Loom kardab uusi ja harjumatuid asju täpselt samuti nagu inimlaps. Loom hoolitseb vähemal või rohkemal määral oma järglaste eest. Miks peame seda vaid iseka geeni töö tulemuseks? Võib-olla seondub sellega midagi armastuse laadset? Vaalu, delfiine ja elevante on nähtud oma kaaslasi leinamas. Ja pole kahtlust, et vangistus mõjub paljudele loomadele halvasti mitte ainult seetõttu, et puuris on vähe ruumi, vaid ka psüühiliselt. Rottides on tekitatud õpitud abitust. Ent katsetajad ei julge tunnistada, et selline seisund viib looma sügavasse depressiooni. Ei tunnistata, sest ollakse vastuolus loomkatsete eetikaga: kellelegi ei tohi tekitada põhjendamatuid kannatusi.

Loomad vägistavad, piinavad – vaadake või kassi mängu hiirega. Junnevad häbi ning isegi punastavad. Seda kõike pole juletud uurida. Mis imet, ka inimese emotsioonide täppismeetoditel uurimisest pole siiani midagi välja tulnud. Ja mine tea, kas tulebki.

Loomade tunnete eiramine on nagu müüt loomade värvipimedusest. Tegelikult pole imetajad värvipimedad, vaid dikromaadid, st moodustavad värvikirevuse kahest põhivärvist, mitte kolmest nagu inimene. Kui meie kuuleme üht nooti, kuuleb lind sama ajaga kümmet. Miks ei võiks ta siis nautida omaenese laulu? Oleks imelik, kui hundile ei meeldiks oma ulg. Ning selle asemel ütleks ta endale: ulun, et tähistada oma tegevuspiirkonda. Sestap ulume veel kahekesi koos ja eri toonidel. Kas poleks see seletus hoopis keerulisem ja antropomorfistlikum?

Nojah, mis teha, me lihtsalt peame säilitama illusiooni meie ja teiste loomade erinevusest. Muidu tuleks meil hakata loomi austama ning koguni võrdsena kohtlema.

Me ei taipa hundi ulust mitte mõhkugi. Sellest hoolimata kirjutame hundiühiskonna ajalugu. Kui aga hunt kirjutaks inimkonna ajaloo, ei esitaks ta seal paljusid inimese omadusi, mida meie väärtustame. Ses osas oleme ühtemoodi.



Tiit Kändler