Nr. 4/2004


Artiklid
Ülikahurid ilmasõjas

Kas kujutate ette kahurit, mille toru on 37 meetrit pikk ning mille lask maksab ligi neli ja pool kilo kulda? Niisuguseid riistu nähti Esimese maailmasõja väljadel.

Ülikahuritega seoses meenub kõigepealt viimne Rjurikute soost tsaar, lollike Fjodor Ivanovitsh (1584–1598), kelle ajal valati mõttetu Tsaar-kahur, millest ei tehtud ainsatki lasku. Või siis sama põrunud aruga Saddam Hussein, kes püüdis meisterdada maailma suurima tuletoru. Esimese maailmasõja ülirasked suurtükid, milles prioriteet kuulub sakslastele, polnud siiski mingi suurusehullus. Saksa ja Austria-Ungari väejuhatused lihtsalt nägid õigesti ette vajadust murda võimaliku sõja korral vastase püsikindluste kaitse. Sakslaste teel Pariisi olid võimsad Belgia ja Prantsuse kindlused, Kaksikmonarhial seisid ees venelaste tugevad fordid.


Paksud Bertad

Tegelikult olid ülirasked suurtükid olemas kõigis suurriikides, kuid üksnes laevadel ja püsikindlustes. Keskriikide novaatorlus avaldus mitte niivõrd suurtüki kui just liikuva lafeti konstrueerimises. Kõige kuulsam Esimese maailmasõja ülikahur (õieti haubits) on kindlasti Kruppi tehaste “Paks Berta” (Dicke Berta), mis sai väheke kohmetust tekitava nime Kruppi tütre Berta järgi. Ka selle suurtüki esimene versioon aastast 1906 oli statsionaarne rannakaitsekahur kaliibriga 305 mm. 1908. aastal lõi Kruppi konstruktor professor Rausenberger haubitsast raudteel liikuva maaväe versiooni, mille prototüüp valmis Esseni tehastes 1909. Kahuri mürsk kaaluga 363 kilogrammi osutus aga betoonpunkri vastu liiga nõrgaks. Valmistati uus versioon, prototüüp koodnimega “Gamma” andis proovilaskmisel 953-kilosele mürsule tuleulatuse 15 kilomeetrit.

Purustusjõud oli vapustav, kuid relv kaalus 175 tonni ja toimetati edasi kuuel raudteeplatvormil. Kokkumonteerimine võttis 36 tundi. Armee otsus pärast katseid 1911. aastal kõlas: “Pole perspektiivne.” Professor Rausenberger ei heitnud meelt. Ta alustas A-st ja B-st peale ning 1913. aastal valmisid kaks müüsrit kaliibriga 420 mm ja ametliku nimega “Mörser L/14”. Need olidki kuulsad “Bertad”, mis moodustasid mereväelastega mehitatud 280-mehelise patarei (Kurz Marine Kanone Batterie 3). Müüser kaalus veidi üle 43 tonni ja asetses üheteljelisel rataslafetil. Pikema vahemaa puhul transporditi relva kuueks osaks lahtivõetuna Daimler-Benz traktorite veol. Lahinguvalmis pandi relv nelja tunniga. “Berta” raua pikkus oli 14 kaliibrit, mürsk kaalus 930 kilogrammi ja tuleulatus oli 14, 2 kilomeetrit. Haubits suutis tunnis välja lasta 10 mürsku. Suurtüki iga arvestati 2000 lasuga. Üks relv maksis miljon toonast Saksa kuldmarka ehk 360 kilo kulda ja üks lask 1500 marka ehk üle poole kilo kulda. Lisaks kahele ratastel haubitsale kaliibriga 420 mm, oli sakslastel O. Riebecke andmeil veel neli ülirasket raudteesuurtükki kaliibriga 420 mm. See on ilmselt siiski ebatäpne teave, mille juurde naaseme alamal.

Vaatamata ebainimlikule salatsemisele tilkus andmeid ülikahuri kohta siiski välja. Sakslaste õnneks olid aga tulevased vastased nii piiratud fantaasiaga, et pidasid ülikahuri olemasolu luuluks. Briti ajakirjandus irvitas Esimese maailmasõja eelõhtul avalikult juttude üle ülikahurist. Belgia insenerväe ülem kindral Henri Brialmont, kelle juhtimisel ehitati Belgia kindluste süsteem, ignoreeris aga igasugust võimalust, et ülisuure kaliibriga suurtükke kunagi suudetakse luua. Kindral suri tema enese õnneks enne Esimest maailmasõda. “Bertad” läksid aga 19. augustil 1914 esmakordselt lahingusse Liège’i all. Pärast neli päeva kestnud materdamist kindlus alistus. “Bertad” toimisid edukalt Belgia ja Prantsuse kindluste vastu läänes ning Idarindel Przemysli ja Brest-Litovski all. Pärast Verduni lahingut 1916. aastal tõmmati nad rindelt ära ja sulatati üles, sest tuleulatus oli jäänud liiga väikeseks.


Saledad Emmad ja keiser Wilhelm

“Bertadele” olid väärikateks paarilisteks Austria-Ungari Škoda tehastes loodud 305 mm haubitsad “Sale Emma” (Schlanke Emma). Škoda lähtus oma konstruktsiooni loomisel 280 mm haubitsast “Gretel”, mida arendati, kuni saavutati “Emma”. See oli transporditav kolmes osas traktorveol, kaaludes lahingasendis 20 tonni. Raud pikkusega 14 kaliibrit paiskas 380-kilogrammise mürsu 12 kilomeetri kaugusele. “Emmad” abistasid sakslasi Liège’i all, kuid teotsesid peamiselt Vene rindel.

Sakslased ehitasid ka Esimese maailmasõja võimsaima relva, mida nimetati Pariisi kahuriks ehk “Kaiser Wilhelm Geschütz”. Kahuri isaks oli Austria ballistik Eberhardt, kes töötas Kruppi juures professor Rausenbergeri alluvuses. Suurendamaks suurusjärgu võrra suurtüki tuleulatust, asus ta 1916. aastal tööle sellise lendjoonega mürsu kallal, mis väljuks atmosfäärist stratosfääri, kus hõõrdumine on väiksem, ja naaseks siis taas atmosfääri kaudu märki. Rausenberger kiitis arvutused heaks ja kuna maavägi oli kord juba tõrjunud ülikaaluka lahenduse, pöördus ta mereväe relvastusülema admiral Rogge poole. Rogge nõustus – oli ju meeldiv maaväge üle trumbata. Baasrelvana kasutati raudteeplatvormile paigutatud 380 mm merekahurit koodnimega “Pikk Emil” (Lange Emil). Sellest relvast anti Belgia rannikult tuld 40 kilomeetri kaugusel oleva Dunkerque’i pihta. Prantslased arvasid algul, et tegu on lennupommidega, kuid kildude analüüs näitas muud. Asi salati maha, et mitte põhjustada inimestes paanikat. Sakslased aga konstrueerisid “Emili” arendusena samakaliibrilise “Maxi” ja valmistasid neid mõned. Need olidki ilmselt neli raudteeülikahurit, mida Riebecke silmas pidas.

Algselt planeeris Eberhardt tuleulatuseks 97 kilomeetrit, kuid Saksa armee tegelik ülemjuhataja Hindenburg kutsus ta välja ja palus luua relva, mis kataks 120 kilomeetrit. Ta teadis, et ei pääse selles sõja faasis Pariisile lähemale ja Pariis oli ainus sihtmärk, mis vääris maailma võimsaimat kahurit. Töö käis palavikuliselt. Kaliiber kahandati 210 millimeetrile ja rauda pikendati 176 kaliibrile (37 meetrit) ning varustati vastutõmbega, et takistada kõveraks vajumist omaenese raskuse all. Relva lahingukaaluks kujunes 738 tonni ja mürsu kaaluks 120 kilo. 1917. aasta keskpaiku oli relv valmis. Sooritati edukas proovilaskmine. Suurtükk saavutas tuleulatuse 122 kilomeetrit, kusjuures mürsk saavutas lendjoonel lae 40 kilomeetrit. Algkiiruseks oli 2000 meetrit sekundis (tavalisel välisuurtükil ca 500).

Nüüd algas positsiooni otsimine. See leiti Gobaini metsas 109 kilomeetri kaugusel Pariisist. Metsa ehitati raudteeharu. Relv toimetati kohale, monteeriti kokku ja maskeeriti hoolikalt. Valmistati kaheksa rauda. Ühe raua eaks loeti 65 lasku, kusjuures rauaõõne kulumise tõttu olid mürsud nummerdatud. Kaliiber kasvas iga pauguga, 210 millimeetrilt kuni 230 millimeetrini. 65 lasu järel puuriti raud ümber 240 mm kaliibrile. Märtsis 1918 oli kõik hakkamas. 8. märtsil avas “Keiser Wilhelm” tule. Rakendus maailma ajaloo kõige keerulisem tulekorrigeerimise süsteem. Tabamusi fikseerisid Saksa spioonid Pariisis, kes teatasid neist Šveitsi. Šveitsis paiknev agentuur andis teated edasi Berliini ja sealt läks info patareisse. Kogu operatsioon vältas neli tundi. Pariisi kahurist tehti üldse 320 lasku, Pariisi sadas ligi 40 tonni mürske. Iga lask maksis 12 000 kuldmarka ehk 4,3 kilo kulda. Kuid asi tasus end kuhjaga.

Pariisi taevas polnud ainsatki lennukit, õhuhäire signaalid vaikisid, rinde kõma kostis 100 kilomeetri kauguselt ja äkki – hiigelplahvatus, maja variseb tolmuks siinsamas kõrval, keset rahulikult poes või bistroos toimetavaid pariislasi. Moraalne šokk oli kohutav. Rahvas lõhkus äride aknaid, kuhu olid välja pandud valitsuse rahustavad avaldused. Oli selge, et valitsus valetab. Liikvele läksid kuulujutud, et sakslased on läbi murdnud, Pariis langeb kohe-kohe. Raudteejaamad ummistusid. Tõe varjamisel oli kallis hind. Pariisis sai surma 256 ja vigastada 620 inimest. Võrdluseks võiks mainida, et Londonis hukkus terve aasta väldanud Saksa õhurünnakuis aprillist 1917 aprillini 1918 kokku 670 ja viga sai 1962 inimest.

Saksa ülikahurit liitlased leida ei suutnud. Kui sõda võttis Saksamaale halva pöörde, viidi kahur tagalasse ja sulatati. Kogu tehniline dokumentatsioon hävitati. Liitlased ei leidnud midagi.


Prantslased, itaallased ja venelased pigem improviseerisid

Prantsusmaal oli katseid raudteesuurtükkidega teinud juba enne sõda Schneider-Canet, kasutades merekahurite know-how’’d. Väejuhatus ei tundnud selle vastu erilist huvi ja nende kasutusfilosoofia piirdus liikuva rannakaitsega. Alles hirmus kogemus sakslastega sõja algul pani kindralid rabelema. Prantslaste õnneks olid firmad vaikselt tootearendust edasi teinud ja nii sündis 240 mm kindlusekahuri baasil Canon de 240 L Model 84/17, mis paigutati välilafetile. Neid lafette valmistas tankide tootja St. Chamond 1914. aasta sügistalvest alates 60 ja lisaks 60 rauda. Raua pikkus oli 26 kaliibrit, relva lahingukaal 31 tonni, mürsu kaal 140 kilogrammi ja tuleulatus 17,3 kilomeetrit. Relvad olid kasutusel ka 1940. aastal ning sõjasaagiks saaduid kasutasid sakslased rannakaitsel Teise maailmasõja lõpuni. Need olid aga uusimad eksemplarid. Üldiselt lagunes lafett 300–400 lasu järel laiali. Sellest polnud aga midagi, sest selleks ajaks oli ka raud omadega läbi ning relv rändas sulatusahju tagasi.

St. Chamond valmistas ka 280 mm roomiklafetil mortiiri St Chamond Mortier de 280 sur Chenilles, raua pikkusega 12 kaliibrit. Relva lahingukaal oli 28 tonni, mürsk kaalus 203 kilogrammi ja lendas 10 900 meetri kaugusele. Rännakuks lahutati relv kaheks osaks ja asetati eraldi roomiklafetile. Lahingusse läksid nad 1918 ja taas 1940. Sakslased kasutasid nende saagiks langenuid Venemaal 1943. aastani.

Prantslaste tõelised hiiud olid siiski kõik raudteekahurid, päris head olid näiteks raudteelafetile paigutatud 305 mm meresuurtükid. Sinna võinuks kõik jäädagi, kui prantslased poleks nii edevad olnud. Näinud Saksa 420-millimeetriseid, nõudsid Prantsuse kindralid ja poliitikud, et “meil peab olema suurem”. Kulutati koledal kombel raha ja ehitati kaks 520 mm monstrumit, mis tulistasid 1650-kiloseid mürske, aga paraku ainult 14,6 kilomeetri kaugusele. Neil relvadel polnud mingit mõtet peale selle, et neid näidati poliitikutele, avaldamaks mõju, kui vägev on gallide vägi.

Hoopis rohkem mõtet oli Itaalia 305 mm haubitsal 305/17 Mod 17. Algselt rannakaitsehaubits, muudeti relv vajaduse sunnil mobiilseks. Transportimine toimus viies tükis ja kokkupanek võttis päeva. Ligemale 34-tonnine relv tulistas 442-kilose mürsu 17,6 kilomeetri kaugusele. Ta raud oli 17 kaliibrit pikk. Haubitsat kasutati edukalt Alpides austerlaste positsioonide tümitamiseks.

Vene teaduslik-tehniline tase oli liiga madal selleks, et luua välitingimustes kasutatavaid tõelisi ülikahureid. Hoopis teisiti oli aga lugu Inglismaal, kus puudus küll raskesuurtükiväe traditsioon maaväes, ent oli maailma parim mereartilleeria. Vahetult enne sõja puhkemist loodi Coventry Ordnance Works tehastes 233,7 mm haubits ja alustati selle baasil tööd 381-millimeetrise loomiseks. Esimene merelord (mereväeminister) Winston Churchill, kes aktiivselt sekkus ka maaväe probleemidesse (ms tanki evitamine), haaras ideest kinni ja tellis 1914. aasta novembris 12 sellist ülihaubitsat (15in Howitzer Mk I). Haubits paiskas 658 kilogrammi kaaluva mürsu 9 kilomeetri kaugusele. Need relvad mehitati merejalaväelastest suurtükimeeskondadega (Royal Marine Howitzer Brigade) ja saadeti Prantsusmaale. Kokku tulistasid Briti ülihaubitsad välja 25 300 mürsku kogukaaluga ligemale 17 000 tonni. 1917. aastal viidi ülihaubitsad vaiksesse rindelõiku. Nende tuleulatus oli jäänud liiga lühikeseks. Vahepeal, 1916. aastal, oli merevägi loovutanud haubitsate opereerimise armeele. Lisaks 381 mm ülihaubitsale kasutati maaväe poolt statsionaarsel positsioonil ka 304,8 mm Mark 4 haubitsat, mis nõudis aga tagasilöögi stabiliseerimiseks 20-tonnist pinnasepatja.

Ülikahuritel oli Esimeses maailmasõjas oma kindel operatiivne roll. Eriti avaldus see Saksa relvade puhul, mis teadlikult konstrueeriti rakenduslikku külge silmas pidades. Teistes riikides pigem improviseeriti või aeti lihtsalt prestiiži taga.


HANNES WALTER (1952) on sõjaajaloolane, ajaloodoktor, Laidoneri Muuseumi direktor.



Hannes Walter