Südame- ja veresoonkonna haiguste kõrval on vähktõbi väga levinud haigus nii Eestis kui teistes riikides.

Ülemaailmse Terviseorganisatsiooni 2001. aasta andmetel on kasvajad maailmas sagedamini esinevate haiguste nimistus teisel kohal, põhjustades kannatusi miljonitele inimestele.

Vähktõve uurimisse on bioloogide ja meedikute kõrval üha sagedamini sekkunud ka psühholoogid, kes on püüdnud anda oma panuse, selgitamaks kasvajate tekkimise põhjusi.

On üldtuntud tõde, et tugev ja pikaajaline stress nõrgendab inimese immuunsüsteemi ja muudab ta vastuvõtlikuks haigustele. Nagu teada, on immuunsüsteem kui keha järelvalvesüsteem seotud infektsioonide, allergiate ja autoimmuunsüsteemi häirete, aga ka kasvajate arenemisega. Kui immuunsüsteem on nõrgestatud, avaldub haigus tugevamalt, ja ka uus haigestumine tekib kergemini.

Tähtis on teada, et inimese immuunsüsteemi oluline regulaator on tema meeleolu. Kirurgidki on näiteks täheldanud, et rõõmsameelne patsient paraneb kiiremini. Paljude psühholoogiliste ja bioloogiliste katsete tulemused kinnitavad, et ainuüksi negatiivse sündmuse meenutamine ja sellest rääkimine peegeldub inimese vere koostises ja rakkude töös. Kui sümpaatiline närvisüsteem on pidevalt aktiviseeritud ja selle tagajärjel tekib kurnatus, väheneb vastupanu haigustele. Stressihormooni kortisooli suurenenud produktsioon pidurdab valgevereliblede aktiivsust ja nõrgestab nii organismi tervikuna.

Vähktõppe haigestunud inimeste eripära uurides on saadud huvitavaid tulemusi. Testimised on näidanud, et kasvajate all kannatavad inimesed on järeleandlikud, suruvad oma emotsioonid alla ning arvestavad väga kaaslaste ja ümbritsevaga. Lisaks meeleolu alanemisele esineb neil sundnähte. Vähihaiged ei väljenda enamasti oma psüühilist pinget – viha – ning käituvad stressisituatsioonis passiivselt, nõustuvad kõigega, on järeleandlikud, enamasti ka nõutud ja abitud. Ego kaitsemehhanismidest kasutavad vähktõve all kannatajad sageli eitust ja väljatõrjumist. Niisugune inimene lihtsalt eitab ebameeldivaid tõsiasju, et säästa end tugevate negatiivsete emotsioonide eest, mis võiksid tekkida siis, kui reaalsust aktsepteeritakse, või tõrjub need alateadvusesse. Väljatõrjumise korral informatsioon aga ei kao, mistõttu see ei ole efektiivne moodus psüühilisest pingest hoidumiseks. Nii arstidele kui psühholoogidele on ammugi teada seos väljatõrjumise ja psühhosomaatiliste häirete vahel – teadvusest välja tõrjutud ebameeldiv teadmine või tundmus põhjustab sageli mitmesuguseid kehalisi vaevusi, sest suhtumine probleemi on ju endine. Stressi tekitavast murest aitab inimesel vabaneda ikkagi ainult teadlik mõtteviisi muutmine.

Olemasolevaid fakte arvestades võib järeldada, et vähihaigetel on kalduvus hoida psüühilised pinged n-ö oma kehas. Ent psühholoogiliste uuringute praeguseid tulemusi analüüsides jääb ikkagi õhku küsimus, kas vähktõbi areneb seetõttu, et inimesel on teatud iseloom – mõtlemine, emotsionaalne reageerimine ja käitumine – või hoopiski just kasvaja arenemine soodustab teatud karakterijoonte teket. Üks on siiski kindel – paljud teadustööd rõhutavad, et optimism mõjub tervistavalt ning lootustunne aktiviseerib immuunsüsteemi. Samuti ei saa märkimata jätta enesetõhususe tunnetamise osatähtsust immunoloogiliste protsesside tugevdamise seisukohalt ja seega ka võitluses kasvajate vastu.

Kuigi isiksuse ja vähktõve vahelised põhjuslikud seosed ei ole veel täpselt määratletud, on ilmne, et inimese iseloom mõjutab iga haiguse ja seega ka vähktõve kulgu.