Nr. 1/2005


Lugesin üht raamatut
Elu valguses ja varjus

“Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson”
SE&JS, 2004

Imelik küll, aga tänasel arvutite, CD-de ja interneti ajastul kirjutatakse ning trükitakse veel raamatuid. Ja mõned isegi loevad neid. Veidi häbenedes, et minagi nende vanamoeliste isendite hulka kuulun, pean tunnistama, et hiljaaegu lugesin ühe hingetõmbega läbi grupi härrasmeeste ja mõnede prouade koostatud verivärske raamatu “Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson”, mille alapealkirjaks on “Artikleid ja mälestusi”. Ning küllap ta seda sisuliselt ongi. Mälestusi on raamatus siiski vaid ühelt mehelt – kindrali nooremalt pojalt Leolt (sünd 1922), artikleid kindrali erinevate eluperioodide ja tegevusalade kohta aga kümnelt tuntud autorilt.

Kahjuks tuleb mul oma raamatututvustust alustada väikese torisemisega – nimelt on kindrali eluloo esimeses lauses näpuviga: ta sünnitalust Peedust on saanud Reedu ja sama viga kordub ka sünnitalu foto allkirjas. Aga see oli ka ainuke faktiviga, mida ma raamatus märkasin.

Pean ütlema, et võtsin selle raamatu kätte mõningase eelarvamusega. Taastatud Eesti Vabariigis on meie Vabadussõja juhtidest sageli tehtud steriilsed iidolid, kes lisaks kõigile isiklikele headele omadustele on veel ka omavahel lahutamatud sõbrad. Kogumik kindral Tõnissonist ei ole õnneks siiski tühi kiidujutt, vaid reaalne elu koos oma valguse- ja varjupooltega.

Õnnelikud juhused

Aga tehkem koos autoritega lühiretk läbi peategelase elukäigu. Tulevane kindral sündis 17. aprillil 1875 Põhja-Tartumaal Puurmani vallas, mis praegu jääb Jõgevamaale. Õppis Saduküla algkoolis ja Põltsamaal Aleksandrikoolis, seejärel viis pere majanduslik kitsikus ta Vilno sõjakooli. Maailm on täis juhuseid – kui meie peategelase isa Jaan olnuks jõukam mees, oleks Eesti jäänud ilma ühest oma vähestest suurtest väejuhtidest.

Esimeses maailmasõjas tõusis Tõnisson polkovnikuks ning kutsuti 1917. aasta kevadel formeeritava 1. Eesti polgu ülemaks. Tagantjärele naljakas küll, aga tolleaegses revolutsioonituhinas kutsuti selle polgu ülemaks tegelikult seitset (!) ohvitseri, Tõnisson lihtsalt jõudis kõige varem kohale. Jälle juhus, aga seekordki õnnelik, nagu hilisem asjakäik näitas. Sest just polkovnik Tõnisson oli mees, kes oma polgu enamliku mädasoo aegadel distsiplineeritud väeosana hoidis.

Loomulikult panid seltsimehed bolševikud sellist käitumist Tõnissonile surmapatuks ning kuna neil 1917. aasta lõpul ja 1918. aasta alul Eestimaal faktiline ülemvõim oli, arreteeriti tulevane kindral kahel korral; teisel korral veeti ta Venemaale ja mõisteti surma. Aga Tõnissonil vedas nagu vesterni kangelasel – 3. märtsil 1918 Brest-Litovskis sõlmitud Saksa-Vene rahulepingu põhjal pääses ta kodumaale tagasi. Just õigeks ajaks, et lasta end 12. märtsil kindralmajoriks ülendada.

Sama aasta sügisel lagunes Saksa okupatsioonivõim ja kui Eesti Vabariigi institutsioone loodi, määrati värske kindralmajor 21. novembril 1. diviisi ülemaks; nädal hiljem alanud Vabadussõjas aga ühtlasi ka Narva rinde juhatajaks. Need ametid kõlasid uhkelt, ent nii diviis kui ka rinne tulid tegelikult eimiskist luua ja esimesel sõjakuul taganes too Narva rinne teatavasti peaaegu Tallinnani välja. Et rinne 1919. aasta jaanuaris ida poole Narvat viidi, oli juba suurelt osalt Tõnissoni töökuse, nõudlikkuse ja väejuhitalendi teene.

Sõditi tollal mitte niivõrd tehnika kui just meesjõuga ning siinkohal on paslik ära tuua üks kindral Tõnissoni telegramm aprillist 1919, mille ta saatis ülemjuhataja Laidonerile: “Et kogu Viru väerinnal ainult neli juuti on, nendest üks arst, teine apteeker, kolmas velsker ja neljas sanitar, kuna aga Tallinnas peaaegu iga teine vastutuleja juut on, palun korraldusi teha, et Viru väerinnal vastav arv juuta ka sõduritena saadetaks.” No comments, nagu inglased ja jänkid selle peale ütlevad. Raamatust ei selgu, kas kindral tellitud iisraelimeestest sõdurid ka kätte sai. Küll aga sai ta 1919. aasta lõpul ja 1920. aasta algul oma haldusalasse Viru rindel katastroofilise nuhtluse – 100 000 sõjapõgenikku Venemaalt. Sellest poole moodustasid endised Vene valgekaartlased, teise poole aga punase terrori eest pagevad tsiviilelanikud. Põgenike seas levis plekiline tüüfus ja sellega võitlemisel jättis elu ligi 500 Eesti kodanikku. Vähesed meist on mõelnud, et Vabadussõda nõudis ka sedalaadi ohvreid.


“Imelik” mees

Saabunud rahuajal pidas kindral Tõnisson mitmeid kõrgeid militaarameteid, muu hulgas oli ta kolme valitsuse sõja- või kaitseminister. Seejärel oli Tõnisson 1934. aasta maist alates ligi pool tosinat aastat Tartu linnapea. Ja mis te arvate, mida ta selles kõrges ametis olles tegi – vahest laskis Tartus kõik põlispuud maha raiuda ja Emajõe kaldale paar miljonit krooni maksva kehakergenduskoha ehitada? Aga ei; ta laskis Tartu puiesteedele, parkidesse ning Emajõe kaldale tuhandeid puid ja põõsaid istutada, tänavaid sillutada, linna veevärki ja kanalisatsiooni laiendada, Tamme staadionile uue tribüüni ehitada, “Vanemuise” teatrimaja rekonstrueerida jne. Imelik mees oli too kindralmajor – ei ole andmeid, et ta oleks linna vara müünud või sõpradele kortereid smugeldanud. Polnud tal vist ärivaimu ega õiget arusaamist euroopalikust elustiilist?! Ehk just seetõttu ei pürginud Tõnisson ka poliitikasse – tal olid sõna ja tegu käsikäes, aga poliitikas pole sellise iseloomuga palju peale hakata.

Septembris 1939, kui Moskva surus Eestile peale “vastastikuse abistamise lepingut”, taipas kindral Tõnisson kohe, et see tähendaks Eestile surmaotsust. Ta püüdis lepingu sõlmimist takistada, teda toetas selles ürituses ka ülejäänud Tartu eliit, kuid seekord jäi teatavasti Tartu vaim alla ja kapitulantlik Tallinna vaimsusetus peale.

On hingekosutav lugeda neid “Unustamatu” ridu, kus tollal 64-aastane kindral arvab 1939. aasta situatsioonist: “Mobilisatsiooni viivitamatu väljakuulutamine mõjuks neile kainestavalt ja nõuaks algsete plaanide muutmist, järelikult ajakadu. Peame kaitsma neutraliteeti terve maailma pilgu all.” Nagu teame, mobilisatsiooni välja ei kuulutatud, ja nüüd teame ka, milleni see viis.

Juba Teise maailmasõja ajal jõudis kindral Tõnisson pool aastat olla Tallinna ülemlinnapea, aga see oli vaid lõpu algus. Okupeeritud Eestis arreteeriti ta 19. detsembril 1940 ja pärast pikki ülekuulamisi lasti 30. juunil 1941 Tallinna vanglas maha.

Selline oli lühidalt ühe suurima Eesti sõjamehe elutee, mis on mitmetahuliselt kirja pandud Mati Kröönströmi, Tõnu Tannbergi, Hannes Walteri, Leho Lõhmuse, Jaak Pihlaku, Ago Pajuri, Heivi Pulleritsi, Mare Kase, Jaan Eilarti ja Kaupo Deemanti ning juba nimetatud Leo Tõnissoni ühistööna. Raamatut illustreerib õnnestunud valik mustvalgeid fotosid kindrali elust ning üle tosina värvifoto Boris Mäemetsalt, millistel jäädvustatud kindralit ehtinud aumärgid.

On veidi kahju, et nii tuumakal raamatul puudub isikuregister. Ja kahju sellestki, et raamatul puudub sisukord. Kirjastaja Sirje Endre selgitas küll “Unustamatu” esitlusel, et sisukorra puudumine on kirjastusepoolne kujundusvõte, mis rõhutab raamatu ühtsust ja terviklikkust. Kuid siinkirjutajale tundub, et see kujundusvõte ei õigusta ennast. Tehkem raamatud ikka sisukorraga, nagu kindral Aleksander Tõnissoni aegadel.



Mati Õun, ajaloolane