Nr. 1/2005


Filosoofiline vaatenurk
Mis on filosoofia?

Kuni tänapäevase teaduse väljakujunemiseni teoretiseerisid filosoofid kõige üle, siis aga tekkis küsimus, milline peaks olema teaduse ja filosoofia suhe.

Aegade jooksul on filosoofia mõiste muutunud. Lääne-Euroopa filosoofiast rääkides võib öelda, et Vana-Kreekas oli filosoof tänapäeva mõistes haritlane. Sõna-sõnalt on ju φιλοσοφία tarkusearmastus. Tollal ei vastandunud filosoofiale teadus, mis tänapäevases tähenduses hakkas kujunema alles 17. sajandil. Kõigile tuntud klassika sellest ajast on Newtoni mehaanika. Kuni selle ajani teoretiseerisid filosoofid kõige üle.

Hiljem aga tekkis küsimus, milline peaks olema teaduse ja filosoofia suhe. Võis jääda mulje, et filosoofia loovutab üha uusi uurimisvaldkondi teadusele ning on nagu kuningas Lear, kes jagas varanduse tütarde vahel ning jäi ise hoopis kerjuseks. Kui määratleda nii teadus kui ka filosoofia teatud spetsiifilise uurimisvaldkonna ehk umbes nagu kinnisvarakrundi järgi, siis näib vana tüüpi filosoofia kõrvaletõrjumine küll vältimatu olevat. Samas arvas näiteks Prantsuse filosoof Auguste Comte (1798–1857), kes vana tüüpi filosoofiale sellist saatust kuulutas, et asemele peaks tekkima uut tüüpi filosoofia, mis ei pretendeeri maailma tunnetamisele, vaid hoopis teaduse uurimisele. Taolise arusaama kohaselt on teadlase ülesanne tunnetada maailma ning filosoofi ülesanne on uurida teadust.

Aga võib-olla saaks teadust ja filosoofiat määratleda ka ilma, et jagaksime neile uurimisvaldkondi nagu kinnisvarakrunte? Võimalik, et teadus ja filosoofia uurivad täiesti samu valdkondi, kuid lihtsalt erinevast aspektist ning erinevate meetoditega. Niimoodi arutledes võiksime eristada kolme liiki küsimusi.

1. Need, millele saab vastata kogemuse, st vaatluse või eksperimendi põhjal.

2. Need, millele vastamiseks on vaja deduktiivselt arutleda.

3. Need, millele ei saa vastata ei ühel ega teisel viisil.

Selgitame järgnevalt kõiki kolme liiki küsimusi.

Kogemus

Kogemuse, st vaatluse või eksperimendi põhjal saab vastata näiteks järgmistele küsimustele.

* Millal on tööpäeviti kõige tihedam liiklus?

* Kui kaua kulub mul tööle/kooli minemiseks aega?

Viimasele küsimusele vastamiseks võib ka eksperimendi korraldada – näiteks siis, kui ees seisab esimene päev uues koolis/töökohas ning pole veel teada, kaua teel aega kulub. Sellisel juhul võiks ju tõesti eelnevalt ühe proovireisi teha – see ongi eksperiment.

Kogemus ei pea alati isiklik olema, kõike ei pea omal nahal järele proovima. Sageli piisab ka teiste (usaldusväärsete) inimeste kogemusest.

Paraku tuleb kogemuse puhul arvestada ka mitme ohuga. Kogemus on sageli ühekülgne ning seotud teatud tingimustega. Näiteks võime teha ekslikke üldistusi inimese kohta, keda kohtame vaid koolis/tööl. Kogemust võib ka ekslikult tõlgendada. Näiteks ei tasu ehk sulatõena võtta kellegi väidet, et ta nägi UFO-t.

Arutlus

Deduktiivse (ld dēductio ‘väljatoomine’) arutluse parimaks näiteks on matemaatika- või loogikaülesande lahendamine. Mõlemal juhul lähtutakse antud eeldustest ning arutlus ise on tõestav, st kehtib seos: kui eeldused on tõesed ning arutlus õige, siis on ka järeldus tõene. Kõigile on tuttavad deduktiivset arutlust nõudvad tekstülesanded. Näide võiks olla järgmine.

***

Osteti 200 grammi kompvekke, mis maksid 120 krooni kilo, ning 350 grammi kompvekke, mis maksid 95 krooni kilo. Palju maksti kompvekkide eest kokku? ***

Vastata saab arvutamise teel ning seejuures pole üldse oluline, kas keegi tegelikult on niisuguse ostu sooritanud või mitte.

Filosoofilised küsimused

Jäävad veel küsimused, millele ei saa vastata ei esimesel ega teisel viisil. Need ongi filosoofilised küsimused. Hamleti Olla või mitte olla on filosoofiline küsimus, sest see on ju küsimus kohustuse, mõttekuse või väärtuse kohta – olenevalt tõlgendusest. Filosoofilised on ka näiteks järgmised küsimused.

* Kas inimene peaks mõnikord tegema ka seda, mida ta ei taha teha? Miks?

* Kas meeltega kogetav maailm pole mitte illusioon? Kust ma seda tean?

* Kas unenägudeta uni on parem/halvem kui tegelik elu? Miks?

Sellistele küsimustele ei saa vastata ei kogemuse (vaatluse või eksperimendi) põhjal ega deduktiivselt arutledes ning seetõttu saabki nende üle filosofeerida.

Kas hariduselt mittefilosoof puutub kokku selliste küsimustega? Kindlasti puutub. Erinevus on aga selles, et mõni inimene postuleerib oma seisukohad, mõni aga arutleb selliste küsimuste üle. Arutlejate seas võiks erinevus seisneda kompetentsuses. Paljud mõtted on kahjuks või õnneks juba ammu läbi mõeldud ning neid võiks enda jaoks avastada ning siis edasi mõelda. Kõige parem on filosofeerida muidugi koos samal tasemel kaaslasega. Päris filosoofid, st professionaalid suhtuvad sellisesse igaühe-filosofeerimisse erinevalt. Mõni arvab, et filosoofia peaks olema ainult filosoofide asi, mõni aga, et filosoofia annab igaühele midagi, on igaühele oluline.

LOE VEEL

Kelle jaoks filosoofia on mõeldud, selle kohta käivate eriarvamuste kohta võiks lugeda kolme artiklit.

1. Matjus, Ü. Filosoofia võimus ja võimutus. – Akadeemia, 1997, nr 9.

2. Saarinen, E. Rakendusfilosoofia. – Vikerkaar, 1997, nr 3.

3. Platon, Nietzsche ja Wittgenstein polnud ju mingid teadlased! (Esa Saarinen ja Tõnu Viik arutlevad filosoofia üle) – Areen, 28. oktoober 2004.


INDREK MEOS (1969) on filosoofiamagister, õpetab loogikat, filosoofiat ja retoorikat Tallinna Tehnikaülikoolis, Kunstiülikoolis, IT Kolledžis.



Indrek Meos