2/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Matsalu
Linnumees Kumari – Matsalu sümbol

Kui sõidate jalgratastega esimesel retkepäeval Keemu linnutorni juurde, siis uurige, kas sealt ülalt on ühte laidu näha. Puise ninast kuus kilomeetrit läände. Küllap ta ei paista, muud maatükid jäävad ette väiksele Kumari laiule, mis on täis linde. See on suleliste paradiis. Aga ühele inimesele meeldis koht väga ja meeldis niivõrd, et ta võttis endale sama nime. Erik-Mathias Sitsist sai Eerik-Madis Kumari. Laiu auks.

Hea küll, võib-olla võttis ta Kumari nime ainult sellepärast, et kõlab hästi. Samas, mis Sitsilgi viga, olgem ausad – siutsuv “sits” sobib tegelikult eestlase perekonnanimeks sama hästi kui Kumari. Seetõttu arvan, et kui 1930-ndatel eestindati nimesid, siis linnuteadlane Kumari määratles end veel selgemalt. Ta tahtis end matsalustada, mitte ainult eestindada.

Ja miks ka mitte?
Esiteks, ta on siit pärit. Teiseks, Kumari oli alles algaja linnu-uurija, aga juba veendunud selles, et Matsalu on vägaväga eriline koht. Supervaatemängud 10 000-pealise luigeparve maandumisega lahele, tiivad vihisemas läbi õhu ja vesi maandumisradadest vahune, toimusid kevadel ja sügisel just siin, Matsalus. Kohalik poiss “pidi sageli luha serval seisma jäädes küsivail silmil järele vaatama mõnele tundmatule linnule, kellest keegi lähemat jutustada ei teadnud“ – nagu Kumari ennast meenutab. Siit loogiline samm – hakata linnu-uurijaks, et saada vastused poisina painanud küsimustele –, tundub täiesti ilmselge valik olevat. Liiatigi veel, kui poisi vanaisa ja isa olid samuti suured linnuhuvilised.
Lummav rahvusvaheline Matsalu “lennuväli”, läbirände ajal kasutamiseks sadadele tuhandetele lindudele, elavneb igal kevadel meie pea kohal. Tänavugi.
Pange tähele, mida teie kõrvalestad teisel retkehommikul Mõisaküla laagris kinni püüavad. Prääksumist, kaagutamist, siitsitamist, kluugutamist – igivana linnukeelt on õhk täis. See oli Kumari maailm. Ta kirjutas muide neid prääkse edukalt üles, sest tema metsasarveõpingud polnud tühja jooksnud.
Mitte kusagil mujal ei näinud Kumari midagi sellist, kui oma lapsepõlve Kasari luhtadel. Tal õnnestus poisina neid maastikke kogeda ürgsena. Kui tolleaegne Eesti valitsus hakkas süvendama Kasari jõge kuivendamise eesmärgil, vaesestus hetkega linnuelu luhaheinamaadel. Kumari nägi ja mõistis, et kohalikku rikkust on vaja kaitsta, talle sai kinnismõtteks idee luua Matsallu linnukaitseala. Kirjalik ettepanek kaitseala loomiseks 1936. aastal aga ebaõnnestus, kuna – ühe põhjusena – tekitas see jahimeeste vastuseisu ja põlguse selle linnu-uurijast nolgi suhtes (Kumari oli siis vaid 24-aastane) ning ettepanek vaikiti maha. Jahimehed hindasid linde teistel eesmärkidel.
Kumari (siis veel Sits) ei andnud alla.

Üks keerukamaid asju elus on muuta inimeste mõtlemist
Kumari tegeles sellega rohkem kui kakskümmend aastat, kirjutades ja selgitades, miks oleks Matsalus vaja linde kaitsta. Et siin toituvad ja puhkavad läbirändel linnud, et siin on ülihead pesitsustingimused paljudele. Alles kahekümne aasta pärast, 7. juunil 1957 saabus kauaoodatud sündmus – loodi Matsalu looduskaitseala.
Oeh! Praegu kuuleme pressist aegajalt, et taas antakse mõnele looduskaitsjale Eerik Kumari preemia. Tõsine asi, rahad, au ja kuulsus. Küllap tegigi Kumari uskumatult palju tööd, mis tõi kaasa sellise kuulsuse ja au, mida on nüüd võimalik pärandada preemiana.
Aga kujutlege parem, kuidas Kumari nägi Matsalus pelikani, maikuus 1953. aastal. Suure nokaga võõras lind oli maandunud lahele. Tõenäoliselt tõi see Kumarile naeru suule. Suures teaduses on ootamatusi. Mängu ja rõõmu. Vahva on mõtiskleda, kuidas pelikan siia sattus. Ja leida vastus.
Kas Kumari ise ka kunagi linnu kombel lennata on tahtnud? Ühel korral, usun, kindlasti. Siis, kui ta juba eaka mehena Schleswigis oli uurimas veelinde. Lahe mõõna ajal, kui äkki tuli tõusulaine. Vesi kerkis kiiresti, kummikuteni, puusadeni. Bundeswehri helikopter päästis õnneks Kumari.
Võitlus Matsalu pärast lõppes ka õnnelikult. Kaitseala loodi ja on kenasti alles siiani. Paljud Kumari linnu-uurijatest õpilased on aidanud selle järele valvata, et Matsalu liigirikkus säiliks.
Et me kõik saaksime vaadata, kuulata ja mõista.
Kasutatud kirjandus: Lemming Rootsmäe, Vilju Lilleleht. “Eerik Kumari. Elu täis tööd ja rõõmu”, Tallinn, 1996.



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet