2/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Matsalu
Kuidas elad, Matsalu? Retke vaatamisväärsuste kirjeldus

Läänemaa kaardi keskel on otsekui hiiglaslik poikvel suu – Matsalu laht, mis näitab ülalt kõrgelt vaatajale Saastna poolsaarega keelt. Suu on hea – siis on kindel, et selle kandiga ikka jutule saab. Nii võimegi kõik koos minna ja küsida: “Kuidas elad, Matsalu?”
Ehkki Matsalu lahe sügavus on väike – suudme lähedal 3,5 meetrit, idaosas napilt meeter või isegi vähem – on laht ruumalalt muljetavaldavalt suur, lõigates maakonna peaaegu pooleks. Pikkust on tal 16 ja laiust kuni 6 kilomeetrit. Lahe pindala hõlmab 67 km2. Kultuuriruumi ja mõjusfäärina on aga Matsalu suuremgi, haugates tükke ka naabermaakonnast. Ja õigupoolest see meid huvitabki: Matsalu sensu latiore, kuidas elad? Siin on Lihula linn ja terve rida külasid, asulaid ja muid inimese tegevusjälgi, mis on pärit juba muinasaegadest.

Vaatamisväärsustest ja huvitamatest kohtadest, mis jäävad rattretke marsruudi äärde, saate lugeda täpsemalt ajakirja Loodusesõber aprillikuu numbrist.

Lihula – Eesti endisaegne pealinn
Lihula linnus oli Muinas-Eesti üks tähtsamaid kantse. 1211. aastal pühitses Riia peapiiskop Albert Dünamünde kloostri abti Th eoderichi algul Lihula, hiljem ka Eestimaa piiskopiks ning määras Lihula (Leale) Eestimaa piiskopkonna keskuseks. Seega sai Lihulast mõneks ajaks Eestimaa pealinn! Kummaline on see, et tollal polnud sakslased Eestit veel vallutanud. 1220. aastal saabus Läänemaale Rootsi vägi eesotsas kuningas Johan I Sverkerssoniga ja võttis Lihula linnuse enda valdusse. Kuninga tagasipöördumise järel jäi Lihulasse umbes 500-meheline garnison hertsog Karli ja Linköpingi piiskop Karli juhtimisel. Seda peetakse esimeseks klassikaliseks ristiretkeks Läänemaale.
1238.–1242. aastal rajas Saare-Lääne piiskop muinaslinnuse asemele kivilinnuse. Liivi sõjas sai linnus tugevalt kannatada ning kaotas oma kaitsevõime. Ordu ja piiskopi konfl iktide tagajärjel hävis Lihula alev 1298. aastal, kuid ehitati uuesti üles ning oli 15.–16. sajandil suur asula. Lihula õitseaeg jääbki Liivi sõja eelsesse aega. 1783–1796 oli Lihulas pastoriks Joachim Gottlieb Schwabe, kes kuulus estofi ilsete kirjameeste hulka. Lihula-perioodist on teada tema luuletused “Laul” ja “Lapse uinutamise laul”. 1786. aastal asutati Lihula vallakool.
1797 tunnistati alevi õigused minetanud asula Lihula mõisa omandiks. Uuesti arenes Lihula Lõuna-Läänemaa keskuseks 19. sajandi teisel poolel. Linna staatuse sai Lihula 1993. aastal.
Arheoloog Mati Mandel on Lihulat nimetanud meie Pompejiks, kuna enamus Lihula keeruka ja kireva ajaloo jälgedest asub hilisemate ehitiste ja maapinna all peidus.

Kirblas on väikseim kivikirik
Kirbla Püha Nikolause kirik on väikseim kivikirik Eestis (pikkus 28,9 m, laius 11 m).
Kirbla mäele on püstitatud mälestuskivi Eerik Kumarile (1912–1984), Kirblast pärit Eesti tuntuimale ornitoloogile. Kivi juurest avaneb vaade suurele osale Kasari luhast.

Kasari jõgi – Matsalu arter
Kasari jõgi on Matsalu Rahvusparki läbivaks arteriks. Ujutavad ju selle jõe veed regulaarselt üle märkimisväärse osa, ligi veerandi rahvuspargi maismaast ehk umbkaudu 40 ruutkilomeetrit luhtasid. Samuti toidab jõgi Matsalu lahte. Mõõtmistulemused näitavad, et Matsalu lahe vesi vahetub aasta jooksul 7 kuni 12 korda, olenevalt aasta veerohkusest. Kuna praktiliselt kõik, mida jõgi endaga kaasa toob, jääb kas luhtadele (peamiselt lahustumata jämedam setteline materjal) või lahte (peenemad setted ning vees lahustunud ained), siis on eluliselt tähtis, et vesi oleks võimalikult puhas. Vastasel korral kujutab kogu kaitseala endast paradoksaalset ning fataalset lõksu kümnetele tuhandetele olenditele, kes kasutavad märgi alasid toitumiseks või pesitsemiseks.
Kuigi olukord on praeguseks tublisti paranenud, pole see varasematel aastatel kaugeltki mitte roosiline olnud. Jõe valgalas on olnud ja on praegugi hulgaliselt põllumajanduslikke piirkondi ning mõningad tööstusettevõtted, mistõttu alamjooksul ning suudme ümbruses on toimunud märkimisväärne toitainete akumulatsioon. Silmaga nähtavaks tulemuseks on mitmekümne ruutkilomeetri võrra laienenud siselahe roostik ning vohav veesisene taimestik.

Kasari uus ja vana sild
Kasari vana sild valmis 1904. aastal. 308,15 meetri pikkune ehitis oli tollal pikim raudbetoonsild Euroopas. Projekteerija ja ehitaja oli raudbetoonehituse ühe teerajaja F. Hennebique`i Belgia fi rma Venemaa fi liaal Monicour ja Egger. Sild on nüüdseks renoveeritud ja vaid jalakäijatele kasutatav, kuna tegu on arhitektuurimälestisega. Möödasõitjatele on kindlasti silma jäänud efektne valgustus, mis muudab silla pimedal ajal väga dekoratiivseks.
Sillal käivad aeg-ajalt ümbruskonna noorpaarid, kes toimetavad seal pärast ametlikku registreerimist mitmesuguseid eluõnne kindlustavaid rituaale. Teada on, et peigmehed võtavad seal oma poissmehepõlve, aga võib-olla ka elu viimase suutäie kärakat, seejärel uputavad pruudid oma neiupõlvenime pudelisse, korgivad selle kinni ja heidavad kõrge kaarega alla Kasari jõkke.
Kasari uus sild valmis 1990. aastal vanast sillast mõnisada meetrit allavoolu.
Sildade ümbruses on Kasari jõgi kiirevooluline ja kärestikuline, kus on ka mitmete kalade kudepaigad. Ökoloogiliste tingimuste ja kalastiku koosseisu põhjal kuulub Kasari jõe keskjooks särje-haugi ning alamjooks särje-haugi-tursa jõe tüüpi. Jõgi on kalanduslikult väga tähtis ka siirdekalade, eriti vimma, poolsiirdekalade ja paljude rannikumeres toituvate mageveeasukate sigimispaiga ja rändeteena. Tuntuim nähtus nii sildade ümbruses kui ka Kloostri kandis on kevadine särje kudemine, mis meelitab kokku sadu kalahuvilisi tervest Eestist ja vahel kaugemaltki. Samavõrd hinnatud on kudeaeg ka mitmete lindude hulgas, kellest tavalisemad lapulised on kajakad ja varesed. Sildade alused on mitmesugustele lindudele sobivaks pesitsus- ja toitumispaigaks. Lisaks arvukatele pääsukestele on seal näiteks kohatud värbkakku.

Kloostri tornist vaade luhale
Kloostri mõis (Klosterhof, Lewenbergh) oli Lihulas asunud tsistertslaste nunnakloostri peamine majandusmõis, mis asutati juba 13. sajandil. Huvitavad on mõisa algusajal rajatud kalatiigid, kus allikavett on kasutatud astmete viisi.
Kloostri linnuvaatlustornist saab hea ülevaate Kasari luhast. Nii kevad- kui sügisrände ajal on kõige atraktiivsemaks haneliste ja sookurgede ränne ning peatumine. Kõrgveeseisu ajal ulatub madal veepeegel kaugele luhale põõsastike vahele. Võib hõlpsasti ette kujutada, kuidas päikese käes soojenevas madalas vees hakkab üürikese üleujutuse ajal vohama selgrootute ja vetikate mass, mis ühelt poolt moodustab lindudele rikkaliku toidubaasi, teiselt poolt seob endaga jõesetted ja viib kergesti omastataval kujul pinnasesse, olles sel kombel luhaniitude legendaarse saagikuse aluseks.
Nüüd viib tee läbi Kloostri metsa, mis on endine puisniit. Mets on liigirikas, väikestel lagendikel võib leida rohkesti käpalisi. Eriti ilus on aeg, mil õitsevad koos kärbesõis ning soo-neiuvaip.

Penijõel asub rahvuspargi keskus
Penijõe mõis (Pennijöggi) on rajatud 17. sajandil. Penijõe mõisa peahoone on esmalt (18. sajandil) olnud ühekorruseline kivist ehitis. 19. sajandi esimesel poolel ehitati mõis ümber ning muudeti teise puidust korruse lisamisega ja fassaadi keskossa nelja sambaga kahe korruse kõrguse portikuse püstitamisega klassitsistlikuks. 1935–1955 tegutses mõisas põllumajanduskool, hiljem on mõisas olnud korterid. 2000. aastal renoveeriti mõis ja ehitati ümber rahvuspargi keskuseks.

Kirikuküla ja kõred
Kirikukülas näeb Viita ja Allika puisniitu, mis mõlemad on väga liigirikkad (56 liiki ruutmeetrile), samuti Viita loopealset. Küla all on Saare soon ja Saare mägi, mille ümbrus on äärmiselt rikkaliku kahepaiksete faunaga ning mis on ka kõrede taasasustamise projektala. Rohustut aitavad madalana hoida lihaveised, teiste hulgas ka atraktiivsed shoti mägiveised. Kirikukülas on mitmeid arhitektuurimälestisi (rehielamute kompleksid). Suitsu jõe ääres on ridamisi vanad rookatustega paadi- ja võrguonnid, millest osa on renoveeritud. Suitsu silla juurest saavad alguse paadiekskursioonid Suitsu ja Kasari kanalitele ning jõesuudme ümbruse roostike vahele.

Lääne-Eesti tüüpmaastikud
Liikudes piki Suitsu jõge ülesvoolu, saab sellest varsti Tuudi jõgi. Paiguti on ülemjooksul kaldad parasjagu nii kõrged, et paljandub pisut liiva, kuhu mahuvad pesa ehitama kaldapääsuke ja jäälind. Petaaluse külas on muistne ohvriallikas ja Hiielageda ohverdamiskoht.
Tee kulgeb läbi pilkupüüdvalt eheda Lääne-Eesti maastiku. Paremat kätt on viiludeks jagatud karjamaalapid kivide, kiviaedade ning eri suuruse ja kujuga kadakatega. Vasakul on samuti karjamaa, mis paiguti ulatub otsaga sarapuude vahele. Seal on näha, kuidas loomad on põõsad alt lagedaks söönud.

Salmi rannaniit – Euroopa suurimaid
Meelva teeristis võib juba Matsalu lahte näha. Lõputu lai lagendik enne vett on Salmi rannaniit, mis on üks suuremaid terviklikke rannaniidumassiive terves Euroopas – lageda ala pindala on umbes 350 hektarit. Salmi rannaniit on hanedele, lagledele, sookurgedele ja kurvitsalistele suurepärane peatumis-, toitumis- või pesitsuspaik. Madal ja märg niit ning ulatuslik madal rannikumeri on paljudele lindudele ohutuse garantiiks. Röövloomadel on võimatu salaja ligi hiilida. Siin on võimalik näiteks ka auto- või bussiaknast linde vaadelda, sest linnud autot eriti ei karda ja lagedal näeb kaugele.

Matsalu ja Bornhöhe
Matsalu mõisa on esmakordselt mainitud 1565. aastal. Siin töötas 1880. aastatel koduõpetajana kirjanik Eduard Bornhöhe (Brunberg). Kuueteistaastane paruness Agnes Hoyningen-Huene suhtus nooresse õpetajasse erilise poolehoiuga. Koos tehti pikki saanisõite, käidi ratsutamas ja Matsalu lahel uisutamas. Põliste aadlike konservatiivses õhkkonnas tundis vabameelsete vaadetega koduõpetaja end üldiselt siiski üksildasena. Mõisnikku ennast on ta ühes kirjas järgmiselt iseloomustanud: “Parun on küll räigelt konservatiivse iseloomuga, arvestab aga ka teiste inimeste arvamust, niikaua kui see paljalt arvamuseks jääb. Ta peab mind täielikuks materialistiks ja nihilistiks, mis teda aga ei takista mind kõige viisakamalt kohtlemast.“ Bornhöhe lahkus Matsalust 1884. aastal, tema loomingusse on Läänemaa-aastad vähe otseseid jälgi jätnud. Vahest on üheks kaugeks vastukajaks Matsalu-ajast siiski Bornhöhe “Vürst Gabrieli” (1893) naispeategelase Agnese nimi?

Keemu – siht ümberasustajatele
1920. aastate lõpul algatas president Päts regionaalse sotsiaalse abiprogrammi, mille käigus asustati vähekindlustatud lasterikkaid peresid riigi vahendite ja soodsate laenude toel vabadele riigimaadele väheviljakatesse piirkondadesse. Üks neist kohtadest oli Keemu küla, kuhu pidi tulema 17 talu. 1930. aastal kolisidki inimesed äsja ehitatud talumajadesse sisse. Keemu ümberasustatud olid pärit Peipsi äärest. Osa peredest on tänapäevani Keemus alles, kuid mõned majadest on müüdud järgmise laine uusasukatele – linnainimestele ja välismaalastele.
Tee lõpeb sadamaga. Viimastel aastakümnetel on rahvuspargi veealadele tööle sõidetud siitkaudu.

Salevere korallid ja linnus
Salevere Salumägi (40 ha) on mandrijää ja Läänemere kujundatud pinnavorm. Kõrgendiku merepoolse serva moodustab järsk paesein, mis koosneb biohermsest lubjakivist. Bioherm on lubjakivi tüüp, mis on moodustunud omaaegsete korallrahude kivistunud jäänustest. Korallid kasvasid siinsetel aladel siluriaegses soojas meres ligikaudu 400 miljonit aastat tagasi. Bioherme on kerge ära tunda – erinevalt tavalisest paekivist pole bioherm kihiline, vaid tema pealispind on konarlik ja urbne.
Salevere Salumäge katab omanäoline tamme-pärna-sarapuu loomets. Varasematel aegadel on pangapealne ala olnud hõredam ning seda on kasutatud puisniiduilmelise karjamaana. Salevere Salumäe jalamil kasvab liigirohke salumets. Salumetsaks nimetatakse viljakal ja niiskel pinnasel kasvavat metsa, kus valitsevad laialehised puud, nagu saar, pärn, jalakas ja vaher. Mitmed rohurinde taimed, nagu lõokannus, kopsurohi, mitmeõieline kuutõverohi, maikelluke, ussilakk, püsikseljarohi, salu-tähthein, mets-nõianõges, lõhnav madar, koldnõges, imekannike, siumari ning paljud teised on iseloomulikud üksnes salumetsadele.
2001. aastal õnnestus Mati Mandelil leida Saleverest seni teadmata linnus. Linnus on ehitatud Salevere Salumäe põhjakalda äärde, nii et põhja poolt kaitseb teda enam kui 10 m kõrgune püstloodis langev paepank ise. Linnuse ja selle lähikonna uurimine näitas, et kogu mägi on kunagi olnud põld. Kõikjal, sealhulgas linnuse õuel, leidub vanu, tugevasti kamardunud põllukivihunnikuid ja -peenraid.

Kukel filmiti “Viimset reliikviat”
Siin ümbruskonnas kohalike inimeste ja kaugemalt tulnute üks armastatumaid puhkealasid. Põhjuseks on eelkõige maaliline rannik, mis moodustab kohati madala rannaastangu. Tegemist pole enam puhtal kujul paese astanguga, rohkem on siin savimergleid. Ülal on kadakane loopealne, kus võib leida privaatseid päevituskohti; all ilus, paiguti liivane, paiguti kivine suplusrand.
Kuke ümbrust tuntakse ka kui paljude Tallinnfi lmi kultusfi lmide võttepaika. Siin on fi lmitud Eesti kõigi aegade parimat mängufi lmi Viimne reliikvia (1969, Pirita klooster oli ehitatud Kukeranda), Pulmapilt (1980), Reigi õpetaja (1977), Valge laev (1970), Keskpäevane praam (1968), Ühe küla mehed (1962).

Esivere tuulikud ei sega
Esivere tuulikute juurde ei ole raske sõita – need paistavad kaugele. Tegemist on järjekorras teise Hanila valda püstitatud tuulepargiga, kus hetkel kõrgub neli E70 tüüpi tuulegeneraatorit (ühe tuuliku võimsus on 2 megavatti, kõrgus 85 m). Pargi koguvõimsus 8 megavatti katab 3000 inimese energiavajaduse. Esivere tuulepark maksis 138 miljonit krooni ja valmis nelja riigi koostöös. Vaatamata sellele, et Virtsu ümbruses tuulikute häirivat mõju eluolule, võib tuuliku jalamil vaikset tuhinat kuulates ainult imestada, et nii suur agregaat siiski nii tasast häält teeb. Seni pole ei Virtsus ega Esiveres erilisi probleeme lindude ega nahkhiirtega märgata olnud. Tuulikud jäävad parasjagu kõrvale peamistest veelindude liikumisteedest, ja loodetavasti nii ka jääb.
Tuulikud asuvad Kaseküla-Esivere loopealsel, mille metsalagendikel on siinse kandi loopealsete kõige liigirikkamad etalonalad. Lage osa on kunstlikult nõnda hoitud – siin asus sõjaväe tagavaralennuväli. Õnneks ei juhtu loopealsega midagi hullu, kui aeg-ajalt buldooser seda pealtpoolt koorib – õige alvari mullakiht ongi ju imeõhuke ning ka pärast koorimist on alvar end pinnases oleva seemnepanga ja risoomide varal kiiresti taastanud. Praegu kipuvad noored männid jälle võimust võtma. Tõenäoliselt päästaks metsastumisest lambakasvatus, ent seoses vähese püsiasustusega ja logistiliste probleemidega (ääremaa) ei olda siinkandis sellest huvitatud.

Kaseküla – üks vanemaid külasid
Mõni kilomeeter põldude vahelt ida poole on Kaseküla. Läbi küla sõites jõuame muinasmälestiste juurde. Praegu on teada, et kalme ehitati juba I aastatuhande algul e.Kr, st nooremal pronksiajal. Selle järgi võib arvata, et Kaseküla on üks vanemaid külasid Eestis.

Kõmsi kalmed
Kõmsi õigeusukiriku läheduses on paepealsel karjamaal näha mitut kivikalmet. Suur paarikümne tarandiga kalme asub kirikust umbes 200 meetrit lääne pool.
Kõmsi muististe kaevamised on heitnud palju valgust Lääne-Eesti hõimude ajaloole ja näidanud, et siin tekkis I aastatuhande lõpus e.Kr üsna tihe maaviljelusest elatuv asustus. Algelise maaharimistehnikaga kurnati õhukese huumusekihiga maad varsti ära, ümbritsevad liigniisked ja merega piiratud alad ei võimaldanud aga sisekolonisatsiooni ja rahvastik hõrenes. Alles maatõusu tagajärjel lisandus sajandite jooksul uut asustuskõlblikku maad ning ligi tuhat aastat hiljem on märgata asustuse uut tihenemist.

Hanila säilitab vana
Hanilas tasub kindlasti külastada August Tampärgi nimelist koduloomuuseumi. Porsiku talu peremees August Tampärg – Porsiku Kustas – kirjutab oma külalisteraamatus: “Talu tööriistad ja majakraam, mis olid pea igas talus, mõnes küll mõni asi natuke teistsugune, on meil säilinud enamuses. Mu isal ja minul on see komme vanu asju mitte hävitada, nad seisku.”
Muuseumis eksponeeritavate esemete hulgas on kõikvõimalikud talutööriistad, paljude otstarvet oskaks tänapäeva inimene vaid aimata.

Kurevere karjäär
Paarisaja meetri kaugusel maanteest asub Kurevere karjäär ja kõrged puistangumäed. All orus käib aga kibe tegevus. Suured kallurid vuravad tühjalt sisse ja killustikukoormaga välja, Virtsu sadama suunas, kus killustik laaditakse suurte praamide peale.
Maavarasid on Hanila vallas suhteliselt palju. Kaitse alla on võetud dolomiidi, fosfori, järvelubja, järvemuda ja paljud muud lasundid, mille arvestus toimub riiklikus registris.

Virtsu vasallilinnus
Virtsu sõites paremat kätt kutsuvad lipud meid bensiinijaama, mille taga ranna ääres on endise vasallilinnuse varemed. Virtsu vasallilinnus oli üks tugevamaid keskaegseid Eesti läänilinnuseid. Tulirelvadele kohandatud kahe diagonaaltorniga kastell rajati umbes 1430. aastal, aga hävis talvel 1533-1534 Saare-Lääne piiskopi ja Brandenburgi markkrahvi vahelises tülis. Valmiera maapäeva otsusega aastal 1536 keelati linnuse taastamine.

Puhtu ja Schiller
18. sajandi lõpul laskis Vana-Virtsu mõisa omanik Carl Th ure von Helwig Puhtu poolsaare keskele ehitada hiina stiilis maja. Alleede ristumiskohtadele paigutati omaniku enda poolt paest raiutud skulptuurid. Praegu on tuntuim pärast autori surma 1813. aastal püstitatud monument Schillerile, kelle perekonnaga von Helwigid läbi käisid. Puhtuga on seotud ka niisugused nimed, nagu Heidelbergi ülikooli professor Jakob von Uexküll, kelle endises suvemajas asub Puhtu Ornitoloogiajaam, ning harrastusornitoloog krahv Alexander von Keyserling, poolsaare hooldaja ja valvur enne Teist maailmasõda.

Laelatu puisniit
Tagasi Virtsu poole. Taas jääb risti ette noolsirge kitsas tee, mis kujutab endast endise kitsarööpmelise raudtee tammi ja mida mööda pääseb Laelatu puisniidule, mis on tänapäeval mõnekümne hektari suurune taastatud poollooduslik “muuseum”, kus on varjul palju haruldasi taimeliike (sealhulgas üle 20 käpalise) ning rekordiline liigiline mitmekesisus. Siit võib leida kohti, kus ühel ruutmeetril kasvab kuni 76 soontaimeliiki, mis on Euroopa üks kõrgemaid näitajaid.

Polli Talu Loominguline Keskus
Polli talu perenaiseks, asutajaks ja kunstiliseks juhiks on Marika Blossfeldt. Talu filosoofi liseks eesmärgiks on pakkuda inspiratsiooni ja väljakutseid nii kehale, vaimule kui ka hingele, edendada ökoloogilist mõtlemist nii elustiilis kui ehitustegevuses. Siin on avatud külalisstuudiod, toimuvad rahvusvahelised koostööprojektid, laagrid ja etendused. Pollil on tunda maailmakultuuri hõngu.

Pivarootsi tuulik
Veidi maad edasi on paremat kätt uhke valge Pivarootsi tuulik (restaureerija ja peremees seesama Peeter, kes on korda teinud ka juba nähtud Kuke tuuliku), mis kujutab endast ööbimis- ja puhkekeskust. Siia saabunud võivad valida mitmekesiste matka- ja retkeprogrammide hulgast endale sobiva või lihtsalt puhata ja jalutada ümbruskonnas.

Vatla maalinn
Vatla maalinn (ka Linnuse või Karuse maalinn) asus Linnuse küla lähedal Linnuse otsamoreenseljaku loodeotsal. Maalinna õue (u 1700 m2) ümbritses 2–3 meetri kõrgune vall, mille väliskülg liitus seljaku 8–9-meetrise nõlvaga. Arvatavasti oli 11.–13. sajandil maalinn muistse Karuse kihelkonna (Henriku Liivimaa kroonikas Cozzo) keskus.

Tuhu soostik
Vatla teeristist jõuame peagi nõukogudeaegsele varulennuväljale, mis on tavateest mitu korda laiem ja 3 km pikkune. Lennuvälja lõpust vasakule keerates jõuamegi soo peale.
Oidrema-Tuhu soostik (6270 ha) kuulub Lääne-Eesti suuremate hulka. Paiknedes merest vaid 10 km kaugusel, on soostik arengulooliselt suhteliselt noor. Vaatetorni juurest algab laudtee, mis läbib umbes kilomeetri jooksul kõik siin saada olevad raba arengu etapid – kõrgsoo ehk raba, siirdesoo ja madalsoo. Enne kui laudtee taas maanteele jõuab, kujutab madalsoo endast midagi õõtsikulaadset – st taimestunud kamar katab endist veekogu. Kui siin mitmekesi korraga hüpata, võib näha, kuidas lained mööda taimedega kaetud soopinda laiali jooksevad. Tuhu soos võib hea õnne korral kohata kaljukotkast, sookurgi, tetresid või mudatildrit.

Sookatse majutas saarlasi
Sookatse ja Soovälja küladesse asustati president Pätsi ajal ümber (ehk küüditati) hulk inimesi Saaremaalt, küladest, kuhu rajati baaside lepinguga sõjaväebaasid.
Lihula raba maastikukaitseala (7200 ha) kaitseb üht Läänemaa kõige paremini säilinud rabakompleksi.



Peeter Vissak
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet