1/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

ARTIKLID
Väärikast maamehest upsakaks linnavurleks

Hilissügisel heliseb Eesti Ornitoloogiaühingu kontoris telefon ja murelik meeshääl küsib nõu. Läinud talvel võtnud tihaste ja teiste linna tulnud tiivuliste talikostiliste toitmine perekonna eelarvest ehmatavad poolteist tuhat krooni. Ega linnukaitsjad äkki tea, kust saaks hulgi ja odavalt sihvkasid osta? Ei, seda linnukaitsjad ei tea, küll oskavad aga soovitada veidi rohkem vaeva nõudvat, aga samas hoopis odavamalt kätte tulevat toitmisvõimalust.

Kevadel tuleb samasse kontorisse ametlikke kirju omavalitsustest, kus palutakse või lausa nõutakse ornitoloogiaühingu sekkumist võitlusesse “vareste terroriga”. Küll on linnakodanikele pähe või siis nende luksusautole kakatud, küll tahab künnivareste koloonia häälekus närvid lõplikult sõlme siduda. Suvehakul aga kaevatakse kajaka peale, kes inimestele suisa kallale tükib ja nokakobakaga pähe toksab.
Masendunud pealtnägijad kirjutavad ka vastupidistest muredest, et mitte linnud inimesele, vaid inimesed lindudele liiga teevad: kuidas ühes linnas spinninguga parte õngitsetakse või teisal alevis toonekurgi kimbutatakse. Ei teagi täpselt, kas mingeist vajadustest või siis lihtsalt puhtast kurjusest aetuna.
Niiviisi hakkab pikapeale tunduma, et enamik lindude ja inimeste vahelisi konflikte tuleb esile just asulais ja linnades. Miks on aga inimeste tung linnadesse nakatanud ka sulelisi?

Turvalisse varjupaika. Ei rutta lind linna karjääri tegema või hõlpsamat raha teenima, tema elufilosoofia on hoopis lihtsakoelisem: hea, kui toit on olemas ja veel parem, kui kurjade kavatsustega kontvõõras ligi ei saa. Metsas võib ju hea ja rahulik tunduda küll, aga kui ikka öökulli-onu su lapsed enda omadele eineks tassib, siis hakkad tahes-tahtmata kohvrite pakkimisele mõtlema. Päris suured linnudki võivad järelpõlve turvates hätta jääda: osav nugis on piisavalt verejanuline, et ka tugevate lindude lapsi ahistama ronida. Näiteks teab ajakirjas Loodus lindude linna pürgimise teemat valgustanud ornitoloogiaühingu juhatuse esimees Jaanus Elts, et mõnes piirkonnas on just nugise nurjatus musträhnilt pesitsuslusti ära võtnud. Ja ühes mulluses loos kirjutasime sellest, kuidas seesama nõtke linnulihasõber käib must-toonekure pesas saagil.
Terve hulk loodusmaastiku röövel-naabreid tehisoludesse kaasa ei tiku. Tõsi, linnas võivad omakorda kurja teha siinsed murdjad. Kusjuures rotid on hullemadki kui kassid. Aga sellegi vastu oskavad vähemalt mõned liigid rohtu leida – näiteks puhkeperioodil suurematesse seltsingutesse koguneda. Siis on valvel meeleelundeid iga kaaslase kohta hoopis rohkem kui üksinda oksal konutades.
Inimeste ehitatud majades ning muudes tehisvormides on tihti mõnusaid ja ohutuid õõnsusi-õnarusi, kuhu sobib kenasti pesa sättida või mis pakuvad talveöös pakasevarju. Mastide või kõrghoonete otsas on hea ühisöömajal olla: ükski lihamaias loom pole nii heade küüntega, et sinna järele saaks.
Ja linna toidurohkust on raske üle kiita! Kummalisel kombel satub ka vaeselt elavates ühiskondades heitmete sekka maitsvat nokapoolist. Pealegi tavatsevad inimesed igasugu lilli ja ilupuid kasvatada, milledel leidub heamaitselisi osi – pungi, vilju ja võrseid. Ja seemnerohkeid umbrohte on inimese ümber mõnusalt palju. Siiski, suvel võivad poegade vajadused ka loodusesse naasma sundida, kui on vaja lihakraami või kindlas kasvujärgus taimeosi.

Uhkeid vaatlusvõimalusi pakub Euroopa pealinnadest linnusõbrale Reykjavik, mille raekoda seisab jalgupidi Tjörni-nimelise tiigilahmaka vees. Tiigi keskel on kopsakas saar – ja sellel pesitseb arvukas randtiiru koloonia, mitmetest hanedest-partidest rääkimata. Nende ridade kirjutaja sünni- ja kodulinn Tartu olevat aga siinsete linnumeeste kinnitusel Euroopa ainus linn, mille piires on ülemaailmselt ohustatud rohunepi mänguplats.
Kõigi linnade linnusõbralikkus pole omavahel võrreldav, üldpilti muudavad suuresti ka kliima ja kogu looduse erinevused. Kui meil on näiteks koduvarblane eelkõige linna- ja põldvarblane maalind, siis kusagil lääne ja lõuna pool on pilt otse vastupidine.
Muidugi ei tule linna iga lind. Must-toonekurg võib väljaspool pesitsusaega ju linnaservast ehk ülegi lennata, aga pesa ta Kadriorgu või Toomele ehitama ei tule. Ja meie kotkastest kõige inimasustussõbralikum väike-konnakotkaski on ja jääb ikka maaelanikuks.
Püüame Jaanus Eltsi abiga Eesti tiivuliste seast kõige suuremaid linnalembe valida ja jätame minu initsiatiivil otseste kodulindude kõrvalt mängust välja ka pool-kodulinnud tuvid.
Kes veel ei tea, sellele olgu öeldud, et meie linnatuvide vennaskond pärineb Lõuna-Euoopas ja Põhja-Aafrikas elavast kaljutuvist. Inimene on kodustatud kaljutuvist aretanud mitusada tõugu, sealhulgas küll ilu-ja lihalinde, küll spordi- ja kirjatuvisid. Aga mingi osa kodutuvidest on aegade jooksul peremehe juurest putku pannud ja elab nüüd siis poolmetsistunult inimese kõrval edasi, nagu hulkuvad koerad või kodutud kassid. Natuke maitse asi, aga mina pean tuvi ikka kodulinnuks. Elts osutab esimeses järjekorras tänavuseks aasta linnuks valitud varblastele. Peaaegu kogu elu ikka õhuvallas veetev piiritaja ehk piirpääsuke seab oma pesi kõigi meie linnade majapragudesse ja -tühimikesse. Rohkem rasva-, vähem sinitihast näeb mitmes linnas kogu aasta vältel.
Kõige rohkem on inimesed tähele pannud siiski varese ja tema lähisugulaste – haki, haraka, koguni ronga – süvenevat urbaniseerumist.

Varesele valu. Jaanus Elts võtab kurtmisi vareserohkuse üle filosoofilise rahuga: “Või veel – vaata, kui suured nad on! Muidugi suudab üks vares inimesele hulga rohkem probleeme tekitada kui terve parv varblasi!”
Aga seda möönab temagi, et see karedaja valjuhäälne seltskond on linnas rohkenenud küll. Eks taas ikka seepärast, et toitu küllaga. Ja häid pesa- ja varjepaiku. Intelligentsed linnud oskavad inimese pakutavaid võimalusi väga ratsionaalselt ära kasutada, ja seda sugugi mitte ainult oma toidusedeli täiendamisel. Jaanus Eltsi linnupesakogu üks ootamatumaid eksponaate on alumiiniumtraadist punutud hallvarese pesa!
Muidu rohkem maaeluga seostuv harakas tunneb ennast eramurajoonides õige koduselt ja tekitab seal tuska väiksematele lindudele. Rootsis on Elts märganud harakapesi lausa kesklinnas, seejuures igavesi kobakaid, mis viitab ilmselgelt juba pikale kasutusajale.
Suure uudisena räägiti paar aastat tagasi ronga pesitsemisest Tartu piires – tema ju tõeline laanelind. Aga ronk tahab oma korteri ikka kõrgele seada. Kui vanad metsad ja niigi vähesed kõrged puud aiva saekaatrisse sõidavad, siis ei jäägi ju muud üle, kui ehk hoopis kirikutorni kolida. Lärmakasse tööstusrajooni ronk siiski ei tiku.
Küll on tõeline linlane ronga “väikevend” hakk, seda eriti talvel. Tartu jaoks on hakk vaata et vapilind, Emajõe-äärseil kesklinna haljasaladel käivad sügisest kevadeni öömajal kindlasti tuhandete tiivapaaride omanikud, et päeval siis linnaümbruse rikkalikel toidumaadel kaloreid varuda. Ja ega suvelgi neist nutikaist lindudest puudust ole: eriti Toomemäe vanad õõnsad puud ja orvarohked kirikuvaremed pakuvad piisavalt ruumi pesa seada. Toomemäe kõrgetest puudest on ikka lugu pidanud künnivaresed, meie varestest ainsad “päris” rändlinnud.
Just künnivaresed on endale viimastel aastatel Eestis kõvasti vaenlasi kogunud, kummalisel kombel eelkõige väikelinnades. Ei oskagi arvata, kas on nende elanikud vaikusega liiga hellitatud või ongi inimesele omane kirglik vajadus vaenlast otsida. Aga küll Viljandis, küll Kuressaares, küll Jõgeval on päevakorda kerkinud lausa sõjakäigud lärmakate ja – mis seal salata – kakarohkete kolooniate vastu. Pesade lõhkumine, vahel paraku ka munade või koguni poegadega pesade lõhkumine, erilist efekti ei anna: suure tõenäosusega ehitatakse hiljemalt järgmisel aastal uued. Kui mitte täpselt samade puude otsa, siis võibolla järgmisse parki.

Inimlikud eksitused. Mõni aasta tagasi tekitasid Tartu linnuhuviliste seas väikese sensatsiooni kaks kodukakupoega, kes juba veebruaris oma beebihilpudes Toomemäel puuoksal kükitasid. Asjahuvilised käisid neid murega seiramas ja võisid lõpuks rahuloleva ohkega kinnitada: “Öökullipere tuli rasketele oludele vaatamata laste tiivule kasvatamisega toime!” Ajalugu vaikib sellest, kas ja kui paljud tänavakasside pojad ses ürituses oma elu pidid ohverdama – mida muud ikka kakud pojukestele kosutuseks nokka tõid.
Küll aga suudeti ühiselt välja mõelda, miks siis pesitsemine leidis aset ligi kaks kuud enne tavapärast aega. Süüdi olid eelmisel sügisel Toomemäele pandud laternad! Tänu kunstvalgusele sai päev tublisti pikem ja kakupaar oligi haneks tõmmatud: neile tundus, et kevad on käes ja aeg hakata lapsi saama.
Jaanus Elts lisab, et sama hästi on teada juhused, kui võimsate tänavalaternate valguses on rasvatihased tikkunud väga varakult laulma. Ja mitte ainult – oma kunagises kodulinnas Elvas on mees korduvalt kuulnud aprillis tänavavalgustite kupleis siutsuvaid tihasepoegi. Metsas elavad Rasva- Antsud jõuavad sama kaugele tubli kuu hiljem.
Iseasi, mis sellise kiirustamisega välja kukub. “Oluline on see, millest üks või teine liik toitub – või õigemini, millega ta oma poegi peab toitma. Kui teatud vanuses on ilmtingimata vaja putukaid või mingis kindlas arengujärgus taimi, võib kiirustajal kuri karjas olla,” väidab Elts. Näiteks varestel poleks häda midagi – nende eriline kohanemisvõime seisneb muu hulgas ka dieetide rohkuses. Tihaselaps aga peab normaalseks kasvuks oma lihaportsu kätte saama: arenguks vajalikke loomseid valke leiab vaid putukatest. Et viimaseid veebruaris kasinalt võtta on, see vist ütlematagi selge. Seepärast pole erilist lootust, et varastest poegadest elulooma saaks.

Õpib kuni elab. Kui veel kord vareslaste nutikust kiita, siis olen oma silmaga näinud, kuidas hakk kord tihaste tarvis oksa külge nööri otsa ülesriputatud pekitüki endale sai. Muudkui aga tõstis nokaga järgmise jupikese nööri jala alla, kuni saigi palukese noka vahele! Niiviisi pole sellest katki midagi, et hakk tihase kombel paigallendu teha ei oska: kavalus aitab välja igast olukorrast.
Jaanus Elts on ligilähedast andekust täheldanud musträstal, kes on hakanud järjest sagedamini talveks meile linnadesse jääma – mitte ainult Tallinna või Haapsallu, nagu varem, vaid ka sisemaale. Ehkki rahvas teab teda rohkem marjasööjana, ei ütle lind ära ka lihakraamist. Paarikümne aastaga on meisterlaulja selgeks saanud toidulaual käimise, kusjuures peab ennast seal üsnagi agressiivselt ülal, nii et väiksemail kostilistel tuleb lihtsalt taanduda. Elts on korduvalt näinud musträstast kohmakat paigallendu üritamas, et sel moel tihastele riputatud pekki nokkida. Teine meil sageli talve veetev rästas, marjaaedade nuhtlus hallrästas, ei ole samu trikke selgeks saanud –võib-olla seepärast, et tema on valdavalt taimetoitlane.
Linnuliikide jaotamine rändlindudeks ja paigalindudeks on tinglik. Mõne liigi isenditest jääb osa paigale ning teised lendavad ära. Paigalinnuna tuntud rasvatihaste asurkonna üks osa piirdub sellega, et tuleb talveks maalt linna toidule ligemale, teine osa lendab aga tuhandete kilomeetrite taha. Jaanus Eltsi kinnitusel on selline kahetine käitumine osa liigi ellujäämisstrateegiast. Pikk rännutee on teadagi ohte täis, aga lubab õnnestumise korral kevadel suhteliselt heas konditsioonis naasta. Talveks koju jääda on vähem koormav, aga kes ütleb, et ei tule tapvaid pakaseid. Niiviisi kaht tegutsemisviisi kombineerides on liigil enam lootust, et piisav hulk linde jääb sugu jätkama.

Avariiolukord. Ajakirjandusse aeg-ajalt lipsanud sensatsioonijutte vareste ohjeldamatust vargushimust või nende ja kajakate agressiivsusest peavad linnumehed enamasti põnevust taotlevaiks või hirmul-onsuured- silmad tüüpi lugudeks.
Aga mis tõsi, see tõsi: nutikad noored varesed võivad vanemat edukat liigikaaslast jälgides tõesti omandada tarkuse, kuidas näiteks supelrannas peremeheta seisvast kilekotist söödavat leida. Vaadake kas või, millise hasardiga tuustivad hakid sulgemata unustatud prügiurne. Samamoodi võivad kajakad, iseäranis veel nende väheldasemad, aga see-eest südikamad sugulased tiirud rünnata inimest, kes on linnu arvates muutunud ohtlikuks tema poegadele. Nii et enamasti peaks röövitu-rünnatu leidma tegevusjuhendi omaenda käitumise analüüsist.
Tartust on teada ka juhus, kus kogukas hõbekajakas oli pesapaigaks valinud ühe büroohoone katuse ja pidas ohtlikeks kõiki hoonesse sisenenud või sealt väljuvaid inimesi. Sellistel erandlikel juhtudel ei jää ilmselt tõesti muud üle, kui katsuda liiga innukalt kaitstavad pojad veidi kaugemale toimetada, kust muretsev emme nad kummatigi veel kätte leiab.

Aita mööda saata talv. Talv on meie kliimas tiivuliste jaoks kaheldamatult aastaringi kõige keerulisem aeg.
Külmal poolaastal tuleb meile ka selliseid tiivulisi, kelle pesitsusmaad asuvad enamasti ida- või kirdekaares. Nende kilda kuuluvad 2000/2001. aasta talvel lausa massiliselt siia saabunud siidisaba või hoopis haruldasem männileevike. Ja linna suundub ka suur hulk looduses pesitsevaid tihaseid ja teisigi linde.
Jaanus Elts räägib, et söögimaja juures tihaseid rõngastades on ta jõudnud veendumusele, et need pole üldjuhul samad, kes kevadel siin kandis pesitsema hakkavad. Ometi leitakse hilissügisel toidumaja kiiresti kätte – nälg sunnib tagant. On väidetud,väidetud, et meie laiuskraadil on lisatoitmine mõne liigi jaoks mõnel talvel lausa elu ja surma küsimus – ja tänavune talv oli vahepeal just selline. Eriuuringud kinnitavad, et toitmine viib talvist tiivuliste suremust oluliselt alla.
Kui nõukogude aja kombesse linna veekogudel vaata et aasta ringi parte toita võib suhtuda kaheti – kas ikka on vaja harjutada rändlindu paigale jääma –, siis väikeste lindude talvine toitmine on igal juhul kiiduväärne. Küll aga ei maksa seda suvel jätkata – niiviisi surume linnu õppimis- ja arenguvõimed liigse hoolitsusega ülemäära maha.
Et õpetusi sellest, kuidas ning millega tihaseid ja teisi talilinde toita, on meiegi ajakirjas ilmunud rohkem kui ühel korral, jätan need siin kordamata. Küll ei taha aga kuidagi rõhutamata jätta tungivat regulaarsuse nõuet. Mitte mingil juhul ei tohi toitmist harjunud paigas ühel hetkel kesk talve lihtsalt ära lõpetada. Küllap leiavad linnud toitu tõesti ka mujalt. Aga enne seda võivad nad raisata liiga palju aega asjatule ootamisele ja teie peale lootmisele ning pärast võib toitumistunde lihtsalt napiks jääda. Nii on teie heategu hoobilt pahempidi pööratud.



Toomas Jüriado
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet