4/2007



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Tallinna joogivesi kaitseta

Mis saab ligi kolmandiku Eesti elanike – tallinlaste – joogiveest siis, kui peaks juhtuma suuremat sorti katastroof? Näiteks viskaks mõni pahategija Ülemiste pinnavette mingi patogeense viiruse, mis on võimeline läbima biopuhastid. Või jõuaks radioaktiivne saaste Ülemiste vette. Või kukuks järve lennuk. Üks on kindel – meie joogivee reservuaar on haavatav, Tallinna kriisikava koostamine aga venib.

Kriisioht – biosaaste
“Tahaksin teada, kuhu poole pöördub tädi Maali sel juhul, kui Ülemiste reostuks, see on ju lahtine veekogu, viska
sinna sisse, mida tahad,” muretseb põhjavee spetsialist Erna Sepp.

Kuigi veepuhastamisel kasutatav kloorimine on tõhus vahend reostuse kõrvaldamiseks, eksisteerib patogeenseid viirusi ja baktereid, kes puhastites võivad jääda ellu. Erinevate bakterite ja viiruste eluvõimest annab aimu äsja avalikkust tabanud uudis leegionäri tõve juhtumist Eestit külastanud kruiisilaeval. Sellega seoses ilmnes, et Tervisekaitseinspektsioon on juba aastate eest hoiatanud meie hotelle ja veekeskusi kopse ründava haiguse eest, mis levib vee kaudu ja mis võib lõppeda surmaga. Kuigi kloorühendid peaksid bakteri nimega Legionella pneumophila kirjade järgi hävitama, annab kogemus tunnistust, et bakter võib veekeskuste üliklooristes tingimustes (basseinid, mullivannid) siiski ellu jääda ja levida.

Radioaktiivne saaste
otse joogivette Kujutleme, et meie vahetus läheduses paikneva tuumajaama Sosnovõi Boriga midagi juhtub ja üle Tallinna kandub suur radioaktiivne pilv ning saaste jõuab meie joogivette. Radioaktiivsust veest nii lihtsalt välja puhastada ei saa. Kas sel juhul jääme päevapealt joogiveeta?
Tallinnal pidi valmima kriisikava 1. maiks 2007, kuid see on alles arutamisel Tallinna Kommunaalametis. Viimasest aga infot arutelu käigu kohta meie ajakirjale ei antud. Kriisikava puhul on kõne all kindlasti joogivee muretsemine varutorustiku abil. Aga mis olukorras see on? Ohu korral saab loota pumplatele, kuhu vett on varjule kogunenud – see aitab aga lühiajaliselt kriisi esimestel hetkedel. Aga edasi?
Muidugi võib küsida, kui tõenäoline on suuremõõtmelise katastroofi võimalus. Aga selleks ju kriisikavad ongi – igaks juhuks.
Kui mõne aja eest Läänemerel toimunud õlireostuse puhul otsiti süüdlast, kes mille eest vastutab, jäi asi segaseks. Samuti pole hetkel veel põhivastutajat joogivee kriisiolukorra puhuks – siis kui midagi juhtuks just täna. Kriisiolukorraks peaksid käima aga suured ettevalmistustööd juba täna.
Lennuki vette kukkumist veetootjad ei karda, sest naftasaaduste ja põlemisjääkidega saab puhastusjaam hakkama.
Aga kui lennuk peaks kukkuma otse puhastusjaama peale? Olgem ausad, meie joogivee reservuaar ei asu just ohutus piirkonnas, vaid lennujaama naabruses ja suure magistraali ääres ning mitte kaugel transiidisadamast.
Pinnavee joogiveeks tarbimisel oleme haavatavad. Ja mitte ainult kriiside puhul.

Joogivees võib olla ohtlikke aineid, mida veeproovides ei määrata
Vesi, mida Tallinna kraanist saame, ei pruugi olla nii ohutu, kui arvame. Üheksakümmend protsenti tallinlaste veest tuleb Ülemiste järvest, mis on täis saastet ja eutrofeerunud. Samuti saab Ülemiste järv oma vee ligi 2000 ruutkilomeetri suuruselt alalt, mis pehmelt öeldes on kehvas seisus.
Kuigi eelmise aasta Tallinna joogivee kõik proovid vastasid nõuetele, tuleb arvestada, et vett analüüsides määratakse ainult neid aineid, mida eurodirektiiv ette ütleb. Eurodirektiiv toetub suuresti Maailma Tervisekaitse Organisatsiooni andmetele mikroelustiku ja keemiliste ainete ohtlikkusest. Ent MTO seisukohad pole lõplikud, pidevalt avastatakse midagi uut ning mõningate ainete puhul ollakse kahevahel: kas nõuda nende määramist joogivees või mitte. Uut teavet tuleb kogu aeg.
Üks problemaatiline aine on dioksiin, mille määramist ei nõuta ja millega on aeg-ajalt sekeldusi tekkinud. Dioksiin läbib paraku enamuse filtreid, see aine tekib tööstusrikastes piirkondades inimtegevuse tagajärjel ja plastmassprügi põlemisel. Dioksiin on võimas kantserogeen, mis teeb ta ohtlikuks. Ülemiste järves võib vastupidiselt veetootjate arvamusele olla dioksiini tekkele soodne pinnas. Reostuskoormus on Harjumaal väga suur. Äsja Harju alamvesikonna majanduskava hinnangutest selgus, et enamik veekogusid seal, kust vesi jõuab Ülemistesse, on saanud seisundi hindeks: kesine.
Ja veel – suure, katastroofiliste mõõtmetega põlengu puhul jõuaks dioksiin kiiresti pinnavette. Põhjavee puhul seda karta pole.

Vanad torud ja kloor
Vaatame veel, milliseid nähtusi pinnavee kasutamine joogiveena tekitab. Pinnavett peab vastupidiselt põhjaveele kõvasti puhastama. Vee puhastajate põhiline eesmärk on aga, et vesi poleks nakkusohtlik. Seetõttu ongi ülemaailmselt väga levinud vee kloorimine. Kloor on seente, bakterite ja muu hävitamiseks vahend number üks, sest esiteks on ta odav ja ka tõhus. Samas on asjal teine külg. Kloor reageerib orgaanikaga ehk siis kloor on eelduseks mürgiste ja kantserogeensete kloorühendite tekkeks. “Orgaanika on ju elavas vees olemas,” meenutab Erna Sepp.
Vanades torudes on kloor problemaatilisem, sest toruseintele tekib aja jooksul n-ö biokile, kus õitseb rikkalik mikroelu. Klooriga reageerides tekivad ühendid, mis pole just tervislikud. Praeguse seisuga on suur osa Tallinna linna torudest välja vahetamata.
Kuniks kõiki torusid ei uuendata – ja see võib aega võtta paarkümmend aastat, kui praegust renoveerimise tempot vaadata –, pole me kaitstud teatud mürgiste kloorühendite eest. 30. juulil võis lugeda uudist, kus eespool nimetatud legionelloosi bakteri tõttu haigestus Jekaterinburgi satelliitlinnas 52 inimest, kellest kaks surid kohe. Oblasti tervishoiutöötajad tunnistasid, et haigus on pärit amortiseerunud veetorustikust. Niisiis ei pruugi alati kasu olla ka kloorist, kui torud on amortiseerunud.

Vanad torud – kui kauaks?
AS Tallinna Vesi ei kiirusta vanade torude väljavahetamisega. Ühest küljest on see arusaadav – neid on tõesti palju – ligi 900 km.
Kui linnaelanik tahaks teada, millised torud on just tema maja all, pole seda võimalik uurida, sest täpset torudeskeemi pole. “Kui meil mingi toruga tekib probleem, näiteks ühe aasta jooksul mitu avariid, siis saadame torusse kaamera ja vaatame, mis seisus see on ja mis toruga on tegu,” selgitab AS Tallinna Vesi geoinfojuht Ando Veebel, kuidas nad ise torudest teavet saavad. Vanad torud asuvad põhiliselt kesklinnas, vanalinnas ja Põhja-Tallinnas, detailideni pole aga teada. Samas pole Veebeli sõnul vanus alati toru kvaliteedis määrav. Tema hinnangul on heas töökorras ka üle 50 aasta vanuseid torusid, samas aga on 1970-ndatel paigaldatud torud läbi kulunud.
Üldiselt on kummaline, et Tallinna Vee investeeringutesse minevad summad on üüratud, samas vanu torusid vahetama ei kiputa.

Liiga head veeproovid?
Vanade torude kehv seisund ei näi kajastuvat ka Tallinna Vee veeproovides.
Tallinna Vesi väidab oma koduleheküljel, et ligi kolmest tuhandest veevärgi veeproovist, mis aasta jooksul võetud, on kõik väga head või head. Kindlasti see nii ongi, peab aga mainima, et tegelikult pole need proovid võetud mitte 3000-st erinevast kohast üle linna, vaid ainult 120-st kohast Tallinnast ja ka Sauelt. Proovide suur arv tuleb sellest, et neid võetakse kaks korda kuus, mis teebki kokku ligi 3000 proovi aastas (2 x 12 x 120 =2880). Kõik veeproovid, mida aasta jooksul tehakse, pole aga täisanalüüsid – see on kallis protseduur. Põhiliselt uuri takse vett patogeenide koha pealt.
Huvitav on see, et kuigi Tallinna joogivee näidisproovid öeldakse olevat korras, tunnen paljusid inimesi, kes kesklinna piirkonnas vee omaduste üle kaebavad. Piirkonnas, kus on reeglina vanad torud.

Põhiinvesteeringud unustavad põlised Tallinna alad
Kuigi meil on Tallinnas palju vanade torudega piirkondi, on summad, mis igal aastal investeeringuteks kulutatakse, väikesed.
Kui vaadata 2007. aasta torude uuenduskava, siis selgub, et Tallinna Vesi kulutab paraku vanade torude uuendamiseks väga vähe. Investeeringuteks kuluvast 346, 9 miljonist läheb lõviosa (kui puhastusprotsesside uuendamisele kuluv raha välja arvata), 210 miljonit, Tallinna ümbruse uute elurajoonide torustike väljaehitamiseks. Tundub, et uusi torusid on kasulikum paigaldada, kuna see toob juurde uusi kliente. Vanade klientidega tegelemine on aga kulukam. Ärgem unustagem, et tegemist on ikkagi suures osas välismaalastele kuuluva äriettevõttega, mitte kohalike linnaelanike otsustamissfääri jääva veevärgiga. Omanikud käituvad ärireeglite kohaselt ja kõik. Veenõukogul oleks siin muidugi oma sõna öelda, aga millegipärast tundub neilegi, et Tallinna valglinnastumist tuleb toetada. Vahelepõikeks meenutame, et Tartus, kus kohalik joogivee tootmine kuulub linnale, on juba kõik vanad torud vahetatud, samuti Viljandis. Ja Tartus joogivett ei klooritata. Kadestusväärt.

Kas me võiks loobuda Ülemistest ja tarbida vaid põhjavett?
Et Ülemiste järv on haavatav, oleks mõistlik kaaluda põhjavee tarbimisele üleminekut. Linnaisad ja veetootjad näivad aga olevat otsustanud, et Ülemiste on siiski parim. Ehkki veel vaid 25 aasta eest oli meil Tallinnas üle 230 puurkaevu ning käis kõva arutelu, mis tingimustel Tallinnas põhjavett tarbida. Uue aja tulekuga on need mõtted soiku jäänud. Kas Tallinna Vee omanikele on vanaviisi mugavam ja ärile kasulikum või usuvad nad tõesti siiralt, et Ülemiste reostunud pinnavett puhastada joogiveeks on meile parim? Loodan, et vastus on ei. Kui vaagida võimalikku kriisiolukorda tänapäeva Eestis, siis peaks ju mõistma, et maapõues peidus olev põhjavesi on mürkide eest palju paremini kaitstud. Sellest aga Loodusesõbra järgmistes numbrites



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet