2/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

roheliste rattaretk
Kuidas elad, Lämmijärv?

Tänavune rattaretk kulgeb ainulaadses paigas – Lämmijärve läänekaldal, kus eesti, seto ja vene inimesed on aastasadu koos elanud, lävinud ja kogemusi vahetanud ning võivad selles suhtes olla eeskujuks tänase päevani. Rännet ida poolt üle Lämmijärve meie juurde ja ka vastupidi, läänest Venemaa suunas, on toimunud ju sajandeid. See kõik on jätnud jälje siinsele kandile, kus vanim küla võib oma järjepidevat asustust lugeda 5300 aasta taha!

Räpina
Räpinast on saanud 3000 elanikuga linn, kuid tema vanad tõmbekeskused – kirik, mõis ja paberivabrik – ilutsevad endiselt oma aukohtadel paisjärve ümber. Räpinä paisjärveks kogunenud Võhandu jõe vett kasutab praegugi paberivabrik, mis siia rajati 1873 (paberiveskina juba 1734). Vabrik töötleb vanapaberit ja pakub linnarahvale tööd, ühtlasi aga saastab jõevett. Loodetakse edaspidi saada paremaid puhastusseadmeid.

Köstremäe küla
Juba linnast väljas, Köstremäe külas, tasasel maal kesk jaanalinnutalusid, kerkib toekas telliskivihoone, mälestus kunagisest kihelkonnakoolist, mis siin 1879. aastal sisse õnnistati. Tsaariaegset koolielu on kirjeldanud oma mälestustes kunstnik ja kirjamees Jaan Vahtra. Praegu maja seisab ja laguneb.

Linte külale liginedes tuleb meil üha uuesti ja uuesti valida teeharude vahel, mis lähevad igas suunas küladesse laiali. Siin asuvad kihelkonna viljakaimad maad – kutsutud Räpinä Ukrainaks; talude juures näeb toekaid vanu maakivihooneid. Linte küla ise on otsekui Eesti külaelu vastuolude koondpilt: Luhamäe ja Maarjamäe muistsed pühapaigad, mis endassesulgunuina on suutnud püsida kolhoosiaegsete hoonete ja siloaukude kõrval; uhked põlistalud kõrvuti krossiraja ning tribüüniga; nõukogudeaegne kultuurimaja, kauplus ja korterelamud – ning nende juures jäänus vanast meiereist, mille väärtuslikud telliskivid on veetud välismaale.

Miilva järv
Lääne poole jääb pikk ja kitsas Miilva järv – suurim kogu kihelkonnas. Siin, nähtavasti järve põhjatipu lähedal, asus saladuslik rootsiaegne rauatehas, mille toodangut oli müüdud Narvaski. Ettevõtte rajas jurist Martin Schmidt, kes rentis Räpinä kihelkonna mõisad. Võib arvata, et raua tootmiseks kasutati järve- või soomaaki. Miilva küla järgi on nimetatud ka suur Miilva soo, mis pikalt põhja-lõuna suunas kulgedes moodustab loodusliku piiri Räpinä, Põlva ja Võnnu kihelkondade vahel. Tegelikult on sool eri paigus erinevad rahvapärased nimed – Määrästü, Maaniide, ka Räpina soo. Koos järvega moodustub Meelva maastikukaitseala.

Kurõkülä pool lööb maastik lainetama. Tee siugleb künkaääri mööda. Viit osutab Kurõkülä Liinamäele, mis on 9.–13. sajandist pärinev muinaslinnus. Veidi maad edasi viib teeharu üle Ritskamäe, kust avaneb vaade Liinamäele ja ümbrusele. Peateel sõitu jätkates silmame ida pool peagi kiviaeda kauni maakodu ümber. See on Koolimaa talu endise Kurõkülä koolimaja maal, millele 1998. aastal omistati paremini heakorrastatud tootmistalu tiitel. Jägmiseks jõuame Kassi taludeni, kus sündis ja elas mees, kellele kogu Räpina kihelkond võlgneb tänu oma ajaloo ning pärimuse talletamise eest. See oli Jakob Jagomann (1844–1910), rahvaluule suurkoguja ja “Räpina kihelkonna ajaraamatu” koostaja. Suur osa tema kogutud rahvalaule on avaldatud Jakob Hurda “Setukeste lauludes”. Peale kodukihelkonna käis ta korjeretkel ka päris Setomaal.

Mägiotsa küla
Pärast Kurõkülä suruvad mets ja soo end teele üha ligemale. Asustus koondub küngastereale, moodustades Mägiotsa küla. Siin asus Räpinä mõisa viimane karjamõis. Esimesele künkale tõustes võibki ees näha mõnesid karjamõisast säilinud hooneid. Siitsamast lähedalt pöörab teerada ka Miilva sohu, Padojärve äärde. Raba on ju tegelikult “külje all” kogu küla ulatuses, ainult et tee peale ta ei paista. Rabas leidub veel veesilmi, pigem väikesi järvi kui laukaid – kohalik sõna nende jaoks on “järvitüs”. Nad on toeks arvamusele, et kunagi oli terve soo üks suur järv, mis hiljem kinni kasvas. Siiski on ka tõelisi laukaid ja älveid, mis nõuavad soo läbimisel ettevaatust. Siin pesitseb kalakajakaid ning parte, soo on pesitsus- ja “suvitus”-paigaks hulgale sookurgedele, kes päeval otsivad toitu ümbruskonna kultuurmaastikult.

Metsa vahel
Viimaks ühinevad mets ja soo ning inimasustus lakkab mõneks ajaks. Sõidame läbi Tõldsepälaane. See on Räpinä ja Võnnu kihelkondade, ühtlasi vanade Võro ja Tartu maakondade piirimaa. Viljakal pinnasel kasvab metsas küllalt palju laialehiseid puuliike. Edasi vanal Tartumaal avaneb vaade Savimäele, kuhu alles 20. sajandi algul rajati Savimäe karjamõis. Eesti Vabariigi ajal sai sellest 11 taluga küla. Rasina poole sõites möödume veel Matsisaare külast, mis on samuti üsna noor – rajatud alles 19. sajandi teisel poolel. Üldse paistab Rasina mõis silma sellega, kuidas siin asustuspilt on viimase 150 aasta jooksul muutunud. Tol ajal laiusid veel mitmete praeguste külade asemel metsad.

Rasina küla ennast tuntakse juba 15. sajandist, mõisa 16. sajandi lõpust. Nime on arvatud venepäraseks (mõelgem vene nimele Razin!), seda enam, et Võnnu kihelkonnast on teada küllalt kohanimesid, mis tulenevad vene isikunimedest. Igatahes on eesti ja vene asustuse jagunemine kunagi olnud ühtviisi kirev mõlemal pool Lämmijärve. Võnnu kihelkonna sisemaal leidus paarisaja aasta eest terveid vene külasid (Lääniste, Künnäpoja), mis on hiljem eestistatud või koguni hävitatud. Siinsed eesti asukad aga on nii keele kui rahvaluule ja -kommete poolest tugevasti seotud vana Võromaaga. Oletatud on võrokeste sisserännet lõuna poolt pärast Põhjasõja-aegset hävingut. Igatahes on Võnnu kihelkonna ida- ja lõunaosa keel selgelt võropärane, kui võtta aluseks kolm otsustavat tunnust: täielik vokaalharmoonia (lännüq, mitte lännu), kõrisulghäälik (uues võro kirjaviisis märgitud q-tähega) ja võropärane palatalisatsioon ehk peenendus (üts´, kats´, mitte üits, kaits). Kuid ka tartu keele mõjud on selgesti kuulda: sõna alguses puudub h-häälik ((h)obõnõ), seesütleva käände lõpus on -n, mitte -h, nagu Räpinäs (mõtsanja mõtsah). Veel 1950. aastate algul pani Rasina maile saabunud keeleuurija tähele, kuidas seltskonnas põhjaeesti keele pruukijaid naeruks pandi. Nüüdseks aga on kohalik keelepruuk noorte seas ja ka sisserändajate mõjul taandunud ning asja võib muuta vaid see, kui oma keelt hakatakse tunnetama oma kodu(kandi) loomuliku osana ja pärandina.
Maantee kulgeb läbi mõisasüdame, millest on järel vaid juugendliku moega tiibhoone. Säilinud on põlispuudega alleesid, mälestus kõige kuulsamast Rasina mõisahärrast Woldemar von Stackelbergist (1809–1857) ehk Tinasilmast, kes paistis silma nii teokuse kui ka julmuse poolest. Oma ühe silmaga (teise asemele oligi pandud tinast silm) pidanud ta valvet töörahva üle ja lasknud peksa anda väikseimagi eksimuse eest. Naist ta ei võtnudki, vald aga oli täis tema vallaslapsi.

<Lutsu jõgi
25 km pikkune Lutsu jõgi tuleb siia lõuna poolt. Just Rasina mõisa kohal teeb ta täisnurkse käänaku lõuna-põhja sihist läände, et peagi suubuda Ahja jõkke. Sestap sõidamegi temast üle kaks korda – enne ja pärast mõisat.

Rasina kirik ehitati 1931–1933 endise mõisa magasiaida kohale ja viimasel ajal on teda korrastatud. Kiriku juures kasvab 8,5-meetrise ümbermõõduga remmelgas, Eesti vägevamaid puid. Läheduses, teeristi juures, asub endise Rasina Põhikooli hoone, valminud 1937. aastal. Kool lõpetas tegevuse 2005.
Rasinalt pöörame itta ja ületame Sikapalo metsas praeguse maakonnapiiri. Sikakurmu külas Järvselja teeristil võime silmitseda küngasteahelikku, mis inimasustust kandes ulatub siit kuni Lämmijärveni ning jätkub ka ida pool järve.

Kastre – Perävald
Pöördume põhja – Kastre-Perävalla metsadesse. Kasutan meelega seda nime, kuna Järvselja on niigi tuttav. Järvselja nimi on laienenud alles viimasel ajal – kunagiselt talult ja väikejärvelt tervele metsamassiivile. Ometi võiks ka Perävald jääda. Saladusliku hõnguga nimi tähendab tegelikult seda, et Kastre mõisa poolt vaadates jäid need maad valla “pera”-otsa, teisele poole Ahja jõge. Lõuna poolt tulles ühtivad Kastre-Perävalla piirid praeguse Järvselja metskonna omadega.

Järvselja
Käänuline tee, mille kohale küünivad puude kroonid, viib edasi päris Järvseljale. See kohanimi on teada 1811. aastast. Sajand hiljem, 1912. aastal, valmis jahiloss. Ülikooli õppemetskond rajati siia 1921.

Ahunapalo küla ja ümbruskond on küllastunud muinasusundi meenutustest. Ka asustus on siin iidne. Viimastel aastatel on tänu arheoloogide usinusele tuvastatud ning kaitse alla võetud muinasaegsed asulakohad (rauaajast) ja kalmistud ümberkaudsetel soosaartel ja Agali külas. Kaitsealune asulakoht asub ka otse külakeskuses, kalmistu ja koolimaja vahel. Obussaare soosaar on aga muistne pelgupaik. Nagu tervet seda kanti, nii on ka siinset keskset asulat nimetatud lihtsalt Perävallaks, praeguseni on see nimi kinnistunud surnuaiale, mida teatakse siin olnud iidsest ajast peale. Läheduses asuvaid soojärvi Kallit ja Leegot on vanadel kaartidel nimetatud Pühajärvedeks ning Leego järve äärseid talusid Pühajärve külaks. Leego järve äärest, Ahunapalo ja Kõõvossaare külast on teada laia kuulsusega ohverduskohti, mis aga nüüdseks on hävinud. Ka on veel 20. sajandil mäletatud üksikute talude pühapaiku puude juures, kus käidi palumas vilja- ja karjaõnne. Viimase paarisaja aasta jooksul on maastik ja olud siin tundmatuseni muutunud. 19. sajandi teise pooleni paiknesid küla tähtsamate talude hooned tihedalt koos kalmistu lähedal. Hiljem paigutati need laiali. Eesti vabariigi ajal oli küla avar ja lage, siit läks läbi tähtis peatee Järvseljast Kastresse, Kikkasaare parvega üle Ahja jõe. Nõukogude ajal asustus hõrenes, teed paiknesid ümber, põllumaile istutati männimets, mis on nüüd suureks sirgunud. Täpselt sama on pilt ka Kõõvossaares ja Leego järve ümbruses, kus ainult vanad kohanimed meenutavad endist asustust. Leidub aga põlispuid, mis on püsinud läbi kõigi nende muutuste. Soosaartel kasvab mitmeid männihiiglasi, Perävalla surnuaial aga Eesti kõrgeim kadakas (14 meetrit) ja mitu uhket Ameerika päritoluga valget mändi. Surnuaia juures seisab uue laastukatuse all kunagise Peravalla kooli hoone (nüüd ümberehitustega), kus 1907–1910 oli koolmeistriks tulevane luuletaja Henrik Visnapuu ja kes kirjutas neist aastaist oma mälestusteraamatus “Päike ja jõgi“.

Emajõe Suursoo Looduskaitseala hõlmab ligi 200 km2 Eesti suurimat deltasoostikku. Kaitse alla võeti soostik 1981. aastal, selle keskus asub Kastres, keskaegse linnuse ja hilisema Kantsi kõrtsi müüridele ehitatud uues moodsas hoones. Soostiku teeb eriliseks Peipsi järve mõju siinsele veerezhiimile – valdavaks sootüübiks on madalsoo. Kuid leidub ka siirdesoid ja soostiku kagunurgas Meerapalo raba. Praegu jätab soostik enamikus ürgse maastiku mulje, kuid tegelikult on “metsik” loodus siia kujunenud pigem viimase poole sajandi jooksul, kui sooheinamaad ja taliteed on kasutusest kadunud, inimasustus hõrenenud ning endised kultuurmaad metsa kasvanud.

Virvissaarõ küla on ammust ajast olnud eesti-vene segaasustusega. Talud rajati alles 1930. aastail, kuid juba varem olid siin Pedäspää küla talude põllumaad.
Praegu kuulub Pedäspää Meeksi valda, varem aga jooksis Pedäspää ja Meerapalo külade vahelt Tartu- ja Võromaa vaheline piir. Siin asus Võromaa põhjapoolseim punkt.

Meerapalo on eesti asustusega tänavküla. Küla asub otsekui soosaarel, järve ja Meerapalo raba vahel. Enne maantee ehitamist elatigi siin nagu saarel, liigeldi paatidega. Meerapalo raba on üsna väike ja noor, laukaid ja älveidki on vähe. Siiski esinevad siin mõned tüüpilised rabalinnud, nagu mudatilder, rüüt, väikekoovitaja.

Piirissaar olla tekkinud heinasületäiest, mille Kalevipoeg oma pea alla pani, kui järve kaldal Venemaa-reisi väsimust välja puhkas. Sorts tuli ja sikutas heinad magaja pea alt välja ning heitis järve. Lained uhtusid heintele liiva ja nii tekkiski saar. Nüüdseks on asjakäik pöördunud ja järv on ametis saare lammutamisega. Nagu mõnes muuski asjas, on ka selles sarnasusi Meerapalo ja Pedäspää ranna saatusega. Pedäspää küla on pidanud viimastel sajanditel taganema mitusada meetrit, Piirissaarel on aga vähemalt kahe küla (Porka ja Kotsaare) asupaigad nüüdseks Peipsi lainete all. Endise maismaa kohal ujuvad ja otsivad toitu rändavad laulu- ja väikeluiged. Praegu on saarel kolm küla: Piiri, Tooni ja Saare; elanikke kokku 100 ringis. Elanikkond on ammusest ajast olnud kirju: eestlased, vanausulised ja õigeusklikud venelased. Praegu elab eestlasi Piiri külas, vanausuliste kirik on Saare külas, õigeusu kirik aga Toonil, mis on ühtlasi noorim küla, rajatud alles 19. sajandi teisel poolel. Piirissaare eestlaste keel on saanud vene mõjutusi, kuid liigitub siiski võro keeleks. Põlised tegevusalad on saarel ikka olnud kalapüük ja sibulakasvatus. Nüüd, kui turustusolud on muutunud ja kalasaak kahanemas, väheneb ka elanike arv. Talvel on enamik maju tühjad, suveks saar elavneb, seda ka tänu turistide huvile. Tänu rikkalikule kahepaiksete faunale ja linnustikule tõmbab saar ligi ka loodushuvilisi. Silmapaistvatest lindudest nimetagem hallhaigrut ja merikotkast – tõeliselt “rahvusvahelisi” liike, kes võivad vabalt pesitseda ühel, aga jahti pidada hoopis teisel kaldal.

Lämmijärv ja Suur-Peipsi
Piirissaar on ühtlasi ka Lämmijärve ja Suur-Peipsi kohtumispaik. Just siinne rahvas tunneb nende järvede erinevaid palgeid ja pruugib vastavaid nimesid: põhjapoolne on Suurjärv, Külmjärv ehk Säläjärv, seega siis Seljajärv, mis meenutab saare enda keskaegset nime (1582 Selsar).
Piirissaarega peetakse ühendust Laaksaare sadama kaudu. Laaksaarel on kuulsa metsavenna Richard Kaldmaa (1906–1946) kodutalu.
Perävallast tulev tee ühineb Meerapalo teega Parapalo külas, mille kunagisest koolimajast on alles vaid alusmüür. Omaaegsest külaelust pajatab oma noorusmaa- meenutustes Jaan Vahtra, kes oli siin koolmeistriks tsaariaja lõpul. Näeme siin ja edasi sõites ilusaid elamuid, kuid ka võssakasvanud põllu- ja karjamaid, mis kipuvad varjutama tegelikku asustuspilti. Varsti pärast Parapalot, Laanõ küla kohal, võimegi imetleda Lämmijärve otse maanteelt. Kõrgemal nõlval järve ääres paikneb muistne asulakoht. Siit on ka üsna avar vaade järvele, kuid pajuvõsa kipub seda varjama. Siiski on need pajud tarvilikud – nad seisavad vastu järvelainetele, mis randa ründavad ja uhuvad.

Mehikuurma on keskne Lämmijärve-äärne asula mitmeski mõttes. Ta on elanike arvult suurim, eesti-vene segarahvastikuga kaluriküla, asub tõesti umbes keskpaigas, ja siit Kõrdsinõnalt tuletorni juures, avaneb vaade tervele Lämmijärvele Piirissaarest kuni Salo saareni. Ka siinne ajalugu on ühtlasi Lämmijärve ajalugu. Mehikuurma nime kõige tõenäolisem seletus on tema tuletamine sõnadest Mehitse (mesilase)-kurmu, kus kurm tähendab soppi, nurka, ka järveabajat. Praeguseni tuntud venekeelne küla nimi Izmenka on tagasiviidav Jäälahingu aegadesse, 1242. aastani. Too lahing peeti nähtavasti kusagil kirde pool. Lämmijärve idakalda läheduses. 31. maist 1704 alates kolme päeva jooksul seisid aga 4 Rootsi sõjalaeva siin, Mehikuurma kohal, vastu enam kui saja väiksema, Pihkva poolt tulnud Vene aluse rünnakule, kuni olid sunnitud taanduma. Nii hoiti poliitilisi piire. Kuid teine lugu on rahvuspiiridega. Ümberasumine üle Lämmijärve on toimunud mõlemas suunas. Läände põgenenud vanausulistele liikusid vastu mõisaorjuse käest pagevad eestlased. Võimalik, et nad leidsid idakaldalt eest veel vanema läänemeresoome asustuse. 19. sajandil, juba pärast pärisorjuse lõppu, kulges üle Mehikuurma itta uus väljarändajate laine, mis kujundas laialdase eesti asustuse kuni Peterburini välja.
Eestlased sunniti Lämmijärve idakaldalt lahkuma 1944. aastal rinde lähenedes. Kuid ka nõukogude ajal püsis läbikäimine teise kaldaga. Ligemate ülejärve-külade vene lapsed käisid Mehikuurmasse kooli, ka lähim kauplus sealse rahva jaoks asus siin. Lämmijärve kitsaimas kohas (2,8 km) paistab üle järve Haniva (vene Pnevo) küla, kus elanikke on väheks jäänud, aga elu hoiavad püsti jõukad suvitajad. Nii on ühe Smolenski ärimehe rahadega pandud püsti väike puukirik.
Mehikuurma tuletorn on ehitatud 1938. aastal ja on nüüd jõudnud ka Eesti tuletorne tutvustava seeria postmargile. Siinsamas, piirivalvekordoni naabruses seisab mälestusmärk eesti meestele, kes Teises maailmasõjas lõid 1943/44. aasta talvel Lämmijärve läänekaldalt tagasi Punaarmee dessandi. Eestlased võitlesid Saksa armees, neid juhtis aga eestlane, Harald Riipalu. 1944. aasta suvel tungis Punaarmee (sealhulgas Eesti Laskurkorpus) siiski üle järve ja lõi siin sillapea. Neid mehi mälestab tahvel tuletorni seinal. Seega saame siin avaldada austust kõigil pooltel hukkunud sõjameestele.
Mehikuurma luteri kiriku juures seisab mälestuskivi ka Vabadussõjas langenuile, kes pärinesid Meeksi vallast. Mehikuurmas on luteri kirik olnud ammusest ajast ning Räpinä kihelkonna abikirikus käisid ka ülejärve-eestlased. Uus kivist kirikuhoone valmis 1895. Teises maailmasõjas sai ta pommitabamuse ja hiljem osaliselt lammutati. Uus kirik tegutseb väiksemas hoones vana kiriku varemete naabruses. Praegune õigeusu kirik pärineb aastast 1933. Luteri ja õigeusu kalmistud paiknevad tihedalt kõrvuti. Mehikoorma Põhikoolis käib praegu 44 last.
Külast väljas, poolel teel Miiksi mõisasse, kõrguvad kolm silmapaistvat ehitist – Kükä karjamõisa hoone (pikaaegne Meeksi vallamaja), telliskividest tuulik ja meierei. Uus omanik on käsile võtnud nende restaureerimise.

Miiksi mõisasüdamest on säilinud kaitsealune park ja mitmed kõrvalhooned. Häärber ise on hävinud. Pärast Miiksit läbime Nahavariku metsa, kus nüüd kulgeb valla piir. Varem kuulus Meeksi vallale ka Naha küla, kuid mets on olnud omamoodi keelepiiriks: siit lõuna pool muutub kohalik keel tunduvalt “räpinälikumaks”, näiteks asendub seesütleva käände lõpp -n siin -h-ga (vt keelemärkmeid Rasina valla kohta).
Naha Algkooli läheduses kasvab üks Eesti jämedamaid kaski (ümbermõõdult Eestis kolmandal kohal – 364 cm). Küla lõunaosas, maanteest ida pool, asub Peebu ehk Pähna talu kaarja verandaga eestiaegne elumaja, mis on jõudnud ka “Eesti taluhäärberite” raamatusse. Nahalt on pärit kauaaegne Tartu Ülikooli raamatukogu juhataja Friedrich Puksoo (1890–1969), kes tudengina võttis 1912. aasta suvel oma talus vastu soome rahvaluuleteadlase Armas Otto Väisäneni. Rahvalaulude saak oli rikkalik, kuigi mitmehäälne eestlaulja ja kooriga laulmine (mõneti erinev seto mitmehäälsusest) oli Räpinä mail selleks ajaks juba kadunud.
Pärast Naha küla pöördume Räpinä poldrile, et tutvuda siinse linnueluga ja silmitseda vaatetornidest Lämmijärve.
Ristipalo küla on Põhjasõja-aegne lahingupaik. Siin leidub ka kääpaid keskmisest rauaajast.
Võõpsost läbivoolav Võhandu ehk Võu jõgi on olnud piiriks Liivimaa ja Pihkvamaa vahel, ehk, kui kõnelda kodusemalt – Võro- ja Setomaa vahel. Kuid see terav vastandamine, mida kirjanduses lausa Ida ja Lääne vastasseisuga samastatakse, polegi nii väga õigustatud, kui vaadelda siin ümbruses elanud hõimude ajalugu. Näeme, et mõlemal pool seda piiri esineb keskmisel rauaajal sarnane kääbastesse matmine. Setude kuulus komme käia haudadel pidamas ühiseid söömaaegu koos elavate ja surnud sugulastega on tuntud ka Võromaal. Mitmehäälset rahvalaulu on peale Setomaa lauldud ka Räpinä ja Vahtsõliina kihelkonnas. Vaatamata vene laensõnade rohkusele ja häälduse omapärale on Setomaa ja naabruskonna Võromaa keelemurrakud väga sarnased, siinkandis on räpinä ja seto keelel ühisjooni, mis teevad neid teineteisega lähedasemaks kui Obinitsa ja Rõuge kandi keelepruugid. Lõpuks, vene asustust on ammust ajast esinenud nii siin- kui sealpool seda piirjoont. Venelasi elas ka Võõpsos, puhtvene külad aga on siit lõuna poole jäävad Lüübnitsa ja Peresi (Beresje). Teine neist oli varem põhiliselt vanausku elanikkonnaga. Lüübnitsas peetakse igal aastal kuulsat sibulalaata. Siin on vaatetorn, kust saab silmitseda üle kitsa väina asuvat, samuti vene asustusega Kulkna (Kolpino) saart, mis on nüüd Venemaa valduses.

Võõpso seto küla iidsust tõendab maa-alune kalmistu. Kabel ehk tsässon Pühale Nikolaile rajati siia aga 13.–14. sajandil. Teisel pool jõge asuv Võõpso alevik kujunes 19. sajandil asutatud kõrtsi ümber. Kõrtsis peatusid kaupmeeste voorid, laevade peatuskoht oli tollal aga Võhandu jõesuus Salo saare lähedal. Sellest saarest (või Värska lahe suudmest) üle järve Van´tusõ (Mte˛i) neemeni tõmmataksegi Lämmijärve piiri. Edasi lõuna poole tuleb juba Pihkva järv. Kuigi Eesti Vabariigi ajal kauplemine Võõpsos soikus (Pihkva jäi piiri taha), püsis Võõpso Räpinäga võistleva alevina kuni 1938. aastani. 1939. aastal hävitas tulekahju üle veerandi asulast. Vaatamata oma praegusele tagasihoidlikkusele väärib Võõpso nüüdki tähelepanu kui ainulaadne paik, kus eesti, seto ja vene inimesed on aastasadu koos elanud, lävinud ja kogemusi vahetanud ning võivad selles suhtes olla eeskujuks tänase päevani.

Laossina küla
Edasi aga põikame sügavamale Setomaale, Poloda nulka, nagu kõlab selle piirkonna põline nimetus. Laossina ja Rõsna küla on arheoloogide seas kuulsad oma kääbaskalmistute poolest. Kahe küla peale on neid siin kokku 6. Nad sisaldavad nii ümmargusi kui ka piklikke kääpaid, pärinedes I aastatuhande teisest poolest. Selline matmisviis oli levinud ka mujal Kagu-Eestis. Laossina küla muudab aga erakordseks traditsioonide püsivus. Pidev asustus on siin olnud 5300 aastat järjest. Lisaks asulakohtadele ja kääbastele paikneb siin keskajast pärit külakalmistu, mis on kasutusele jäänud tänapäevani. Kalmistul säilinud kolm kiviristi kuuluvad 14.–16. sajandisse. Vaid siin ja Podmotsa külas on veel säilinud keskajast pärinev tava mälestada surnuid tsässona nimepüha ajal haudadel söömisega ja palvusega kohalikul külakalmistul. Katoliku ajal võis taolist kommet kohata ka hiljem luterlikeks saanud Eesti piirkondades, kus külakalmistutesse matmine ära keelati.

Mikitamäe
Jätame nüüd Pihkva järvega hüvasti ja suundume tagasi sisemaa poole. Mikitämäe asula umbes 300 elanikuga on vallakeskus, mida mainitakse Moskva ürikutes 1500. aastal Nikitina Gora nime all. Töötab põhikool, setu laulupärimuse iidsemaid jooni kannab edasi leelokoor “Helmine”. Uusinitsa külas asutas perekond Teresk 2007. aastal põneva ettevõtte – vähikasvanduse, kus 1500 kodumaist jõevähki elavad praegu viies tiigis. Edaspidi on kavas siit täiendada ka Eesti looduslikke vähivarusid.

Mädäjõgi (Võhandu lisajõgi) on põline Räpinä kihelkonna ja Setomaa piirijõgi, praegune kobraste paradiis. Ületame jõe endise Kahkva mõisa mail. Praeguse jaotuse järgi kuulub ka osa jõe läänekalda külasid Mikitamäe valda, seega on “liidetud” setodega. Kuigi ajalooliselt on siin piirimail setode eristamine teistest väga levinud, tuleb ka endise Kahkva valla puhul tunnistada keelelist lähedust ja tihedat läbikäimist. Kahkva mõisa juures peeti suvel isegi setude Ninni kirmaskit, kuhu tuldi kokku teiselt poolt Mädajõge.

Kahhar petäi / Kahar pettai
Meie aga pöördume nüüd tagasi põhja poole ning jõuame peagi Väiku-Viirksu külla, kus meid tervitab kaunis kahhar petäi, mis ühtlasi kuulub Eesti kümne jämedama männi hulka (Järvselja Kuningamänd muide ongi alles kümnes). Vaikne, orunõlvadel paiknev küla on üldse mingi kummalise veetlusega, mis maanteel ei pruugigi silma hakata. Kusagile küla vahele on peitunud veel kaitsealune kadakas ja kivimürakas.

Palokülä
Kuni 18. sajandi alguseni kogu Räpinä kihelkonna alal üks suur, ainsale omanikule kuuluv Räpinä mõis. Sajandi lõpuks oli ta juba jagunenud mitmeks. Viimasena, 1873. aastal eraldati Räpinäst Rahumäe mõis. Sellega seoses lõhuti Nulga ja Palo külad, millede elanikud pidid ümber asuma. Kolides aga võtsid nad kaasa oma külade nimed. Nii on ka uues kohas asuva Paloküläga. Külast kirde pool Kontsaarõ soos laiuvad turbaväljad, rabataimestik ulatub kohati tee äärde välja.
Ja kui viimaks oleme end üles vändanud Lättemäe künkast, siis võimegi tuhiseda välja Rahumäe teeristile. Mõis ise asub Võhandu jõe äärsel kõrgendikul, mida maa poolt piirab soine ala, nii et moodustub otsekui kindlus, mida ju õigupoolest saksakeelne Friedholm (Rahusaar) tähendabki. Tegelikult pole siit mingit muinaslinnust teada, küll aga on jõe vastaskaldas teada pelgukoobas ja selle kohal vana ohvrikoht suurte tammepuudega.
Säilinud on suur ja kaunis mõisapark vaadetega jõele. Puud jäävadki meie saatjaiks ka teekonnal Priitholmist (Friedholm) Räpinässe. Pärast Sillapää metsa jõuame kaitsealusele männi alleele, mis on istutatud 20. sajandi alguses Räpinä mõisahärra von Sieversi algatusel, kellest on räpinlaste südamesse jäänud hea mälestus.



Urmas Kalla
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet