3/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

sammud omas eestis
Kagust loodesse: Eidapere – Nurtu-Nõlva

Mõru vahulill
Ingmar Muusikus
Kell näitab kaks päeval. Nii hilja ei ole me kunagi minema hakanud. Hommikune magus uni, logistilised raskused, Türi lillelaada ummik.

Eidaperes imetleme hakatuseks jaamahoone ümber rajatud lilleaeda ning puuskulptuure.
Rongide liigutamisega pole värviheitval jaamahoonel enam otsest seost. Võiks ju täituda Eidapere raudteelaste Postimehe ajalehes (03.09.1999) kirjeldatud unistus väikesest bussimoodi mootorvagunist, mis rööbastel sõeludes kahe käe näppudel kokkuloetavad Eidapere võimalikud reisijad soovitud sihtpunkti viiks.
Öösel on sadanud, päev paistab tulevat tuuline. Põlma küla mees Ardo, kes meid Eidaperre sõidutas, viipab: “Õhtul näeme. Eks te helistage!”
Kus me täpselt näeme, seda me veel ei tea, tahame jõuda Järvakandi taha. Muuseas, Põlma küla on see koht, kus kõrgub vägev tuulik, mis mänginud rolli Rummu Jüri fi lmi võtetel.
Ja Järvakandi? Ütleme Järvakandi – mõtleme klaasitööstus. Ega see nii vale polegi.
Isakõnnu küla, rabadega piiratud ja suurte metsade sees, hakkas kasvama, kui sinna 1879. aastal sai rajatud klaasikoda. Metsapuid põletati tuha saamiseks ja klaasi sulatamiseks. Aastal 2008 Järvakandist enam lehtklaasi ei tule, küll aga pudeleid ja purke.

Piibeleheaja künnisel
Sammume mööda raudteed, hiljem mööda sõiduteeks kohandatud raudteetammi. Kõneleme sammudes 3. mai “Teeme ära!” päevast, mis oli ülendav kui laulupidu. Tühermaalikud raudteeservad jahutavad me rõõmu – kui palju jäi veel koristamata.
Õnneks laotub kahel pool raudteed kevad, tõsi, seegi hakkab juba otsi kokku tõmbama. “Jah, ega need toomingad väga enam ei lõhna küll,” nõustub sõber.
Kõnelen, et igatsen juba sügist, kuldseid värve ja rahu.
“Õige Põhjamaa mees ootab kevadet,” ei saa Ingmar sügiseootusest aru. “Varsti algab piibeleheaeg.”

Punaste kärbeste peatus
Järvakandi suunas viib meid sirge tee, vana tööstusraudtee tamm. Autode mööda sõites jalgealune põrub, ja võimsatel autodel kihutajaid leidub sel kitsal rajal meie jaoks arusaamatult palju. Kahtlustame maasturite maastikumänge. Võimsa auto läbisõiduga kaotab metsatee mõneks ajaks kindlasti osa oma elurohkusest, häältest. Pääsusilmad ei saa auto eest kuhugi taganeda, vaprad lilled silmitsevad teeservast huviga meid, jalgsikõndijaid.
Ninna tungib vänge lõhn. Rebane?
“Kes tahes muu, aga mitte rebane,” sõnab sõber teekraavis hiiglasliku lehmakoogina laiuvat hunnikut uurides. Ta tähelepanu köidavad kollakad kärbsed, kes viljakal pinnasel paarikaupa tegutsevad – käimas on munemine. Isased masseerivad emaseid – otsekui peresünnitus.
Entomoloog Mati Martini abiga selgub, et tegu on hariliku roojakärbsega Scatophaga stercoraria, tavalise liigiga värskel sõnnikul ehk lehmakookidel. Roojakärbse vastsed on rööveluviisiga ja jahivad lehmakoogis hoopis teiste putukate vastseid.

Kiviaed ja kiviaial lind
Liigume kandis, kus kunagi kohtusid Pärnu-, Harju- ning Läänemaa piirid. Kõmbime piki metsasihte. Loodus küll ümberringi, kuid tee ise võiks kõveram ja huvitavam olla. Ingmari ettepanekul valime ühe kõrvalraja ning jõuamegi talumaastikku, näeme kiviaedu ja kiviaial istumas linde. Justkui Läänemaale oleme jõudnud.
Järvakandi-tagune Kootja talu üllatab oma suurusega ning hooned kõrgusega. Taluhoonete vahelt kulgev tee sarnaneb külavaheteega. Selle päeva õhtul Purku lasteaed-algkoolis oma retkedest kohalikule rahvale rääkides-pilte näidates kuuleme, et ei olnud ammu aeg, mil Kootjal elas veel inimene, Kootja-Villu.
Kell 18.30 hakkab vihma tibama, kuid kohe saabub ka Ardo. Olen edasi jõudnud 16 352 sammu võrra, Ingmar 16 644 sammu võrra.

Konkurents fotoalal
Jätkame retke nädala jagu hiljem, 24. mail. Ingmar lülitub töösse vahetult pärast oma saabumist Kõrvemaalt kolmepäevaselt Vereta Jahilt, tuules pleekinud, välja magamata. Sel päeval osaleb kolmanda kõndijana ka meie küüdimees varasematelgi kordadel, Tarvastu mulk Lilian Lukka.
Loodusfotokursused lõpetanud Lilian paistab oma Canoni aparaadi ning laenatud lainurkobjektiiviga Tamron olevat täis tahet, et loodusobjektide pihta tabavat pildituld anda.
Ingmar ütleb end kartvat konkurentsi ja annab Liliani kanda binokli – kasutagu parem seda. Etteruttavalt olgu öeldud, et kaks looduspiltnikku teevad sel päeval head koostööd, vahetades nii objektiive kui ka komplimente.

Kährik pääses napilt
Toomingalõhn ongi sõbra ennustuse kohaselt asendunud piibelehe hõrgu lõhnaga.
Nädala uustulnukana on metsahäälte edetabelis tõusnud juhtivale kohale punase kõhuga karmiinleevike.
“Video-video,” hõigub ta nõudlikult, otsekui reklaamimüüja.
“Mis video! Ammu on meil DVD,” tahaks talle vastu hüüda, aga ei hüüa, mõistus tuleb enne koju.
Üle tee jookseb kährik ja Vereta Jahi tuuride vaimus põrutab Ingmar võtte otse puusalt. Liliani vaimustab teenekama kolleegi reaktsioonikiirus. Pildile jääb siiski vaid võsa.
Arutleme marutaudivaktsiini õhustheitmise positiivse mõju üle rebaste ja kährikute arvukusele. Kas seeläbi kannatavad rohkem tedred ja metsised? Vastavate uurimuste andmeid meil käsutada ei ole.
Teeme peatuse Nurtu jõe sillal, Ingmar siirdub laialehelisse metsa täpsustama rähniliiki (“See rähn kutsub mind!”), kelle tasane koputuspõrin on me meeli köitnud.
Nurtu jõge (Kasari haru) ületame sel päeval kokku viiel korral, läheme pikalt mööda ta rohtukasvanud kaldaid. Tasase vooluga ja varjuline jõgi osutub toredaks teekaaslaseks.
Ingmar naaseb metsast. Rähnimäärang ei toonud oodatud üllatust: ikkagi oli tasane trummeldaja laialt levinud väike-kirjurähn.
Kella poole viie paiku teeme peatuse, Ingmar heidab palgihunnikule pikali ning laseb korraks sõba silmale. Ärgates ütleb ta, et puhkas hästi. “Olen maganud kraavis ja rattaroopas, nüüd ka palgihunnikus.”

Lask laulja pihta
Esimest inimest sel päeval kohtame pärast kümnekilomeetrist rännakut. Vello Burmeister astub meile vastu Aasa talu juures toreda teadjamehe ilmega ning kõneleb paiga ajaloost. Selgub, et kunagine talu peremees sai õnnetult surma 1946. aastal Kaelase koolimaja juures ühel peoõhtul. Keegi laulis seal isamaalist laulu ja militsionäär tulistas. Lauljat lask ei tabanud, küll aga Aasa talu peremeest.
Vello Burmeister juhatab meid üle omatehtud purde Nurtu paremkaldale, kus kulgeme kilomeetri mööda suure põllu serva ja tutvume sellekevadise kivisaagiga, väärika graniidihunnikuga Kohtru küla servas.

Püha pärna juures
Kas väsimus murrab juba konti?
“Ei veel,” vastab Lilian. “Põlveõnnaldes on küll imelik tunne.”
Väsimusmärgid lähevad meelest, kui jõuame ilusas õhtuvalguses Ojaäärse külla. Talud, põllud, metsasiilud, tõeline konnakotkamaastik. Ja ka konnakotkas ise selle kohal tiibu lehvitamas.
Läheme vaatama riikliku kaitse all olevat Lebinase tõotamise pärna. Meile teed juhatav külamees ütleb, et tegu on neetud pärnaga. “Kui keegi oksa maha võtab, läheb käsi küljest.”
Metsamees Hendrik Relve on 1997. aastal Lebinase pärna tüve ümbermõõduks rinnakõrguselt saanud 327 sentimeetrit. Hendrik Relve põlispuude-raamatus leidub ka kinnitusi pärna jõust. Rahvajutu järgi on üks mees elu kaotanud, kui ta püha puud raius. Taoline põlvest põlve kanduv jutt kaitseb puud ehk tõhusamaltki kui looduskaitsemärk.
Vaatamisväärsusi tutvustav kaart pärna kõrval kinnitab, et Velise kandi inimesed hoolivad oma kodukoha rahvapärimusest ja paigavaimu hoidmisest.
Valgu põhikooli 3. klassi poiss Eero Maasikas tuleb teeäärsest talust rändureid uudistama, saab kingiks Loodusesõbra ajakirja ning väntab meiega kaasa, et näidata “kiviinimese jalajälge” (teeäärse kivi sees) ning Rahaaugu vana kalmistupaika.

Kahe kiviga küla
Nurtu-Nõlva külla on meile vastu sõitnud Ardo. Enne kui autosse istume, trehvame kohaliku mehe Manivald Tihkaniga, kes kõneleb meile pikast Nurtu-Nõlva külast, kõneleb imeilusas Läänemaa murdes. Ja ta ütleb: “Redel on meie keeles kartsas.”
1945. aastal tehti Nurtu küla meestest tühjaks, nõukogude võim viis kõik nad kinni. Ühel mehel, seltsitegelasel ning omakaitsepealikul Artur Saalistel õnnestus siiski maja pööningul varjuda, algas metsavendade meeleheitlik võitlus. 1946 tuli Rootsist illegaalselt tagasi ja liitus vennaga Richard Saaliste, kellest kujunes Läänemaa relvastatud vastupanu kõige silmapaistvamaid juhte.
1949. aasta detsembris langes vendade Saalistete rühm reetmise ohvriks, Eidapere lähistel peetud lahingus mehed hukkusid.
“Kui külakivide panek oli, mõtlesin, et kui juba küla on kahe nimega – Nurtu- Nõlva, siis olgu ka külal kaks kivi,” kõneleb Manivald Tihkan.
Saigi Nurtu-Nõlvale küla tähiseks kaks kivi teineteise otsa ja seal seisavad nad uhkelt tänini.





Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet