3/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

reisikiri
Eksootika põhjapiiril

Kui mõned sotsialismitaagast vabanemisse veidi takerdunud Balkani ja soveti riigid välja arvata, siis on reisihimulise eestlase jaoks Euroopa maadest kuni viimase ajani kõige kättesaamatum olnud ilmselt kauge ja kallis Island.

Skógar – üks paljudest Islandi vabaõhumuuseumidest.
Toomas Jüriado
Aasta 2007 tõi siin küll suure muutuse: kuuldavasti jõudis jää ja tule maal ära käia lausa kolm lennukitäit maarjamaalasi, väiksemaid rühmi veel peoga juurde. Nende Eestist pärit inimeste arv, kellel on põnevast saareriigist oma-silmon- kuningas-mulje ja ettekujutus, võiks olla küündimas või juba küündinudki neljakohaliseks.
Arvan teadvat, mida see ettekujutus esmajoones sisaldab. Üliavarad vaated, lage ja metsatu maa, mida suures osas katavad peaaegu elutud tuha- ja laavaväljad. Geisrid, liustikud, geotermaalväljad; Sinise Laguuni eksootiline supluskoht, maasoojusel tegutsevad kasvuhooned. Reykjavík ja temaga ühtesulanud satelliitlinnad.
Püüan seekordses kirjatükis otsida Islandi vulkaaniliselt koogilt selliseid rosinakesi, mis neisse tüüppiltidesse otseselt ei mahu, aga teevad seda maad kindlasti veel võluvamaks.

Millest kohavad puud
Küllap üks levinumaid Islandi-nalju on vastus küsimusele, mis tuleks teha, kui olete sealsesse metsa ära eksinud: tuleb püsti tõusta. Metsa või ka lihtsalt puid on saarel tõesti napilt. Aga saagade kinnitusel olnud saar esmaasustamise aegadel merest mägedeni metsane. Aastaid tagasi intervjueerisin üht Islandi metsakasvatajat, kes kinnitas, et toonane metsasus olnud 25 protsendi kandis praeguse ühe protsendi vastu. Kurja tegi kliima järsk jahenemine 16. sajandil ja maakoore pidev rahutus, eelkõige aga siiski inimene ise – tule ja lambakarjadega. Ja kui maa kord suurtaimedest prii, oli tuultel ja vetel vaba voli viljaka pinnase õhuke kiht minema pühkida. Pole Euroopas ühtegi teist riiki, kus erosioonijäljed lausa kõikjal nii selgesti silma paistaksid. Samas löövad skeptikud lauale etümoloogilise trumbi: miks ikka tähistab vana põhjakeelne sõna viđ ühtaegu nii metsa kui ka paju? Vahest ikka sellepärast, et see ürgnegi mets polnud midagi muud kui maad ligi roomav kääbuspaju, millesse eksinult püstitõusmisest piisab...
Olgu kuidas on, mullusuvisel reisil õnnestus meil siiski ühte Islandi looduslikku metsa sattuda. Puud, valdavalt kased ja pajud, on siin kõrgete seinte tuulevarjus ja lammaste eest hoituna saanud sirguda kuni kaheksa meetrini. Metsa kohta kinnitati, et ta olevat alles tõesti esmajoones seetõttu, et sinna iialgi lambad pole ligi pääsenud.
Ásbyrgi Kirde-Islandil Jökulsárgljúfuri rahvuspargis on selle metsatagi üsna müstiline paik: kolm ja pool kilomeetrit pikk ja üle kilomeetri lai hoburauakujuline kanjon, mille keskel veel 25 meetri kõrgune kaljupank nimega Eyjan ehk Saar. Pole ime, et sellise kujuga maastikuvormi teket seletab legend hobuse kabjajäljest. Peajumala Odini kaheksajalgne hobu Sleipnir liikus üldiselt õhulaeva kombel, aga just siin sattunud ta kord ühega oma kapjadest maad toksama.
Teaduslik seletus pole ausalt öeldes palju vähem fantastiline. Nimelt vallandanud Vatnajökulli liustiku alune vulkaanipurse tuhandeid aastaid tagasi sellise uputuse, et see kündnudki siia sellise üüratu augu. Et olen dokumentaalfi lmist näinud, millist kahju tegi samasugune purse ja samasugune uputus ainult 10 aastat tagasi, peab teadlasi vist uskuma.

Üks kask meil kasvas õues?
Seda on vähe! Tiitlit “Islandi suurim mets” kannab siiski hoopis ... pealinn Reykjavík. Ja seda täie õigusega: tõesti võib siinsete haljasalade rohkus ja korrashoid kadedaks teha enamiku teiste Euroopa pealinnade elanikke. Jutt pole ainult parkidest, mõni eramajagi on lausa nagu metsatukas, nii palju on sinna puid istutatud. Tahes-tahtmata tuleb kurvalt meelde Eesti linnarahva aina süvenev vaenulikkus linnapuude vastu. Ju inimesega ikka nii ongi, et ta seda, mis olemas, sugugi hinnata ei oska.
Pealinna küllap silmapaistvaim roheline oaas on Suđurgata kalmistu. Vähe sellest, et rahula igal hauaplatsil kõrgub mitu puud, surnuaia keskel on rohkete teabetahvlite seas ka üks, mis seletab täpselt, mis kvartalis mis liiki puud kasvavad. Valdavad liigid on kask, pihlakas ja pooppuu, aga on ka sitka kuuske, karvaseviljalist pap lit, lehise- ja pajuliike, kõnelemata rohketest põõsastest. Sobiv koht öelda, et istanduste rajamisel väljapoole linnu on Islandi metsakasvatajate alaline vaidlusteema, kas ja kui palju tohib kasutada võõrliike. Valdav arvamus on siiani olnud siiski pigem see, et peaasi on peatada erosioon.
Suđurgata puud jätavad kohati lausa iidse mulje, tegelikult algas kalmistu kõrghaljastamine alles kahe ilmasõja vahel. Vaadata on sel kalmistul ka palju muud peale puude: näiteks hauamärgiste tohutu tüübirohkus. Kultuuriajaloolane Björn Björnsson on paika seetõttu nimetanud lausa Reykjavíki suurimaks ja vanimaks muuseumiks. Kolm hektarit suurel surnuaial pole juba 1932. aastast vabu platse, aga reserveeritud kohti siiski veel jätkub ja järjest enam eelistatakse urnimatuseid.

Olgu sirel see, roos või orhidee
Islandlaste puulembusega käib üht jalga ka nende lillelembus. Võib-olla oleks õigem isegi öelda üldisemalt: kirevuslembus. Sest nii julget värvikasutust majade pintseldamisel kui Islandil kohtab päris harva.
Olime Islandil juulis – ja sel ajal ei saa ka looduse, isegi mitte laavaväljade kohta öelda, et seal poleks värve: vist enamik lilli, mis saarel üldse kasvada suudavad, on sel ajal õitesäras. Siiski jääb looduslik õiteilu ilmselgelt alla innukusele, millega islandlased lillepeenraid kirjuks kujundavad – jälle nii avalikel haljasaladel kui ka oma aedades. Näiteks Reykjavíki kitsuke peaväljak, mille ümber pealinna noorhärrad õhtuti oma uhkeil Ameerika limusiinidel ja kiiskavail mootorrattail “auringe” teevad, õhetas roosades ja lillades toonides.
Islandi põhjaranniku suurim linn Akureyri paikneb kõrgel fjordikaldal ja on Islandi kohta väga malbe kliimaga: suvel võivat ette tulla isegi 25-kraadist sooja. Siingi on paik, kus islandlaste puudeaustus ja lillearmastus leiab selge kinnituse. Juba nii ammu kui 1910. aastal – linnas oli sel ajal vaid paar tuhat elanikku (praegu 14 000) – asutasid kohalikud naised parkide ühingu ja kaks aastat hiljem avasid perepuhkuse roheala, praeguse Akureyri botaanikaaia. Millegipärast tahab enamik veebiallikaid kinnitada, et see on maailma põhjapoolseim, mis kahtlemata on täiesti vale: olen ise korduvalt käinud Tromsø botaanikaaias Norras, mis on ligi 400 kilomeetrit kaugemal põhjas. Aga polaarjoonest vaid 40 kilomeetrit lõunas paiknev Akureyrigi botaanikaaed on kahtlemata fenomen. 1955. aastal osteti aed munitsipaalomandisse ja 1957. aastal hangiti juurde Islandi taimede erakogu. See Islandi osa ongi ehk aias kõige armsam: päris palju liike on vanad tuttavad ja nii naljakas on vaadata juulikuus õitsevaid lõosilmi ja metsmaasikaid. Väidetavasti on kollektsioonis olemas kõik Islandi looduses kasvavad soontaimed.
Sellelgi rohesaarel leiab ülikirevaid lillepeenrakompositsioone ja kenadest kõrgetest puudest varjukaid alleesid. Naljaka ühtesattumusena on aed täpselt sama suur nagu mu kodulinna Tartu iidne botaanikaaed: kolm ja pool hektarit.

Meheau päranduseks
Ruttame nüüd Akureyrist ida poole, teise olulisemasse põhjaranniku linna Husavíkisse. Seegi on imekenas kohas nukumajadega linnake, kus elab vaid 2500 inimest. Siiski tähendab see au olla Kagu- Islandi suurim asustatud punkt ja mõnede allikate hinnangul “kõige tüüpilisem Islandi linn”.
Aga mõned autoriteedid kinnitavad, et just Husavík, ja mitte Reykjavík, on Islandi vanim asustatud paik, koht, kus inimesed elasid ka talvel. Nimelt tulnud siia 850. aasta paiku Rootsi viiking Garđar Svavarsson, nimetanud saare Snælandiks ehk lumemaaks ja paiga Husavíkiks – ning jätnud oma orjad talveks siia elama.
Tänapäeval seisneb Husavíki kuulsus kaugemalt tulnute jaoks esmajoones vaalamuuseumis ja vaalavaatluslaevade sadamas: just siit lähtub valdav osa Põhja- Islandi turistlikke vaalavaatlusreise. Aga juba mitu aastat asub ühes tillukeses Husavíki majas muuseum, millele pole analoogi terves maailmas.
Asutaja ja omanik Sigurđur Hjartarson nimetab asutust uhkelt koguni Islandi falloloogia instituudiks ja muuseumiks ning ei saa salata, et kollektsioon on igati muljetavaldav. Fallose-kujulised telefonid, ukse käepidemed, baromeeter, lambid ja muu butafooria võib ju näida ülepakkumisena, aga samas on see siiski vägagi stiilne. Ja n-ö teaduslik osa on väga hoolikalt kokku pandud, sisaldades tutvustusbukleti kinnitusel “peaaegu kõigi” Islandil elavate maa- ja mereimetajate suguteid või nende osi, pluss ka mõnede eksootiliste liikide falloseid. Näiteks vaalalised olid minu käigu ajal esindatud 15 ja loivalised 7 liigiga. Maismaaloomade suguelundite valik kattis muljetavaldavat valikut elevandist kuni kuldhamstrini. Seda viimati mainitud eksponaati tuleb muuseumis vaadata mõistagi läbi suurendusklaasi.
Väga mõjus on ka see, et selgitused on eksponaatide juures lausa üheksas keeles: islandi, ladina, esperanto, norra, taani, inglise, saksa, prantsuse ja hispaania.
Vahest enim võõristust võivad tekitada sertifi kaadikoopiad kinnitusega, et muuseumisse on tulevikus oodata ka nelja liiki Homo sapiens kuuluva isasimetaja suguelundit. Lisatud on elundipärandajate elulood, fotosid ja muid atribuute, ühel juhul ka tulevase eksponaadi plastkoopia.
Praegu 65-aastane Hjartarson, endine ajaloo ja hispaania keele õppejõud ning mitmete ajalooraamatute autor, on oma kogu kokku pannud juba üle 30 aasta; esimene ese olnud selles 1974. aastal ostetud härjakarast piits, omal ajal Islandi taludes üsna tavaline vahend. “Miski ei tohtinud ju raisku minna,” seletab falloloog. Edasi järgnesid juba vaalade suguelundid; tookord oli vaalaküttimine veel igati auväärne ja legaalne tegevus. Hiljem on kollektsiooni aidanud täiendada hukkunud ja kaldale heidetud loomade kehaosad, mida Hjartarson on saanud merebioloogidelt.
Peremees näitab uhkusega ka eksponaatide hulgas aukohale tõstetud artiklit 2000. aasta septembrikuu ajakirjast Time, mis kannab pealkirja “Islandi ekshibitsionist”. Tol ajal asus Hjartarsoni muuseum veel pealinnas Reykjavíkis. Üsna ulatuslik on asjakohaste kunstiteoste, folkloorsete esemete ja käsitööde valik, väikesest riidega kaetud kastist võib piiluda ka tillukesi erootilisi teoseid. Minu põgusa käigu ajal on küllalt soolasele, aga Islandi kohta täiesti tavapärasele sissepääsuhinnale – 500 Islandi ehk umbes 100 Eesti krooni – vaatamata arvukalt külastajaid, ka lastega peresid, ja usutavasti ei pea keegi pettuma.

Maa all kohatud iidsed jumalad
Veel üks iseäralik väike näitus ootab meid Laxá hüdroelektrijaamas. See on tõeline üllatus, sest me läksime lihtsalt üht hüdrojaama vaatama: Islandil ongi selline komme, et turismihooajal saab mõnedes jõujaamades ekskursioonil käia. Giidideks palgatakse tudengid või vanemate klasside õpilased ning teenus on kõrgel tasemel. Vähe sellest, et Laxás pakutakse meile tasuta sooje jooke ja hulgaliselt trükiseid, võib igaüks kaasa võtta ka sobivas suuruses suveniir-T-särgi.
Hüdrojaamad toodavad Islandil vajaminevast elektrist umbes neli viiendikku; ülejäänud viiendik saadakse geotermaaljaamadest. Väikeste masuudil töötavate soojuselektrijaamade kogutoodang moodustab üldvajadusest vaid napi pool protsenti.
Laxá hüdrojaamade kaskaad koosneb tegelikult kolmest jaamast ja see, millest meie läbi saame astuda, on kogu oma masinavärgiga kalju sees, tunnelites. Ootamatult hakkavad ühes seinas silma otsekui sissemüüritud inimesed. Selgub, et need on samal kevadel Akureyri visuaalsete kunstide kooli lõpetanud 39-aastase Sveinbjörg Ásgeirsdóttiri “Raamistatud trollid”. Kunstniku enda sõnul kujutab ta seda, kuidas me endale raame seades määratleme oma koha elus.
Aga küllap põnevamgi väljapanek on otse masinasaalis. Mitmetes riikides õppinud, põhiliselt aga Reykjavíkis tegutsev Hallsteinn Sigurdsson on selle pealkirjastanud “Mida tead jumalatest?” ja see koosneb iidsete põhjala jumalate pisikujukestest ning muust mütoloogilisest sümboolikast. Giidi jagatud hoogsatele selgitustele saab põhjala mütoloogiat halvasti tundev rändur ikka tasuta jagatavast piisavpõhjalikust trükisest lisa uurida – ja taas astub kauge kultuur sulle sammukese lähemale.
Island oskab oma kultuuri- ja loodusväärtusi väärikalt pakkuda. Sestap pole ime, et lühikesele hooajale vaatamata muutub turismi, eriti ökoturismi osa riigi majanduses üha olulisemaks.



Toomas Jüriado
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet