4/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

loodus kodus
Kuidas tuhkrupidajast tuhkrukutsikas sai

Kes oskaks ette kujutada, et tõhk, va haisukott, leiab teie majaseinas mõne roti näritud augu, poeb sellest sisse ning asutab end majja elama. Oi seda segadust ning haisu. Koli või välja!

Hoopis teistlaadne on olukord aga siis, kui võtate oma pereliikmeks sinise europassiga valgetuhkru ehk freti või kodutuhkru – veel parem, kui mitu. Saage tuttavaks Webster Th eodori ehk Tukiga ning Susanna Carolina ehk Sussaga. Soobli värvi ja siiami mustriga tuhkrupaar elab Tartus Mare Klaose ja Andres Kivivare kodus.

Loomad sõlmivad tutvust lõhnade kaudu – nii nuuskleb Sussa roosa tedretähniline nina hindavalt külalise üle. Tukit hoitakse ettevaatlikku kaugusse, tema on sõpruse sõlmimisel valivam ning tihtilugu proovib hoopis hambaga.
Enamikul loomadest paikneb kõige tugevam lõhnaala saba all. Seetõttu nuhutavad nad üksteise sabaaluseid ning koer liputab tervituseks saba, et temale omane lõhn päraku kõrval asuvatest näärmetest paremini leviks. Tuhkrul on lõhnastatud kogu karvastik, kuid haisu nime, nagu arvatakse metsatuhkru kohta levinud juttude järgi, see küll ei vääri ning veidi vängemat pärakunäärmete nõret pritsib tõhk hoopis hädaohu korral.
“Euroopas on juba tuhkruid rohkem kui kasse. Sa pead endale tuhkru võtma,” ütles loomaarstist poeg Valdeko Paavel emale. Pärast rott Rossu surma ei tahtnud Mare kaua looma võtta, see kaotusevalu tundus ületamatu.
“Oh, tõhk, see ju haiseb ja murrab kanu, meil maal neid tapeti,” selline jutt tüütab Maret, kuid esialgu tundus temalegi tuhkur koduloomana võõrastav. Täna aga lausub Mare oma lemmikutest kõneldes: “Ma ei uskunud, et veel kunagi elus nii armunud võin olla. Alati tulevad need kaks lõbusat selli minu koju jõudes uksele vastu, kas või une pealt – kinnisilmi, poole meetri pikkustena ringutades, käpad pikalt välja sirutatud.”
Perenaine Mare kahetseb vaid enda isekust, et kohe kahte looma ei võtnud, paarikaupa on elu lustlikum nii loomadel kui ka omanikul.
Paljudele on üllatuseks, et tuhkrud ei ela mitte puuris, vaid kodus lahtiselt, nagu kassid. On aga neist hoopis seltsivamad ning mänguhimulisemad.

Vilkad silmamoondajad
Vorst, angerjas ja pannkook ei ole mitte pere lõunamenüü, vaid võrdlused pere lemmikute iseloomustamiseks. Sellisteks moondab end vilgas tuhkur, kui tuleb tuju kuskile alla või vahele pugeda.
Pikk ja painduv keha on kui luudeta sooblinahk ning Tuki lausa mõnuleb, kui peremees teda pikaks vorstiks venitab, looka või kringliks painutab, loom lubaks vist ennast ka sõlme keerata. Looma vilkuse tõttu on alatasa hirm, et ta kuskile vahele jääb. Näed, et läheb sinna, samas tuleb teiselt poolt.
Tuhkru uudishimu on tohutult suur, ta peab saama igale poole ronida. Ega ta sellepärast pahandust tee, lihtsalt vaatab. Samas on ta nii ratsionaalne, et ilmaaegu oma energiat ka ei kuluta. Vaatab kõik oma teed eesmärgile jõudmiseks üle, mõtleb, ning läheb lühemat teed pidi. “Tuki on hästi nutikas, tema tegevus on alati mõtestatud, ka lihtsas peituse- ja kullimängus. Seevastu Sussa on lihtsalt mõnus musirull,” kõneleb Mare.

Süttib roheline tuluke
Tuki naksab Andrest, jookseb kiiresti eemale ning ootab vasturünnakut. See põgus ampsamine on vaid mängule meelitamine. Omavahel mängides on aga loomad tihti teineteise turjas kinni.
Harvadel juhtudel tekib tuhkru ilmes eriline kiskjapilk – muidu tumedates, hallikassinistes silmades süttib roheline tuluke. Ta on nii vilgas, seda hetkelist rünnakupilku ei pane tähelegi ning loom läheb ja purebki oma nõelteravate kihvadega neli verist jälge. Muidu inimeste suhtes sõbralik loom valib oma ründeobjekte vaid temale teadaolevate märkide põhjal.
Tuhkrukasvataja Heleri Turjakas ütleb, et tuhkur sobib ka lastega peredele, aga looma hooldajaks peab olema täiskasvanu, kuna kasvatus nõuab tohutut järjekindlust. Suhteliselt aeglase õppimisvõimega loomale peab selgeks tegema mõiste “ei tohi” nii hammustamise kui kraapimise lõpetamiseks. Kasvataja peab ise mõistma, et tuhkur on kiskja ning tema käitumist juhib tugev saagiinstinkt. Ründamine on looduse poolt kaasa antud. Kutsikad on ema juures kuni järgmise kevadeni, ning aasta jooksul lihvitakse jahiosavust ning esialgne mänguline ampsamine läheb üle halastamatuks võitluseks.
Hammustamist tuleb välja koolitada enne kui instinktiivne käitumine muutub harjumuseks. Samal põhjusel soovitatakse ka isasloomad seitsmendaks elukuuks kastreerida.
Tuki hammustuste vastu aitas sokikuur. Nii kui hammustas, sai endale täistopitud soki hammaste vahele.
Puhtusepidamine saab loomadel kiiresti selgeks. Saba püsti, täispööre ning meetri jagu tagurpidi tammudes pissimiskoha suunas. Kui ei taba märki, siis uuesti, aga kindlasti kummaliselt tagurdades.

Kanavarguse asemel tomatijaht
Tuhkru asemel käib nüüd pereisa kanalas, õigemini Selveri lihaletis, sest tuhkur peab ju ometi kanaliha saama.
Tuhkrukrõbinad, vutimunad, kommid maiuseks ning hambapuhastuseks – selline menüü asendab metsatuhkru saakloomi hiiri, rotte, roomajaid.
Naljaks on see, et kiskjainstinkt lööb välja mitte liha, vaid näiteks tomati ja arbuusi söömise juures. Seda toitu raputavad nad hambus enne söömist, nagu tahaks kindlad olla, et saak ikka surnud on.
Kuid liha söömine toimub soliidselt nautides. Siin ei toimu mingit rivaalitsemist, trügimist ega olda teineteise peale armukadedad ka siis, kui kaaslane söögi ära võtab.

Tänitav tädi Susanna
Vahel, kui Sussa pahaseks saab, pobiseb ta nagu vanamutt. Nina poolviltu maas, läheb omaette tänitades. Sussa oli varem õnnetu ja vaevatud puuriloom ning kulus mitu kuud, kuni ta uues kodus oma halbadest mälestustest üle sai ja jälle lustlikult mängima õppis. Sel ajal rääkis ta tohutult palju, ilmselt kaebles ennast tühjaks. Nüüd kõlab majas rõõmus kilkamine, eriti rõõmsameelne on Tuki. Vaid harvad valukiljatused kostuvad läbi vallatlemise müdina, sest mäng on inimese silmale kohati julm jahivõitlus.
Sussa enam poegi ei saa, kuid teatud hormoonid töötavad ning jooksuaeg käib kord aastas edasi. Möödunud kevadel tekkis niinimetatud ebatiinus ning kui teoreetiline kandmise aeg möödus, saigi Sussa enda meelest kutsikad. Kuid õnnetuseks olid tema arvates poegadeks perenaine Mare ja Tuki. See instinkt oli nii tugev, et Sussa tahtis kõigest hingest oma kutsikad pessa kanda. Kontrollis, kas pesa on turvaline, tuli pobinaga manitsedes, vaatas paluvalt otsa, võttis väga õrnalt sõrmest kinni ning tiris pesa poole. Tuki ei kuuletunud tema kutsele kuidagi, kuid Marega käis kutsikamäng terve kuu.
Sellel kevadel kõik kordus, kuid seekord Sussa lakkus oma kutsikaid ülima hoolega.
Hoiatavat susisemist ja läbilõikavat hirmukisa on siin peres kuuldud vaid korra.

Kaval nagu rebane
Surnul ei pea ju enam kõrvu puhastama, siin kasutab Tuki kavalust ning viskubkõrvapuhastamise hirmus liikumatult pikali. Kord kangestus ta selliselt kassi rünnakust saadud shokist. Perenaise ehmatus oli lamavat looma nähes suur – nüüd ongi lõpp käes. Mõne minuti pärast raputas haavatu end õnneks ellu tagasi.
Loomad kannatavadki vaikides. Kui loomal on halb, ei tee ta ka looduses häält. Kaeblik hääl on signaaliks, et oled nõrk ja haavatav ning langed kohe kellegi ohvriks. Vigastatu süüakse lihtsalt ära. Mäng käib nõrkemiseni, väikesed väledikud mängivad ennast energiast tühjaks, Tuki pea kukub Andrese käsivarrele, silmad vajuvad kinni. Mare süles lebavast rõngast kostavad ohked, sügavad, südame põhjast sügavad ohked ütlevad: “Vii mind nüüd pessa.”



Eha Järv
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet