Lindude rände atlas
Autorid: Chris Mead, Malcolm Ogilvie,
Bette Jackson, Jerome Jackson, Peter Fullagar,
Terry Oatley
Tõlkinud Olav Renno
Toimetanud Eve Mägi
Kirjastus Varrak, 2008, lk 176

On sügis. Suurtesse parvedesse kogunenud linnud asuvad lõuna poole rändama. Nad pakuvad seejuures vaatemängu, mida inimesed on läbi aegade imetlusega jälginud ning seda teevad nad tõenäoliselt ka tulevikus. On sügis. Just paras aeg kätte võtta mõni suleliste teekondadest kõnelev raamat ja sooja teetassi kõrval taas avastada, et rände näol on tegu tegelikult millegi väga võimsaga.
Üks soovitatavatest teostest on kindlasti vastilmunud “Lindude rände atlas”. Populaarteaduslik raamat annab põgusa ülevaate lindude rännetest eri maailmaservades ning selgitab, kuidas liikide ränded on kujunenud.
Raamat vestab üsna lihtsas ja kergesti loetavas keeles. Kõigest saab aru ka teadusterminoloogiat mittevaldav inimene. Illustratsioonid annavad hea täiendava pildi rändeaegadest, rändeteedest ning rändajaist endist.
Teksti elavdamiseks on kasutatud tabavaid võrdlusi. Näiteks rändetoonust tõstvaid metsvinte võrreldakse maratoniks treenivate sportlastega, rändlinde üldiselt aga olupoliitikute ja keskkonnaindikaatoritega.
Sulelised on raamatus jagatud rühmadesse pesitsuspiirkondade järgi, eraldi osa on pühendatud merelindudele. Näiteks kajakate kohta saab seetõttu lugeda õige mitmest peatükist, mis toob kaasa ka veidi igavaid kordusi.
Lugemisel häirisid põhiteksti kõrvale kaootiliselt paigutatud faktiveerud, mis kippusid järge käest ära ajama ja kordasid liigselt põhiteksti. Kui need kaks nüanssi kõrvale jätta, on tegu väga põneva raamatuga, mis paneb linnuparvi tõesti veel suurema imetlustundega vaatama ning ümber hindama lasteaiast saadud (vale)teadmist, et kured lähevad talveks Egiptusesse.