5/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Vana mõisaaida teine elu

Ajakirjanikutöö on mind viinud paljudesse loodus(haridus)keskustesse nii Eestis kui ka kaugemal. Kummatigi olen vaid ühe elu neist saanud vähem või rohkem hoolikalt jälgida päris loote- või idee-east peale. Sõna kõige otsesemas mõttes tähelepanuväärne on seegi tõik, et ükski teine Eesti looduskeskus pole
nii suures hoones kui see: Alatskivi mõisa vanas ait-kuivatis.

Ait on see kooruke, unistus see iva
10. septembril istun kolme südi daami seltsis looduskeskuse soojas “pesas”, mis asub hoopis vallamajas – aita saab sooja sisse kunagi veel teadmata tulevikus. Ja kordamööda vangutavad pead nii keskuse perenaine Reet Ainsoo, vallasekretär Ene Zirk, riikliku looduskaitsekeskuse spetsialist Maris Paju kui ka ajakirjanik: no pole meil kellelgi täpseid kroonikaüleskirjutusi. Kümme aastat tagasi tikkus see reporter pealegi pigem mikrofoni kui fotoaparaadiga ringi jooksma. Sestap pole ka pilte sellest, kui hale aida seisund toona täpselt oli.

Aga mälupiltidest annab üht-teist siiski välja kerida. 2000. aasta külmal jõulujärgsel sõidame Asta Tuusti ja Taime Puura eestvõttel Alatskivi vallamajja asutama Eesti loodushariduse seltsi. Käime äsja õnneotsijast Soome ärimehe Reijo Tossavaise käest taas vallale tagasi võidetud lossis, kus pole veel miskit peale argliku soojavine. Peremees Raivo Nisu istub hiigelsuure kõutsi seltsis vestibüülis ja ajab kaminasse järjekordset pinnapinu. Kuue laokil oldud aastaga on hiigelehitis ennast kui käsn kraeni niiskust täis imenud ja esmalt tuleb sellest lahti saada. Tagasiteel vallamajja näidatakse meile viimasega rööbiti paiknevat pirakat aidavaret, lagunenud katus peal. “Siia tuleb meie looduskeskus,” on võõrustajad, vallavanem Maie Nisu ja Ene Zirk kindlad.
Ja mulle tulevad meelde ammuselt tuttavalt Maris Pajult paar või ehk isegi mitu aastat varem kuuldud jutud tema unistusest. Et ega siis ametnik saa igavesti olla, hing nõuab veel midagi. See, mida Marise hing ihaldas, oli Põhjamaade Naturumtüüpi looduskeskus. Mis võiks olla selliseks asutuseks parem koht kui Alatskivi, kus ja mille lähikonnas on võrratu ja ülimalt mitmepalgeline loodus. Kus on juba 1975. aastal Jaan Eilarti eestvõttel ja tema looduskaitseringlaste jõuga rajatud looduse õpperada, millelt isegi soomlased snitti käinud võtmas. Ja kus on mitu vana kõvade müüridega mõisahoonet, millest mõni täitsa ula.
“Kui Tartumaa lapselt küsida,” räägib Maris, “mis on tema meelest just Tartumaale iseloomulik, siis enamik lapsi jääb vastuse võlgu: nad lihtsalt ei tunne oma kodu maakonda.” Mida ei tunne, seda ei armasta, mida ei armasta, seda ei kaitse.

Kaheksa aastat hiljem
Alatskivi lossi värava taha vurab juba mõnigi aasta suviti mitu reisibussi päevas, innukad turistid kõhus. Kõige huvitavam on nendel, kes käivad siin aastast aastasse: nemad näevad kõige selgemini, kuidas kaugeltki mitte rikas vald on suutnud oma aarde juba üsna ilusaks kosutada.
Lossi imevahvad noored giidineiud tavatsevad Arved von Nolckeni enneolematu ehituskihu peapõhjusena nimetada suurt armastust: kallist kaasat Josephine Caroline Eliset ei sobinud ju sellisesse majakesse tuua, vaja oli ikka lossi. See “majake”, Arvedi noorpõlveaegne Alatskivi mõisa peahoone, on tänane vallamaja. Mõis polnud ilmselt nirude killast: peahoonet ümbritseb hulk uhkeid maakiviehitisi, millest mõni küll (veel) poolvaremeis, millest kõige suuremas, arvatavasti 1814 ehitatud ja 2003 uue kobeda katuse saanud ait-kuivatis asub looduskeskus. Eriti taibukas giid uurib rühma huvisid – ja kui need on vähegi looduskallakuga, siis helistab Reet Ainsoole. Reet tuleb teeb uksed lahti, laseb rahva keskusesse ja jagab seletusi: siin on see programm ja siin on too. Naljakas on neid tulijaid kõrvalt vaadata. “Kah mul ime – looduskeskus!” näib mõni kahtlevat. Mõni kukub salumetsakollektsiooni juures resoluutselt targutama, et jama värk ju: pole õiget valgust ega midagi; sihukesse kohta ei tohiks lapsi üldse mitte sisse lasta. Eks siis Reet peagi kannatlikult seletama, et, jah, nii ta paraku on: kõik sünnib tasapisi ja läbi raskuste. Küll tulevad ka hüvad luumeniandjad, kui jälle mõne projekti jaoks omaosalusraha kokku saadakse. Küttevärke tahaks ju ka kindlasti majja; siis ei pea loodusharimine piirduma vaid sooja aastapoolega.
Jah, see omaosalus... Euroopa fondides rahapuudust pole. Paraku saab seda kätte vaid siis, kui suudad ise vajalikust summast vahel veerandi, vahel ehk rohkemgi lauale prõntsatada; alles siis lähevad eurokaugaste rauad plõksuga lahti. Ene Zirk rõhutab jutuajamisel rohkem kui korra, et küll on hea, et Alatskivil on loodustundlik ja -teadlik rahvas ning loodusharidustööl pikk järjepidevus. Ja mainib mõne eriti teeneka seda teadlikkust külvanud õpetaja nime: Tiiu Paap, Karl Elken, Helju Sangla. Küllap just see on mõnelgi korral aidanud vajalikud omaosalusprotsendid kusagilt välja pigistada.

Kohapõhisus, keskuse peapõhimõte
Mäletan päris hästi, et kõige esimene eksponaadikogum, mis tookord veel ilma vahelagedeta aita ilmus, oli ennenägematu: hingedega pikuti lahti käivad puutüved. Maris Paju ütleb selle kohta, et “aastarõngastega puid on igas koduloomuuseumis ja õppeklassis, meie otsustasime hoopis puu süüd näidata”. Ja mina tean lisada, et kõige mõnusama ülevaate neist puudest saab siis, kui selgituste jagaja on metsamehest vallavanem Andu Tõrva. Puude hingeelu suurepärase tundjana oskab ta oma pajatussegi uskumatult palju hinge sisse sulatada.
Puukogu vastas ripub laest alla taas midagi ennenägematut, niinimetatud klaasherbaarium. Taimed pole selles mitte tavapäraselt paberile sirutatud, vaid kahe klaasi vahel, nii et kaeda võib neid mõlemast küljest. Pärit on need kasvud salumetsast, Eestis mitte just tavalisest, aga Alatskivile omasest metsatüübist. Kõik see kokku on salumetsa programm. Veel rohkem kohapõhine on salumetsakoguga alakorrusel seltsiv kivikogu. Ja taas on tegemist millegi sellisega, mida ei mäleta mujal näinud olevat. Tartu ülikooli geoloogidele – naisedjutujuhid meenutavad põhiabilistena Juho Kirsi ja Ivar Puurat – jäi silma, et aida maakivimüüris on uskumatult palju eri kivimeid. Tee ideest rakenduseni oli juba järsemate mõttekurvideta: mida muud, kui vaja igast kiviliigist paras lapike siledaks lihvida ja silt juurde panna. Siis saab igaüks selgeks, kui mitmekesine on Alatskivi ümbruse kivimivalik: ega tasu ju arvata, et 19. sajandi müüriladujad käisid siia kive kusagil kaugel varumas.
Aga kiviprogrammi juurde käivad ka selgitavad teabetahvlid ning “neljamõõtmeline” Eesti: meie pisikese, aga mitmepalgelise riigi reljeefkaart, mis seatud suurtele lahtikäivatele klotsidele. Viimaste küljepindadelt saab uurida, mis järjestuses ja kui paksult lasuvad üksteisel aluspõhjakihid. Selle kuubikumängu idee tuli Taime Puuralt ja teistelt keskuse naistelt, teaduslik lahendus saadi aga taas ülikoolist, maateaduse õppejõult Tõnu Ojalt.

Meenutades minevikku, piiludes tulevikku
Veel kord Alatskivi looduskeskuse sünniloo juurde tagasi tulles meenutab Maris Paju ka seda, et unistust aitas temal, looduskaitseametnikul, elus hoida teadmine, et Tartumaal polnud ühtegi palgaliste töötajatega kaitseala. Mis teisisõnu tähendas seda, et neis oludes ei saanudki olla ka ühtegi looduskeskust. Oma ideega valda läinud Maris leidis toonase vallavanema, sel kevadel paraku Toonela teele läinud Maie Nisu kohese toetuse. Ja Maie Nisu omakorda kutsus kampa kohaliku kooli endise bioloogiaõpetaja Ene Zirgi. Aastal 2008 ütleb Ene, et “kui aida seisundit vaatasime, siis tundus mõte ikka hull küll”.
Aga ometi haarati ettevõtmisest kinni. Eks valla külalisedki olnud juba nurisenud, et mis jube vare see teil seal vallamaja taga kükitab. Kusjuures see vare oli ju ka muinsuskaitse all. Peagi kutsuti kaasa Reet Ainsoo – ühelt poolt loodusehuviga, teiselt poolt Alatskivi külje all Rupsi külas asuvas Liivi muuseumis omandatud klienditeeninduskogemustega. Reetki ütleb nüüd: “Ei mäleta, et oleksin kõhelnud!” Kokku sai niimoodi mittetulundusühing Alatskivi Looduskeskus. Ja Maris ütleb välja pigem vist küll venelaste vanasõna: “Naised – see on jõud!”
Eestist on õla alla pannud Keskkonnainvesteeringute keskus, riigimetsa majandamise keskus ja muinsuskait seamet ning muidugi vald, kelle tublit toetust ennegi sai kiidetud. Priskem abiraha laekus aastail 2001–2003 PHARE-programmist; pärast seda sai “viljahoidlast ekspositsiooniruum”, kui osundada Marist.
Kui kunagi käidi Alatskivil õppimas looduse õpperaja tegemist, siis miks nüüd ei võiks hakata tulema ümber Läänemere rahvas siia teada saama, kuidas lihtsate ja koduste vahenditega üht looduskeskust teha. Aga Alatskivi naistel on hetkel hoopis proosalisemad probleemid. Haspo ehitusmehed lõpetavad suve ja sügise vihmu trotsides aida väljaehituse ennistust; nüüd on vaja välja mõelda, kust saada raha, et sellesse kõrvalhoonesse sisustada üks korralik 21. sajandi kemps.



Toomas Jüriado
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet