6/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

omal ajal
Loodusearmastus kandub põlvest põlve

Esimene lugu.
Kuidas metsaülem prügimäele ära tegi

See lugu algas kümme aastat tagasi Tartus Ülikooli ja Gildi tänava nurgal, õieti seal asuva Postimehe ajalehe uudistetoimetuse toas, kus helises telefon. Töötasin siis Postimehe reporterina ja noppisin kõne. Põlvamaa Erastvere metsaülem kurtis ühe prügimäe üle.

Ajakirjanikule toimetuse seinte vahelt väljasaamine enamasti meeldib, meeldib ka fotograafile ja autojuhile – ei pea linnas tiirutama. Sõitiski Postimees Põlvamaale olukorda uurima.

Nähtu masendas. Pühajõest (nii kutsutakse Võhandu ülemjooksu) saja meetri kaugusel laius läga. Paigal oli ka nimi: Lajavangu prügila. Isetegevuslik või iseteeninduslik prügila. Kes tahtis, see kallas maha, mida tahtis. Kallas seepärast, et ees juba oli. Lendasid paberitükid ja kilekotid, poris pikutas kõike, mida tsivilisatsioon oli suutnud selleks ajaks luua.
Ja seda jõe ääres, mida eestlased on aastasadu pühaks pidanud. Kes tahab teada, mis sai Pühajõe kunagistest ahistajatest, tammiehitajatest, lugegu Aino Kalda novelli “Püha Jõe kättemaks”.
Pühajõe sõda, talupoegade ülestõus 1642. aastal mõisnikust tammiehitaja ja tema Saksamaalt tellitud meistri ja kannupoiste vastu on dokumenteeritud, seda meenutab ka üks vastavate kirjadega mälestuskivi, rahn Sõmerpalu lähistel.
Eestlane uskus veel 17. sajandi keskpaigas raudkindlalt, et jõele tammi ehitamine maksab kätte ikaldusena. Jõe ja oma jumalate kaitseks välja astunud talupojad said rängalt peksa ja tammid rajati Pühajõele lõpuks ikkagi.
Jõge võib väga mitmel viisil rüvetada. Seda, mida meie silmad nägid 21. sajandi künnisel, oleksid 17. sajandi eestlase silmad küllap hirmuunenäoks pidanud.
Postimehe uudistekülgedel ilmus lugu pealkirjaga: “Kanepi valla prügimägi hukutab Võhandu jõe.” Ja sisus seisis: “Lajavangu prügimäel lebavad hunnikus vanad akud, pliiakude happeline elektrolüüt valgub aga kiiresti pinnasesse. “See on kõige ohtlikum, mis olla saab,” kõneles prügimäge vaatamas käinud geoloog Erik Puura. Tema kinnitusel pole prügimäel täidetud ühtki arenenud ühiskonnas omaks võetud ohutusnõuet.”
Pühajõe ääres toime pandud sigadus sattus üheks päevaks toimetajate ja lehelugejate fookusesse, aga seejärel tulid Postimehes uued teemad ja lood ning asi ununes.
Möödusid kuud, siis helistas Erastvere metsaülem Priit Kask uuesti ja palus läbi astuda. Kui tuli põhjust Võru poole sõita, pöörduski Postimehe auto justkui muuseas Kanepi taga kena metskonnahoone ette.
“Tead,” ütles metsaülem Priit Kask, tegi siis tähendusrikka pausi, võttis kapist suure pudeli viskit ja ulatas mulle. “Tead, seda prügimäge ei ole enam. See on ära koristatud. Puud istutasime peale.”
Nii saime tuttavaks metsaülem Priit Kasega.
Alati, kui minult küsitakse, kas seitse aastat kestnud ajakirjanikutööst on ka midagi ühiskonnale kasu olnud, on esimene ja peaaegu ainuke hea näide juhtum Lajavangu prügila ning suure viskipudeliga.
Hiljemgi oleme metsaülem Priit Kasega Erastvere ja Kooraste radadel kohtunud: seoses mälestustahvli asetamisega Eesti esimesele metsateadlasele Paul Reimile, seoses RMK matkaradade heade ja halbade külgedega, seoses õpilasekskursioonide ja metsaistutamisega.
Priit Kask on minu jaoks olnud mustermetsamees. Kui 2008. aastal kevadel sain teada, et Erastvere metskond sarnaselt paljude teistega kaob, mõtlesin, et mida hakkab metsaülem ilma metsata peale. Selgus, et Priit Kask sõidab Tallinna vahet, sest kutsuti tööle RMK kinnisvaraosakonda.

Teine lugu.
Kuidas vanaisa aumärk lapselast mõjutas

Kui Priit Kask tõi mulle näha oma vanaisa Artur Vainola looduskaitsemärgi, keerutasin seda käes kui imeasja. Meistrikäe valmistatud märk meenutas mulle Eesti Vabadusristi või Läti Karutapja ordenit.
Nõukogude ajal anti välja ENSV suurt looduskaitsemärki, mille sai näiteks minu õpetaja professor Viktor Masing ja ENSV väikest looduskaitsemärki, mille sai näiteks hea kolleeg maaülikoolist, haridusjuht Andres Koppel, aga need on teistsugused märgid.
Kolme järguga looduskaitsemärgi asutas Eesti Vabariigi president 27. veebruaril 1940 ja seda annetati ainult üks kord, sama aasta 1. mail. Märgi said toona 23 inimest, näiteks botaanikaprofessor Teodor Lippmaa, looduskaitseinspektor Gustav Vilbaste, Tartu ülikooli zooloogiamuuseumi konservaator Mihkel Härms, Vilsandi tuletorni ülem Artur Toom, Avinurme talumees Mihkel Sild (muuseas, tema oli vist see, kes rääkis rahvaluulekogujatele rehepapilugusid) ja ka Antsla algkooli juhataja Artur Vainola – Priit Kase vanaisa.
Ahaa , mõtlesin, käbi ei kuku kännust kaugele ja loodusearmastus kandub põlvest põlve edasi.
Looduskaitsemärki sai Priit Kask juba poisikesena sahtlipõhjas perekonna reliikviate hulgas imetleda, aga oma vanaisa ei ole ta kunagi näinud. Artur Vainola (sündinud 1901) elu lõpuaastad oli traagilised. 1940. aasta suvel otsustas Eesti nõukogudemeelse valitsuse peaminister Johannes Vares-Barbarus nimetada Antsla koolijuhataja Petseri maavanemaks. 1941. vangistasid Arturi Saksa võimud ja vangistuses lõpetas ta ise 6. mail 1944 oma elu.
Sedakorda räägime Võrumaa kooliõpetajast Artur Vainolast kui loodusemehest. Andmeid tema tegevuse selle külje kohta ei ole kasutada kuigi palju, aga siiski.
Kirjanik Bernard Kangro mainib oma romaanis “Sinine värav”, et ta võttis Antsla algkooli õpilasena osa Artur Vainola korraldatud matkast Tsooru.
Loodushuviline oli ka Artur Vainola abikaasa Eerika, Priit Kase vanaema. Kui tulevane metsaülem oli väike poiss ja Võrumaal suvepuhkust veetis, õpetas vanaema talle Vagula järve ääres jalutades või Järvere metsas vaarikal olles taimenimesid. Timut, aruhein, kerahein – tavalised kõrrelised. Vanaema Eerikale oli need nimed omakorda selgeks teinud abikaasa Artur. Priit Kasel on andmeid, et Artur Vainola rajas Antsla kooli juurde paljude liikidega kooliaia. “Kooliaed paneb aluse loodustunnetusele. Vaatlemine on üks asi, aga kui saad ikka asja sees olla ja looduses tööd teha, on see hoopis midagi muud.”
Priit Kask ütleb, et vanavanemate suhtumine loodusesse mõjutas kindlasti tema elukutsevalikut – õppimaminekut Tartu Tamme gümnaasiumi bioloogia-geograafia eriklassi ja hiljem maaülikooli metsamajanduse erialale.
Tänini on Priit Kase raamaturiiulis vanaisalt päritud tsaariaegsed loodusteaduslikud raamatud. See on tõeline imede ilm, mis neis koltunud köidetes peitub.



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet