6/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

sammud omas eestis
Kagust loodesse: Palivere – Inka

Oleme oma kodudest Lõuna- Eestis ning Järvamaal juba nii kaugele ning loodenurgale nii lähedale jõudnud, et transport retke lähtepaika võtab aega viis tundi.
Laupäeva keskpäeval võib veel öelda: ilm on ilus. Lubatud tuisk liigub alles kuskil kaugel. Palivere-lähedast teeristi katab kerge lumi, Ingmar teeb meie küüdimehele Lilianile (kes seekord meiega kaasa sammub) kiire talvepildistuskoolituse: “Mõõdad valgust lume pealt ja siis paned pluss kaks. Lollikindel värk.”
Teeme alustuseks väikese tiiru, vältimaks suuremat teed. Arutleme teemal, kui seotaks silmad kinni ja visataks langevarjuga alla kuhugi Eesti metsa, kui ruttu saaks asukohast aimu. Mõnda kihelkonda oleks võimalik ära tunda taimestiku, näiteks Läänemaad kadakate, puisniitude ja haruldaste orhideede järgi.
“Siin saaks tammede rohkuse järgi aru, et oleme Läänemaal,” pakub Ingmar. Ka koerad tunduvad Läänemaa väljadel suuremad olevat kui Lõuna-Eesti küngaste vahel. Parajasti proovib meie peal oma haukumisteravust noore lõvi suurune karvapulst, õnneks lahutab teda teest traataed.

Tugeva tööandja magalas
Palivere (825 elanikku) on monofunktsionaalne asula, mis tekkis suure ja tugeva tööandja magalana (Haapsalu EPT ja Palivere ehitusmaterjalide tehas) – loeme Palivere jaamas turismitahvlilt pisut humoorikana tunduvat kirjapanekut.
Samas tuleb meile kõigile kolmele meelde, kuidas sellest alevikust kunagi raudteed pidi rongiga läbi sai sõidetud. Ingmar on isegi dresiiniga Palivere kollasest jaamahoonest mööda põrutanud.

Nüüd oleks see võimatu, sest rööpaid enam ei ole.
Viimane, leinapärgade ja sildiga “Hüvasti, Haapsalu“ kaunistatud reisirong kolistas Läänemaalt läbi 22. eptembril 1995.
Endine Palivere jaamakorraldaja Elvi Kallas mäletab seda päeva hästi ning nime tab viimast rongi millegipärast eurorongiks. “Valitsuse mehed olid seal peal.”
Elvi Kallas koos Palivere aleviku naisansambliga esitas aga diiselsusla möödudes laulu, mille algusfraasid kõlasid järgmiselt: “Eurorong tuli Läänemaale, kiidame kõik härra Taali, tal pole kuskilt raha võtta, et saaks rongiga meid sõita!”
Turismiplakat esitleb aga Läänemaa terviseteed ja kutsub üles endisel raudteetammil tegema huvireise jalgrattaga.

Lõunasöök Kuliste aasal
Palivere rahva puhkekohas Kuliste aasal pakime välja lõunasöögi. Ingmari leib ja silk on pakitud biolagunevasse kile kotti. Sõber räägib, et poes ei tahetud seda seitsmekroonist kotti talle esiotsa andagi, müüja oli kutsunud üles ikka mõistuse häält kuulda võtma ning odavamat ostma. Ingmari keskkonnahoidlik suhtumine jäi siiski peale.
Kulistel kõneleme ka oma peagi lõpulejõudva retke sammudest, sammude mõõtmisest ja sammude mõttest.
Kirjanik Madis Kõiv on 1996. aastal Rein Sepa sünniaastapäevale pühendatud konverentsil kõnelenud järgmist: “Lihtlabaselt võttes võib inimesi kõndimise alusel jagada kahte suurde, osaliselt lõikuvasse klassi – kõndijad ja mittekõndijad. /---/ Kõndijate seas, kelle hulka kuuluvad ka igasugused võidumarssijad ja elukutselised rändurid, moodustavad erilise alamliigi kohast-hõivatud-inimesed. Kohast hõivatud kõndija kõnnib kohastkohta, seisab ja vaatab. Vaatab, et kohast läbi vaadata, et teda mäletada, et temas mäletada. Kõik, mida ta koha-pealt näeb, on mäletamisväärne ja mäletamistnõudev, ta ei saa sellest nõudest kunagi lahti – kohad ja maastikud on pungil tähendatavat ja tähendusi. Ka võõrad. Kohad on käija jaoks mälestuslikud kuristikud.”
Kuliste aasa servas Taebla jõe käärus kasvab põline tamm. “Tal on kindlasti oma lugu,” ütleb Ingmar. Teisalt on Ingmar isegi juba jõudnud oma biolagu neva kilekoti sisu pintslissepanemise ning järgnenud tunniajase jäätilkade pildistamisega Kuliste aasa loo osaks saada.

Rähni teistmoodi õhtu
Pimenema hakkab juba pärastlõunal. Näeme metskitse, rebast ja siis... Üks musträhn seab end parajasti oma pesaaugu juures õhtule, kui Ingmar teda märkab ning pildistama asub. Areneb inimese ja linnu sõnadeta dialoog. Rähn piilub puu tagant, Ingmar pildistab, rähn peitub puu taha. Fotograaf teeb mõned sammud lähe male, rähn piilub, fotoaparaat plõksub, rähn peitub. Viimaks ei pea nõgikikas vastu ja lendab kiljudes kaugemale. “Mis sa teed, ei lasta magada,” vabandab Ingmar rähni ees, siiski rõõmus toreda pildi üle.
Öömajale oodatakse meid põlises Keedika külas, kus ametivend Madis Jürgen Eesti Ekspressist oma Vanapere talu valges reheahjus juba poolest lõunast saadik kartulitega liharooga hautab.
Saame Madise toimetamistele Keedikal juba küla teises otsas hinnangu, naabrinaised on temaga üpris rahul. Madis on talule hinge sisse puhunud. “Ei jõua ära kiita,” ütlevad nad. “Viimase peal.” Sama võib etteruttavalt öelda ka liharoa kohta.
Enne kui söögilaua äärde jõuame, tekib kiusatus Madise naabri, Proosu talu põllul päevalilli pidistada. Neid trotsib seal pakast tervelt neli. Päevalillede võõramaised sihvakad fi guurid mõjuvad hääbuva päevavalguse ja lume taustal tontlikena. Peame aparaadi tasakaalustamiseks teeäärsest talust laenama öökapi. Selle tagasitassimisest taskulambi valgel kujuneb esimese matkapäeva viimane suurem välisündmus. Juhani tegi esimesel päeval 19 553 ja Ingmar 23 222 sammu, Lilianil sammumõõtjat küljes ei olnud.

Teki all oleks hea
Järgmisel hommikul pühendame riietumisele ekstra tähelepanu. Retkeliste lühikesed sööstud üle Vanapere õue tare ja kemmergu vahet kinnitavad mitu päeva oodatud põhjatuisu kohalesaabumist. Kellele saab selga viis ja kellele kuus kihti riideid.
Madis soovitab hoolikalt valmistuda ning kõneleb, kuidas tema oma “Ratsa läbi Eesti” retkel enne teeleminekut liiga vähe sadulat sättis, samal ajal kui John ehk kunstnik Aivar Juhanson sellele hoopis rohkem aega kulutas. “Ma pidin Johni ooda tes ära surema, aga minu sadul lagunes ka tükk maad enne.”
Vanapere peremees paneb oma musta kaabu pähe ja tuleb meid järgmise teeotsani saatma. Enne seda teeotsa jõuab tal kaabu neli korda peast ära lennata. Mitte et kaabul tiivad oleksid, aga põhjatuul näitab hambaid. Madisel on käed kaabu kinnihoidmisest “jumalast külmunud”.
Sellise ilmaga “on teki all hea olla”, jagab oma kogemusi Madise naaber Maarika Lepplaid ehk Siimu Maarika. Ei ole ta ise ühti teki all, pühib luuaga läveesist.
Mina mähin külapeldikus ümber pea õieti põlve mähkimiseks kaasavõetud elastiksideme. Sarnase tarkuse omandasin sõjaraamatuid lehitsedes, nii soojustasid oma päid Saksa sõdurid Stalingradi kaevikutes.

Pastaka asemel telefon
Ingmar julgustab, et suur osa teest kulgeb “metsa vahel” ja lisab lapsepõlvest meelde jäänud luuletuse. “Metsa vahel tuul ei tuiska, vaikselt helbeid alla puistab”. Siiski tuleb metsade vahel ette ka välju ja seal näeme, et tuisk pühib üle tee täiesti risti.
Teeme tiiru ümber ühe suurema Läänemaa soo, Leidissoo. Läänemaa soodele on iseloomulik nende noorus, loeme looduskaitseala tutvustusest. Üle soo minekuga saaksid sel päeval ehk Erna retke paremad pojad hakkama. Meie vastav üritus poolkaanetanud ja lirtsuvas madalsoos lõpeb taandumisega.
(Siinkohal tuleb reisipäevikusse katkestus ja järgmine sissekanne pärineb alles õhtust, kui istume Vanapere rehetoas. Põhjus: külmunud pastakas keeldus kirjutamast märgunud paberile. Ainus, mis kirja sai: lahke Kiisa talu perenaine juhatas teed. Siiski saavad mingid muljed rajalt talletatud – Liliani mobiiltelefoni abil.)
Katkend fonogrammist (avaldatud muutmata kujul): “Tuleme nüüd sellist sirget soovahe teed Variku poole. Lund on kümme senti, nägime–kuulsime käbilinde taas. Lilianil on kümne palli süsteemis kuus, Ingmaril on energiaülejäägid. (Naer) Oleme kõndinud ja kodused helistavad, ütlevad, et tohutu lumetuisk, et alles teisipäeval raugeb. Lumi on läinud paksemaks. Ootasime siin Ingmarit järele, kes pildistas tuisku. Madise juures pidi naabrinaine pitsat tegema. Tahame ikka õhtuks koju jõuda. Puhub nagu vasakult poolt, ega midagi suurt näha ei ole. Kõik, Lilian!”

Kapeta poiste õhtumeeleolu
Madise juures, kõigi eesti talurahvaarhitektuuri reeglite järgi valmistatud võimsa laua taga istub käsipõsakil tõesti üks naabrinaistest, punase peaga Marju Heldemaa, ja ta on tulnud koos seenepitsaga. Märkmikus seisab kirjas: “See on nii hea, et ei saa aru, mis asi see on.”
Marju räägib Keedika küla ajaloost (küla jaguneb õieti kaheks: Pürge ja Kapeta): “Pürge poiste sääreluud on Kapeta poiste löömapuud.”
Meie oleme õnneks Kapeta poolel.
Raadio räägib: “Tugev lumetorm, 32 000 majapidamist ilma elektrita. Põltsamaa lähedal liinibuss kraavis.”
Jääme Madise juurde tormivarju. Kahe päevaga tegi Juhani kokku 43 629 ja Ingmar 47 341 sammu.



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet