2/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

roheliste rattaretk
Maailma kuues piiriülene kaitseala ühendab Eestit ja Lätit

Suured Eesti sood ja rabad Põhja-Liivimaa linnualal on liitunud ühtseks Ramsari alaks. Tänu Läti poolele jätkuvate kaitsealuste soodega lubab see tiivulisel ja neljajalgsetel end üsna suurel alal koduselt tunda.

Õhtul Nigulas Loojangutorni või hommikul Ruunasoo rabas Päikesetõusutorni ronides mõistate, miks see kant paljudele metsavendadele pärast sõda varju pakkus. Vaikiva maastikuna laiuvad soo-alad kaugele üle Läti piiri – paika, kuhu põgenes ka viimane Eesti valitsus. Kultuurilooliselt tähtis kant vaatab nüüd pilguga samuti Läti poole – koostöös lõunanaabritega on sündinud esimene piiriülene kaitseala: Sookuninga looduskaitseala.

„Tegelikult sai koostöö alguse ebameeldivast intsidendist. Suures eufoorias omast riigist taheti 90. aastatel nii Eestis kui ka Lätis läbi soode kaevata suur piirikraav, 4 kuni 6 meetrit sügav,” jutustab looduskaitsja Enn Vilbaste Põhja-Liivimaa linnuala sünnist. Nimelt oleks riigiisade plaan tõmmanud kriipsu peale kogu praegusele Põhja-Liivi kaitsealade süsteemile. Kujutate ju ette, mida teeb üks kuivenduskanal märgaladele. „Mõlemalt poolt (Lätis sõdimas Andris Ber˛ins) sai siis lahingut alustatud nii Tallinnas kui Riias, et sellist jama ei tehtaks,” meenutab Enn.
Istume vana kauni taluhäärberi aknaaluses nurgas, mugaval diivanil, otse mänsaku pilgu all. Seintel on linnutopised, isegi suur luik, ühel lauanurgal lebab pirakas kivi. See on tõeline looduskaitsjate pesa, Nigula keskus, ilus ja elus maja. Ent mööda Tali teed tulles haarab autoaknast pilk vaid üksikuid talusid.
„Kindlasti hakkab see mosaiikne maastik silma,” nendib Enn, kelle emapoolne suguvõsa on siit pärit. „Kui kolhoosikord kadus, kolisid paljud inimese keskustesse. Ja mõelge, Tali vald oli pärast II maailmasõda üks kõvemini kannatada saanud piirkondi üldse. Põliselanikke oli siia alles jäänud vaid 10 protsenti. Mööda Tali teed Tuuliku poole taganesid ju viimased Eesti väeosad, kes varjasid end ümbruskonna soodes ja metsades. Mispärast siitkaudu tuldi: sood olid ees. Ranniku olid venelased juba ära lõiganud. Muide, Nigulasse on jälitamisel ka üks tank uppunud.” Enn jutustab veel, et siit läksid taganevad eestlased Cesise peale, kuid päriselt ei lahkutud – mehed viisid küll kahurid ära Lätti, tulid aga ise tagasi, öeldes, et Eestist ei lähe nad kuhugi. „Räägitakse, et ainuüksi siinsetes Nigula-põhjaosa metsades varjas 1944. aastal end üle 500 mehe,” teab Enn. „Siin lähedal Läti soos peitis end ka Uudo Tiffi valitsus, sealt võeti nad vangi ja viidi Aina˛isse, ja siis Venemaa poole,” lisab Enn.
Oma võitlusest piirikraavide vastu räägib Enn sametpehme häälega, nagu oleks tavaline asi sõdida vastu riigiisade plaanidele. Ja võita. Sama tooniga jutustab ta siinkandi lahingutest ja kuulsatest metsavendadest: tõepoolest, lahinguid on Nigulas harjutud pidama. Kohapealsest jonnakast vaimust annab tunnistust ka Urissaare kirik: Ennu sõnul ei säilinud tema teada kusagil mujal vabadusvõitlejate mälestustahvel avalikult kiriku seinal kogu nõukogude aja.
Kas me näeme siinkandis ka metsavendade punkreid? „Nigulas polnud tüüpilised punkrid, kõik olid maapealsed või poolmaapealsed. Maa on siin madal. Üksnes kõrgetel rabasaartel oli maa-alused punkrid.” Enn teab, kus varjusid tema omagi sugulased. „Punkrikohti on võimalik veel üles leida. Näiteks Läti poole peal rabasaartel on väga võimsad süsteemid maa sisse kaevatud. Läti enda vennad olid ju ka metsas. Maksab tähele panna – see metsavendade asi näitab, et inimesed oskasid tollal looduses ja loodusega koos elada.”

Omaaegne Pikksaare küla seitsme taluga pidi metsas varjulolevaid mehi toitma. Riided andma, varustama kõige vajalikuga. Kujutlege seitset külatalu tänapäeval toitmas poolt tuhandet meest... Vist jääks asi juba kolmandal päeval katki. Siinsed talud pidid ikka väga rikkad olema. Maja, kus istume, ehitati 1939. aastal, aga selle maad olid igal juhul 19. sajandi lõpuks vabaks ostetud.
„Kui arvestada, et kulakuks tembeldati juba 20 hektariga majapidamine, siis siin oli vähe põlistalusid, millel oleks alla 100 ha maad olnud. Siin on viljakad maad, rannameeste viljaait,” selgitab Enn. Läti poole peal on pilt hoopis teine. Kui kaardi pealt piiriala kaeda, algab Lätist justkui teine maa, roheline, Eesti poolel on kirjulapiline põllumaa läbisegi metsa ja sooga. „Me kogu aeg naerame, et siin meie pool ikka näeb ära, et tegu tõelise Lõuna- Eestiga, ülesharitud ja puha. Lätlastel on aga sood. Kompromiss on selles, et nemad nimetavad seda omapoolset Ramsari kaitseala Ziemelu purvi – Põhjasoo.”
Rattamatkajatel, kes otsivad looduses midagi näha ja kuulda, on see õige paik, kuhu tulla. Aga valel ajal: loomadel on järglaste saamise-hooldamise periood. Siin on omamoodi huvitav piirkond: kultuurmaastik ja loodusmaastik saavad kokku. „Just erinevate biotoopidega maastikud ongi liigirikkad paigad,” selgitab Enn. „See tähendab liikide kohtumispaiku. Mets ja soo põllu kõrval…” Erinevaid loodusmaastikke satub sel rattaretkel palju meie teele. Esiteks, Luitemaa ja Põhja-Liivimaa on täiesti erinevad. Kui Luitemaa rabad on laguunijäänused ja ülejäänud osas domineerivad luitemännikud, siis siin Põhja- Liivimaal on vägev laialehiste metsade osakaal. Matkajal on kindlasti ka huvitav teada, et looduskaitse ajalugu on siin piisavalt pikk, võimaldades jälgida mitmeid muutusi. Nigula kaitseala moodustati juba 1957. aastal.
„Sookuninga looduskaitsealal on säilinud mõisaaegsed metsiseküttimise onnid, kusjuures juba mõisnik keelas metsisemängu perioodil metsades liikumise,” teab Enn. „Mängud on siin võimsad. Ei välista üldse seda, et mõni inimene näeb siin metsiseid tee peal kruusa söömas. Nigulas ja Sookuningal on ka viimane lõunapoolne lendorava elupaik. Karude, huntide ilveste teemat on siin hästi uuritud. Nigula piirkonnast tasub kindlasti vaadata sang- ja hall-lepikuid, pärnikud ja saarikud, seda, kui vanaks ja jämedaks puud võivad kasvada. Mis põhiline – elupaiku on piisavalt.“

Looduskaitsealade probleemiks peetakse tihti hakitust, fragmenteeritust. Kui olete lugenud „Dodo laulu”, kus David Quammen kirjeldab saarestumise protsessi tagajärgi, taipate kohe, milles asi. Siinsete alade „saared” on Natura nüüd ühendanud. Põhja-Liivimaal oli ju enne mitmed eraldiseisvad kaitsealad. On see aga piisav? Enn kutsub kõrvaltoast kohale Agu Leivitsa, aastakümneid Nigulas tegutsenud mehe. Agu toob kaardi, ajame näpuga järge mööda lätlaste ja eestlaste soid.
„Väga keeruline oli seda ala luues selgeks teha, et erinevad linnuhoiupaigad on sisuliselt kõik üks ala!” meenutab Enn. Õnneks taibati, et killustatud kaitsealadest pole siin kasu, vaid see paik moodustab ühe terviku. „Kui vaatame neid Natura alade sopistusi ja väljalõikeid, on need osalt totrad. Natura protsessis võeti kindel seisukoht, et maaomaniku soovi vastaselt midagi ei tehta, ja tänu sellele seda „Shveitsi juustu“ toodeti. Olles neist protsessidest tagandatud, võin öelda, et väärtuste säilitamise teema on õhus ja väga tõsiselt,” muretseb Enn.
Kas see, et siinsetele aladele on omistatud IBA ja Ramsari staatus, on aidanud ka?
„See on kaubamärgile lisatunnustus,” kinnitab Enn, „kui lätlased teisel pool arendaks tootmist, ei oleks meil mõtet siinpool ponnistada. Vaadake kaarti, vete liikumine on mõlemale poole – nii Eestisse kui ka Lätti. See tähendab, et ainult kompleksselt ongi võimalik seda ala kaitsta.” Agu Leivits lisab, et Ramsari kaitsekorralduse põhimõtted ja juhendid on praktilised ja arvestavad komplekse väärtusega, mitte ainult ühe või kahe väärtusega, nagu Natura aladel sageli juhtub. „Silmas peetakse kõike ümbritsevat: keskkonda, vett,” lisab ta. „Selline ongi meie tööjaotus lätlastega. Kui meie oleme rohkem soodele ja metsadele keskendunud, siis nemad jõele ja jõeökosüsteemile. Neil on väga head spetsialistid.”

Põhja-Liivimaa linnualal paiknevad Nigula ja Sookuninga kaitsealad on nüüd maailmas kuues piiriülene rahvusvaheline kompleks, mida uuritakse suures osas Eesti poole pealt - üle hoovi asuv uus maja annab sellest tunnistust.. Kui pistame nina ukse vahele, loobitakse pööninguaugustt parasjagu rohelisi kummikuid hunnikusse alla – ju on raba peale minek. Läikivatel tuttuutel laudadel on läbi kaitsvate plastikkatete aimata võimsate uurimistehnika aparaaide siluette.
„Kõik kaasaegsed vajalikud uuringud saavad nüüd teadlased siin koha peal ära teha,” on Enn rahul. Aga mis juhtub, kui me oma majandamisega Ramsari ala ära rikume? „Riigile hullusid sanktsioone ei rakendata,” teab Agu. „Aga kui Ramsaris midagi hävib, siis selleks on olemas eraldi Montreaux´ nimekiri, see on nagu avalik häbipost. Selle põhjal hinnatakse ka riigi positsiooni. Eesti Ramsari aladega pole õnneks ühegagi praegu probleeme.” Agu lisab, et Ramsar on tegelikult vaene konventsioon, Euroopa Komisjon ja Natura liigutavad teisi summasid. „Kõigis Ida- Euroopa riikides on iga hinna eest püütud direktiive täita, aga muud konventsioonid on kõrvale jäänud.” Ramsar vajaks rohkem tähelepanu. Enn võrdleb, et kui Natura on puhtalt kaitsmisele orienteeritud, siis Ramsar käsitleb ka kasutamist, pole alati jäik. „Ka marjakorjamine ja kalapüük pole välistatud. Kuna olen olnud Natura otsustusprotsesside juures, siis võin küll väita, et Naturaga võib Eestil tekkida tulevikus päris tõsiseid probleeme. Tegelikult ei pruugi see pakkuda kaitset, milleks omal ajal loodi.”

Aga kuidas liivlased suhtuksid sellesse, et lätlaste ja eestlaste ühisel kaitsealal on nimeks Liivimaa? Kas liivlastega on siin ka midagi pistmist või viitab see vaid ajaloolisele poliitilisele kubermangule?
„Kui piiriülene koostöö kümme aastat tagasi algas, sai neid nimesid ikka otsitud. Jäärjat mõtlesime näiteks, mis oli üks vanemaid asustuspunkte, aga lõpuks jõudsime nimeni, mis sobis mõlemale poolele,” meenutab Agu. „See on ajalooliselt kolme hõimu kokkupuutepunkt: siin on elanud liivlased, lätlased, aga ka rootslased, semgalid, latgalid – paras puder,” teab Enn. „Kui me kunagi lätlastega seda projekti tegime, jäime Põhja-Liivimaa juurde. Eks ta ole omal ajal olnud ka kokkusaamiskoht. 20. aastatel anti Tuuliku piirkond Läti poolt Eestile, sest tõmbekeskus oli siinpool. Kogu Tuuliku küla ja Tuuba olid enne Läti omad. Ragani talu nimi on aga näiteks liivi keelest tulnud; tähendab „nõiatalu”. Siin on põnev kant... Eks siit ju kulgesid ka vanad sõjateed.”

Veel meenutaks ühte väikesest edukat lahingut Tali kandist nõukogude päevilt. Kui 1981. aastal oli siinkandis üks noormees lõunapausi ajal juhuslikult motika peal magama jäänud, ärkas ta selle peale, et mingid mehed takseerisid ilusat talumaja. Tulemas olid tsiviilõppused. Hoone taheti tsiviilkaitseõppuste käigus eeskujulikult maha põletada ja siis eeskujulikult kustutada. Juba olid load tegutsemiseks olemas. Noormees motikal oli aga Enn Vilbaste. „Helistasin ruttu isale, et kas midagi ei saaks teha,” meenutab Enn. Paari päevaga õnnestus maja tõsta sovhoosi bilansist metsamajandi bilanssi ja looduskaitsjad said endale Nigulasse kodu, mida siis tuli hakata üles ehitama. See paik ongi nüüd Nigula keskuse hoone ja ühtlasi ka Põhja-Liivimaa linnuala keskus.



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet