Kunstnikuhingega eestlase
kirjad Austraaliast 1927–
1937
Aleksander Maastik
Kirjastus Elmatar, 2009
472 lk
Aastal 1938 otsis Aleksander Martenson nimede eestistamisel omale uut liignime ning jõudis otsusele: „Mida ma maalin – Maastik!“ Nimi olgu hobiga üks. Oma hobi, maalimise – peamiselt maastikumaalide juurde – oli ta naasnud aga pärast kümneaastast otsinguteperioodi Austraalias. Sellest õnne, eneseteostuse ning töö ja rikkuse otsimisest lugu kõnelebki. Noor raudteetehnik ei rännanud 1927. aastal Rohelisele Mandrile seiklustejanus, pigem põgenes Euroopat kummitava majanduskriisi eest.
Mida ta eest leiab? Õnne ei leia, ometi öeldakse tema kohta Lucky man, tööle ei võeta, ometi teotseb ning rassib mees pidevalt, rikkaks ei saa, kuid puudust talle järele sõitnud abikaasa ning peagi sündinud poeg ei kannata. Mehe tohutu sihikindlus ja visadus ei rauge ka kullaotsingutel kõnnumaal.
Austraaliast Eestisse perele läkitatud pikad kirjad kogus omamoodi päevikuks võõrsil sündinud poeg, samuti Aleksander Maastik. Kirjade autor tunnistas juba 1928. aastal: „Kui sa ühe niisuguse kirja oled valmis kirjutanud, siis paned isegi imeks ja viimati lööd endale käega õla pihta ja ütled „olen kirjanik“.
Nõndanimetatud jutuajamised kodustega, mis tegid võõrsilolija meeleolu hääks ja südame kergeks, toimusid mõnusas vanas keeles ning toovad tänase lugejani toonase Austraalia elu ja olu ning looduse.
Kodumaale tagasi tõid 1937. aastal perekondlikud põhjused. Ometi ütleb kirjutaja juba poolteist aastat pärast võõrsile saabumist: „Isegi ei näe selles suures rahaski mingit väge, võimu ega väärtust, kajab tühise sõnakõlksuna. Siis alles tunned, et kodu ja vanemad on rohkem kui kõik”.