3/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Tuulte hiiliv vari

Jutta ja Marco taluhoovist Neuendorfi külas Saksamaal loetlen õitsva kastanipuu ja vana kõrge laudahoone vahelt uskumatu arvu tuulegeneraatoreid – 110. Üks, kaks – kõigepealt otse aia taga vuhisevad hiiglased. Siis kakskümmend väiksemat metsa serval ning lõpuks taamal kõik ülejäänud hajumas udusse, nagu kunstniku pintslitõmbed.

"Tuulesparglid,” nimetab neid Marco mühatusega. Sparglijuurikad aga liiguvad, ringlevad, ei leba rahulikult taldrikul või nagu pildil siin kõrval – fikseerituna ühel ajahetkel. Need vuhisevad kogu aeg ja teevad olemise närviliseks. Meil Eestis on tuulgeneraatoreid vähe ja needki pisikesed, seetõttu ei oska oodatagi, kuidas mõjuvad lõputud raudhiiglaste read küla vahel. Tööstusmaastikuna.

Kui Saksamaale tuuleparkide juurde sõitsin, ootasin, et mind võiks häirida see vuhh-vuhh-vuhh, robotlikult monotoonne tiibade tiirutamine. Esmalt ei saanud aru, miks minu värske internetituttav Jutta Reichardt e-kirjas nimetas, et kõigepealt korraldab ta mulle unbedingt (tingimata, sks) ühe „Horrortour´i” vaatega ümbruskonnale. Mind huvitas pigem, kuidas mõjub lärm. Horrorituur? Mis siis generaatorites nii halba võiks olla – tuulepark maastikul peaks ju isegi romantiliselt mõjuma… Eestis paistavad need täitsa toredad. Juba Berliinis rongilt maha astudes sain aru: asi on vaates. Lähed närvi, kui horisont ei püsi paigal. Seda on raske seletada, aga proovige kujutleda asja nii, nagu seda nägin Jutta ja Marco kodu juures: astute värskesse õhku, ringutate majatrepil ja libistate armastava pilgu üle kogu Loodu, päike paistab, tuuleke puhub. Siis langeb pilk aia taha ja takerdub. Seal töötavad kraanasuurused masinad ja muudkui aina töötavad, üldse seisma ei jää. Ka jõuluõhtul mitte.
Üritad abitult metsavaadet nautida, aga tiivikud hakivad kõik su loodusvaated viiludeks: rohelise metsa, põlluserva, pilved taevas. Tunned end nagu tööstuskarjääris. Järelikult viibidki tootmisalal. Seetõttu tahad õhtu saabudes pärast tööpäeva lõppu rahulikumasse kohta minna, koju. Aga kui pead tootmisalal ööbima, kuna seal ongi su kodu? Täpselt nii on Jutta ja Marco juures.

Või on kõige sellega võimalik siiski harjuda? Otsustasin ühe öö nende juures veeta ja omal nahal järele proovida.

Rändlinnud kadusid
Väike Neuendorfi küla Schleswig-Holsteinis oli romantiline pastoraalmaastik lammaste määgimise ja linnuvidinaga, kui toona noor abielupaar Jutta Reichardt ja Marco Bernardi viieteist aasta eest sinna kolis. „Olime nii õnnelikud, kui selle koha leidsime,” selgitab Jutta. „Tahtsime Hamburgist ära, loomakaitsjatena on meil hea siin oma hoolealustega tegutseda. Kolisime vanasse talumajja, mille kohal lendas tohutult kiivitajaid, nahkhiiri, kullilisi. Looduse mitmekesisus pani õhku ahmima. Saabusime kevadel,” meenutab ta. Aga juba järgneval talvel ehitati aia taha esimesed generaatorid ning kevadel olid kiivitajad kadunud. See ehmatas neid.
Jutta ja Marco talu asub Elbe jõe rändlindude toitumisaladel, pakkudes sulelistele einelauda nende rännakul põhja, ka Eesti poole. Lindude minek ja tulek on alati siinsete maastike juurde kuulunud. „Hakkasin nutma, kui nägin, kuidas kevadel üks parv teise järel metsa servalt lähenes, tahtsid maanduda, nägid järsku takistust – neid tuulegeneraatoreid – pöörasid õhus otsa ringi ja siis lendasid tagasi. Lindudele mõjus see kui barjäär,” meenutab Jutta. Sellest ajast ei ole naine rahu saanud, lindudele sobivad maandumispaigad jäid ju tuulehiiglaste alla. Abielupaar küsis tookord kohalikust omavalitsusest abi, aga kui keegi ei reageerinud, otsustasid nad oma jõududega generaatoritest eemale jäänud põllumaad muuta taas märgaladeks. Nad ajasid vanad kuivenduskraavid kinni. Praegu on need paigad mõnusa mättaga niisked heinamaad. Sulelisi ongi tagasi tulnud. „Aga mitte nii palju, kui neid varem oli,” ütleb Jutta.
Tiigikeses maja ees pladistavad mõned veelinnud, kes saabusid paari nädala eest. Lisaks elab majas, laudas, aias ning heinamaadel kaheksakümmend looma, kes iga päev Jutta ja Marco käest süüa saavad. Koerad, kassid, haned, pardid…, kõiki ma ei näegi, sest pimeneb juba ja ringkäiku talu niitudele teha on hilja. Just loomade pärast ongi Marco ja Jutta siiakanti kolinud, et neljajalgsetel ja lindudel oleks ruumi. Vaatamata sellele kaalub pere tõsiselt Kanadasse elama asumist. „Oleme Kanada kohalikega ühenduses ja paikki on välja vaadatud. Miks? Sest Kanadas on tuuleparkide probleemile jalg varakult ukse vahele saadud,“ põhjendab Marco. „Seal on õnnestunud korralikud reeglid paika panna enne suurte parkide ehitust, kohalike elanike häälejõud on suurem. Meie siin Saksamaal oleme hiljaks jäänud, siinseid maastikke enam ei päästa,” on ta lootusetu. Marco napsab ühe varalangenud kastanilehe maast ja jääb seda mudima. Tema sõnul pole Saksamaal võimalik enam osta maja, kuhu 100pealine tuulepark järele ei roni.

Kodupaiga ilu kaob käest
Pärast esimest kuute generaatorit aia taga lootsid värsked maaelanikud, et need jäävad ainsateks. Nendega saab hakkama, harjub. Tasapisi hakkas raudhiiglasi juurde hiilima. Küll metsa servale ja põllu taha, silmapiir täitus masinatega. „Eriti hulluks on läinud, lausa buumiks, viimasel paaril aastal, sest nüüd on ehitatud ümbruskonda sadu väntajaid,” ohkab Jutta. Schleswig-Holsteini liidumaal on praegu 2800 tuulegeneraatorit ja neid tuleb juurde.
Timmime aperitiivi nende punastest tellistest maja kaunil kiviterrassil ja imetleme kevade puhkemist aias. Tuul on nõrk, generaatorid aia taga ei tee eriti häält ja pilgu otse hoides võib need hetkeks unustada. Haned kaagutavad tiigi juures ja tuul puhub kastanilt paar õit jalge ette.
Siinse ilu pärast pole Jutta ja Marco käed rüpes istunud ja pealt vaadanud, kuidas nende kodupaik käest kaob. Kui Juttal avastati kolm aastat tagasi kilpnäärme kasvaja – selle haiguse vohamist seostatavad osad meedikud infraheli kõrvalmõjuga – hakkasid nad tuulegeneraatoritest tingitud hädades kaaskannatajaid otsima, mille tulemusena loodi kodanikeühendus Gegenwind, Vastutuul. Liidumaa tasemel on palju teisigi sarnaseid organisatsioone, mis koondavad ligi 2000 aktivisti. Ent see on ainult pisuke seljatagune. Kedagi pole neid inimesi abistamas, sest riiklik poliitika näeb ette aina rohkem ja rohkem tuuleveskeid. Äärepealt oleks sealsamas Neuendorfi s juhtunud, et „tuule sparglid” oleks püstitatud üksnes viie meetri kaugusel kaitsealuste liikide elupaigast. Kohalikud tegid 760 pöördu - mist ametivõimude poole (Jutta ja Marco nende hulgast 46 pöördumist), mille tulemusena võideldi välja, et osadele külamaadele uusi parke ei rajata. Jutta omavändatud filmijupid ja fotod kaitsealustest nahkhiirtest ja kakkudest tõid appi ka looduskaitseorganisatsioonid, aga alles pärast seda, kui Jutta neile need fi lmilõigud saatis. Kutsumise peale – tulge uurige – ei reageeritud ning kaitsealused loomad oleks justkui unustatud.
Praegu avaneb „tagasivõidetud” heinamaadele rahulik vaade, nagu vanasti, nagu see meil Eestis on – maastik, mille kõrgeim paik on puude ladvad.

Kogukond läks lõhki
„Enne said siinse küla inimesed hästi läbi,” meenutab Jutta. Suurmaaomanikud ja väikesed maaomanikud on nüüd aga tülis: põliste talupoegade käes on sajad hektarid põlde ja heinamaid ning nad lubavad oma valdustele paigutada generaatoreid, kuna ühe hiiglase eest makstakse vähemalt 15 000 eurot maakasutustasu ehk ligi 220 000 krooni aastas sisuliselt mittemidagitegemise eest.
Suur summa paneb unustama, et nende maade ääres elavad inimesed, kes generaatorite mõju eest kuhugi kolida ei saa – väiksema maa omanikud ja suvitajad. Suurmaaomanikud võivad elama asuda ju maalahmaka teise otsa. Kuulen sellest probleemist esmalt vanahärra Lothar Hellwigi käest. Endine Berliini tuletõrjuja kolis koos naisega vanaduspäevadeks „rahulikku” maanurka Büsumi lähedale. Tema lugu on sarnane Jutta ja Marco omale: siia kolides unistas ta kaunist kodust keset karjasemaastiku idülli. Ta ehitas sauna ja võttis endale ponid. Nüüd aga undab üks tuulegeneraator teise järel lähikonnas ja neid tuleb juurde. Rahust on asi kaugel.
„No kas on õige, et sellist raha makstakse talupoegadele lihtsalt mittemidagitegemise eest?” vangutab vana mees oma kiilanevat pead. „See käib ju teiste arvelt, kogukond kannatab.” Sõidame tema autoga mööda kiirteeäärsest tuulegeneraatorite rivist, kui ta jutustab, et kohalikes omavalitsustes istuvad valdavalt mõjukad talupojad, kes langetavad otsuseid alati tuulegeneraatorite kasuks. Otsustusõigus, kas generaatoreid piirkonda lubada või mitte, on just kohalikel omavalitsustel. Eriti ehmunud on aga vanahärra selle peale, et kohalik Landestag ehk liidumaavalitsus otsustas hiljuti generaatorite kõrguse ülempiiri vabaks lubada – seni ei tohtinud ehitada kõrgemaid kui 120meetrised tuulikud, nüüd on aga esimesed 180 meetri kõrgused hiiglased juba püsti ja ehitamisel on 220meetrised gigandid. Teletorni mõõtu tuulikud paistavad lauskmaal kümnete kilomeetrite taha.

Infraheli, lärm ja liikuv vari
Energiaturu spetsialist Marcel Schäufele Saksamaa energia- ja veeliidust (Bundesverband der Energie- und Wasserwirtschaft) ütleb, et tuuleenergial on kolm põhiprobleemi: lärm, varjud ja infraheli.
Liikuva varju probleemi on meil raske ette kujutada, seda kirjeldatakse kui diskoeff ekti: kuna ainuüksi tiivikute läbimõõt on pea sada meetrit, siis venivad varjud õhtuti väga pikaks ning ulatuvad kohati elumajadeni. „Meil sahmivad need novembrist veebruarini – kui päike seisab madalal – hommikupoolikuti õues,” ütleb Jutta. Nendele lähim generaator on vaid 46 meetrit kõrge, aga asub 320 meetri kaugusel – vari on tõesti pikk. Osades kohtades pannakse teatud kellaajal tuulegeneraatorid seisma, kuna tiiviku kujutis on jõudnud talu elutoa kapiusteni. Pidev ebaloomulik valguse-varju sahmimine puhvetil mõjub närvikavale.
„Mina sinna lähedale endale maja ei ostaks,” on Marcel kindel. Tuulegeneraator on Saksamaa roheliste lemmiklaps, lisab ta. Kas aga Berliini otsuselangetajatest keegi ka ise nende parkide lähedal elada tahaks? „On tehtud ju igasugu trikke – ametnikud on magamiskotis tuulgeneraatori all maganud, et tõestada, häda pole midagi,” muigab Marcel. Ent üks öö pole võrreldav terve eluga. Ka mina magasin Jutta ja Marco juures rahumeelselt ja hommikul ei tundnud loomulikult midagi. Isegi lärmi polnud, sest sattus tuulevaikne ilm olema. See oli aga vaid üks öö.

Kinnisvara hinnad langevad, tervised roostes
Et asjad pole Schleswig-Holsteinis nii roosilised nagu tootjad seda uskuda tahavad, selgub ka kinnisvarahindade langusest. Kohalikke maju on aina rohkem müügis. Kes see ikka masinate vahele elama tulla tahab, maale kolitakse ju rahu ja tervise pärast. Marco muretseb, kas neil oma talu üldse mõistliku hinna eest müüa õnnestubki.
Kui nad isegi saavad minema, tuleb ebameeldiva pagasina tervisehädad ikkagi kaasa võtta. Kui Juttal ja Marcol ilmnesid esimeste haiguste märgid – vasakus kõrvas tekkisid kuulmishäired Juttal, paremas Marcol, tundsid nad, et nii enam ei saa ja pühendusid tuulegeneraatorite kohta andmete kogumisele. Nad võtsid kodanikeühenduse kaudu kontakti mõttekaaslastega rahvusvahelisel tasemel, sest riiki generaatorite mõju uurimine ei huvita. „Saksamaal pole ametlikult võimalik olla haige infrahelist ja lärmist, mida põhjustavad tuulegeneraatorid,” ütleb Jutta. „Haigeks võib jääda neist küll, kui see juhtub tänaval või lennukis, aga mitte tuuleparkide lähedal.”
Selgus, et meditsiiniuuringuid on tuulegeneraatorite kohta tehtud Portugalis ja USAs. „Ainult siin sellega ei tegeleta. Arstid, kellega rääkinud oleme, pelgavad midagi selgelt öelda. Poliitika... Kõik tahavad uskuda, et tuuleparkide näol pole tegu tööstusega, vaid millegi loomuliku lisandusega maastikule. Tuuleäris liiguvad meie maal väga suured, kui mitte kõige suuremad rahad.”
Infraheli on salakaval häirija. Infraheli sagedus võib sattuda resonantsi inimese siseorganite omavõnkesagedusega ja häirida nende funktsioneerimist, näiteks südamerütme. Tuntakse ka „pilootide” haigust, sest ka lennukis oled pidevalt infraheli sees ja südame rütmid on häiritud.
Tuulegeneraatorite lähedal elavad inimesed ei saa oma siseorganite häireid infraheli süüks sama lihtsalt kirjutada: kui piloot istub lennukis, on tema infraheli väljas viibimine hõlpsalt tõestatav, kui elad aga generaatori lähedal, ei istu sa ju ainult majas, vaid liigud pidevalt ümbruskonnas ringi. Sellise elaniku südamerütmi häireid võib kergesti kirjutada ka mõne muu põhjuse, näiteks stressirohke töö arvele.

Tuuletööstus ei sobi taluhoovi
Tormates säästva energia lahenduste poole, on Saksamaal osad vajalikud uuringud mõjust elanikele jäänud tegemata. Eks Saksamaa ongi sattunud üheks katsepolügooniks, ühena esimestest on siin tuulegeneraatoreid ju massiliselt püstitatud. Kes oleks võinud ette kujutada, et aastatetagustest tuuleratastest, neist puhtama tuleviku sõbralikest sõnumitoojatest on kasvanud terved metsatäied raudhiiglasi, mis varjutavad kirikud ja külad. Ka Jutta ja Marco pole otseselt tuulegeneraatorite vastu, küsimus on selles, kuidas ja kui palju neid ehitada. Tähtis on, et neid ei paigaldataks liiga elumajade juurde. „Kolm kilomeetrit lämmataks lärmi ja varjud,” ütleb Jutta. „Aga infraheli seguneb teiste helidega alles 10 kilomeetri tagant.”

Kuidas toimime Eestis?
Praeguse seisuga oleme alles teelahkmel ja võime teiste vigadest õppida. Meil on vaid üksikuid tuuleparke. Ent pea asjad muutuvad; lähitulevikus kavandab Eesti Energia püstitada meretuuleparke ning mandrilgi on mitmed ettevõtjad pidamas vägevaid äriplaane sadade generaatoritega.
Kahjuks räägitakse tuuleenergia plaanidega seoses ainult keskkonnauuringutest. Tähtis oleks aga enne hiigelmasinate ehitamist teada nende mõjust meie tervisele, meie harjumuspärasele maastikupildile. Tuuleparkide näol pole ju tegu mingi romantilise pargiga sõna otseses mõttes. Neid hulgi ehitades kasutatagu õiget nime: tuuletööstus, vastavad maad aga nimetada tööstusmaastikeks, mitte teha nägu, et see on üks tore park.
„Mis park,” raputab Marco pead, „saksa keeles ütleme ka „tuulepark” (Windpark, sks), inglased aga nimetavad asja täpsemalt windfarm ehk tuulepõllundus, tuuletootmine.”
Istume endiselt õues, läheb jahedaks, aga tuppa minna ei raatsi. Kevadõhtu on nii vaikne ja öö hääled on täis huikavat salapära. Marco käib korraks toas ja tuleb tagasi õue, kätel kass, kellel on titemähkmed ümber ja tagajalad ripuvad imelikult sirgu. „Tema on Mooch. Ta on halvatud, aga ikkagi väga metsik,” muigab peremees. Toas roomab kass esikäppadega mööda põrandat ja teeb kõigile tuule alla, tema kausist ei pääse keegi sööma. Õues hoiab peremees kassi aga hellitavalt kätel ja paitab õrnalt. Äkki paterdavad haned põõsastest välja, mind nähes sisistavad ja jäävad seisma, pead viltu, valged sulekuued nõudlikult puhevil. Puhtatõuline Gascogne de bleu Arabelle istub pidulikult perenaise kõrval, nina püsti.
Küsin, kas Marcol kahju ei ole siit uhkest vanast taluhoonest oma loomade juurest lahkuda. „Kes seda on öelnud, et kahju pole…,” pobiseb Marco. „Loomad võtame kaasa, nii palju, kui saame. Aga mis meil teha, Saksamaal on juba hilja asju parandada. Ärge te Eestis laske ilma reegliteta generaatoreid ehitada. Hoiame teile pöialt.”

Eest keskmine kodu tarbib energiat ülearu Kas Eestisse tuulegeneraatoreid plaanides on kavas ka uurida nende mõju inimesele, mitte ainult keskkonnale üldiselt?
Valdur Lahtvee
Riigikogu liige, Erakond Eestimaa Rohelised eestkõneleja, keskkonnamõju hindaja, Rohelise Energia tarbija aastast 2001

Rohelised toetavad tuuleenergia arendamisel lahendusi, mis väldivad ja leevendavad nii Saksamaal kui Eestis seni kogetud mõjusid ja häiringuid. Suurte tuuleparkide rajamine avamerele, inimasustusest eemal on üks võimalus. Selleks sobivaid kohti meil piisab, kasvõi alustuseks Hiiumadalal või Tallinna madalal. Kindlasti nõuavad rohelised iga suurprojekti koha ja tehnilise lahenduse põhist põhjalikku keskkonnamõju hindamist (KMH), avalikkuse ja huvigruppide ning eriti kohalike inimeste kaasamist õigeaegselt ja osalust võimaldaval viisil. KMH peab sisaldama nii keskkonnakui inimtervise mõjude hindamist.
Ka meie ridades olevad eksperdid on ise erinevatel tuulearendusprojektidel kohalike eest väljas seisnud, keskkonnamõju hindamiste programmide ja aruannete avalikel kuulamistel ning osutanud puudustele töös või kaasamisel ning pakkunud lahendusi. Rohelised on kindlalt seda meelt, viimane sõna otsustamisel, kas ehitama hakatakse, peab jääma kohalikule kogukonnale, olgu see projekt kuitahes hea ja avalikes huvides või kasumlik arendajale.

Vaja on taastuvenergia teemaplaneeringut
Tänased konfliktid arendajate ja kohalike vahel pole niivõrd kinni tehnilistes küsimustes (on ju täna turulolevad tuulegeneraatorid kordades väiksemate mõjudega kui kümmekond aastat tagasi toodetud) kuivõrd väheses kaasamises ja kiirustamises ning suutmatuses otsida mõlemaid osapooli rahuldavaid kompromisse, kuni pakkumiseni vastuolijatele, tulla uue tootmisseadme omanikeringi. Nii sai Taani taastuvenergiasektori õitseng alguse just külaühistute püstitatud pisikestest tuulegeneraatoritest, mille sobilikeim lahendus ja asupaik elanike koostöös leiti. Nii on ka Eestis täna üks oluline lahendus sarnaste konfl iktide vältimisel, nagu Saksamaal käigu kirjelduses või äsja Hiiumaal toimunud, kiiresti koostada üleriigiline taastuvenergia teemaplaneering, mida valitsus (majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts) lubas juba 2 aastat tagasi, mis aga siiani algatamata ja mida Eestimaa Rohelised pidevalt nõudnud on.

Euroopa riigid elavad keskmiselt neli korda säästlikumalt kui meie
Väärmüüdid, mida imelik küll, veel ka täna peab ikka ja jälle ümber lükkama, on väited, et tuuleenergia on keskkonnaja tervisevaevaenulik, Eestimaa Rohelised ajavad inimesi koopasse ja puu otsa ning et rohelised on tuuleärimeeste lobby-grupp.
Fakt on see, et täna toodetakse rahvuslikku rikkust Euroopas keskmiselt 4 korda, edukates riikides 6 x ja parimates 10–12 korda energiasäästlikumalt kui Eestis. Energia- ja ressursinäljas tulevikumaailma konkurentsivõime näitajaks on ainult ja ainult see, kui energia- ja ressursiväheselt sa toodad-tarbid.
Eestimaa Rohelised ütlevad, et kõige targem ja odavaim viis meie tänast, raiskavat ja saastavat energiatootmisviisi ja tupikus majandust ümber suunata, on energiaraiskamise lõpetamine läbi uute energiatootmisviiside kasutussevõtu ning energiasäästumeetmete rakendamine kõikjal – nii kodudes kui avalikus sektoris. Seeläbi muutub ka tootmine konkurentsivõimeliseks. Suurest pildist saab lahtiseletust „elust võetud” näidete varal.
Eesti keskmise kodu koguenergiatarbimine on 200–300 kWh ruutmeetri kohta aastas (olenevalt sellest, kas arvutatakse vaid küttekulu või ka muid energiakulusid erineval moel), minu kodu koguenergiatarve jääb 50–60 KWh/m2 vahele, on viimasel neljal aastal iga aastaga langenud. Võin pea anda, et mugavust, mida minu kodu mulle pakub, on kordi rohkem kui keskmises Eesti kodus, mis paraku „paikneb Lasnamäe kandis”.
Pole teinud muud kui rakendanud talupojatarkust ja Eestimaal pakutavaid tehnilisi lahendusi. Lisaks mõistlikule tehnilisele lahendusele ja viisile energiakasutamisel, tarbime taastuvaallikatest toodetud elektrit – täna Eesti Energia poolt kaubamärgi Roheline Energia (vt. www.rohelineenergia. ee) nime all müüdavat. On küll pisut kallim, aga minu teadmiste kohaselt kogu olelusringi arvestades, enam kui 50 korda puhtam kui Narvas toodetud põlevkivielekter.
Täna ehitatakse Eestis juba kodusid ja avalikke hooneid, mille koguenergiatarbimine jääb kanti 15-20 kWh/m2/aastas ja projekteeritakse 0-energiamaju. Kui Eestis tänaste õigete otsuste tulemusena keskmiselt säästa energiat kasvõi 4 kordagi, ehk saada Euroopa keskmike hulka, oleks majandusel ja elukvaliteedil siin hoopis teine jume ja Eesti oleks oma väliskaubandusbilansiga suures plussis netto elektri energia ja nutikate energiatehnoloogiate ekspordiga. Ja põlevkivi hoitaks aastasadade pärast ees ootavate energiakriiside puhverdamise tarbeks ega tossutataks tänase (vaid 25–30%) efektiivsusega korstnasse. Ka sama raiskavat ning kordades kallimat tuumajaama poleks tarvis ehitada vaid selle pärast, et kellelegi, näe, on vaja või lihtsalt meeldib.
Arusaadav, et rohelised eelistavad ja toetavad taastuvallikatest elektrienergiatootmist muudele, saastavamatele, eba efektiivsematele ja kokkuvõttes kallimatele viisidele.



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet